„Ta pole kogu päeva midagi öelnud. Hommikusel koosolekul jäi poole lause pealt vait ja peale seda pole enam sõnagi öelnud.

Nüüd istub siin, liigutada end ei taha, arvuti vastu huvi ei tunne ja lihtsalt vaatab meid oma suurte ja süütute silmadega.

Me kardame, et tal on ilmselt suuorgan katki läinud,“ rääkis peaministri büroo uus juht Johannes Merilai.

Kiik sügas oma laiade lokkide all olevat kukalt ja asus kiirelt asja juurde. Ta kamandas kõik teised peaministri peaorgani juurde kuulama ja koputas seejärel paar korda kõvasti vastu peaministri peaorganit. Kardetud tühja kõminat ei olnud kuulda, järelikult oli ajuorgan endiselt omal kohal.

„Njaa, ilmselt on õige, et viga on suuorganis. Suuorgani rike on poliitiku jaoks muidugi tõsine probleem, mis vajab kiiret lahendust.“

Kõik mõistsid, et see pole mitte üksnes nende, vaid kogu Eesti probleem. Peaministri suuorgani töövõimest sõltus Eesti inimeste hingerahu ja avalik kord kogu riigis. Kuidas saab rahvas hakkama, kui peaminister ei käi kogu aeg kinnitamas, et eesmärgiks on rahva huvides töötav valitsus?

Kiige juhtimisel alustati koheselt peaministri suuorgani remonti. Peaministrile hakati järjest ette lugema lauseid.

„Me peame austama kõiki Eestimaal elavaid inimesi, nende vaateid ja arvamusi.“

„Me tõestame, et seisame Eesti tervikliku arengu ning iga inimese heaolu eest.“

„Minu jaoks ei ole ega saa olema meie ja teie Eestit, on ainult üks – meie kõigi Eesti.“

Need kõik olid õiged ja head laused, millega peaministri suuorgan rahustas paanikas peaorganitega kodanikke, kui algas uue, Eestit tõeliselt ühendava ja katkiläinud riiki terveks raviva valitsuse loomine. Need laused oleksid võinud ajuorgani ellu äratada ja suuorgani uuesti tööle panna, aga tutkit. Suuorgan jäi tasa.

Nõutult vaatasid peaministri kaaslased tuimalt istuvat peaministrit. Sotsiaalminister Kiik otsustas, et sellist Ratast ei tohi rahvale näidata. Peaminister pakiti sisse ja viidi ära.