„Niisiis, miks soovite te töötada ajakirjas Feministlik Tulevik, proua Väikeoja-Triliškin-Passa?“

„Mu perekonnanimi on Väike­oja-Triliškin-Paasoja-MacCannon, aga kutsuge mind lihtsalt Linda-Ly’ks. Ma tean, et mu nimi võib tunduda pikana, aga saatus on mulle sellise nime andnud ja ma ei tunne, et oleks õige seda lühendada. No kust ma seda kärbiks?“ lausus Väikeoja-Triliškin-Paasoja-MacCannon naeratades.

„Kuidas teile selline nimi sattus?“ küsis peatoimetaja.

„See on armastus, mis muu. Sündisin Väikeojana ja olen olnud sellest saadik kolm korda abielus. Mõni teine muudaks peale lahutust nime ära, aga ma ei tunne, et oleks õige kustutada etappi oma elust. Kindlasti mõistate seda, proua Kasemets,“ ütles Väikeoja-Triliškin-Paasoja-MacCannon.

„Tegelikult on mu õige nimi Agnessa Kask-Mets. Kask on mu perekonnanimi, olen Järvamaalt Albu kandist, seal on Kaskede suguvõsa väga tuntud, olete vast isegi mõne Albu Kasega kokku puutunud? Ei ole?

Igatahes on Albu Kased väga tuntud inimesed. Ja Mets on mu abikaasa nimi. Ega nende Metsade kohta polegi nagu midagi öelda, meie ajal käivad saavutused ikka rohkem naisliini pidi, mitte et ma oma meest ei hoiaks ja armastaks. Aga rääkige, proua Väike­oja-Triliškin-Passjõgi, kas te meie ajakirja ka ise loete?“

„Oh, muidugi loen. Mu lemmikud on proua Veetõusme-Munalaskme mürgised kommentaarid patriarhaadi kohta. Väga silmiavavad on proua Paganova-Spiridonova kirjutised sellest, kui raske on olla vene naine Eestis. Aga häid kirjutajaid on teil ju nii palju. Pass-Kassi, Õienurme-Õlletoobri, Koidula-Muhamedova...“

„Ta on meil ikka Koidula-Ibrahimova,“ parandas Kask-Mets. „Küll te jõuate need nimed ära õppida, proua Väikeoja-Triliškin-Paak. Rääkige parem oma uuest mehest. MacCannon. Kõlab nagu šotlane. On ta selle pisikese saare pealt või Ameerikast?“

„Ameerikast,“ vastas Väikeoja-Triliškin-Paasoja-MacCannon.

„Oh, ameeriklased on nii armsad!“ õhkas Kask-Mets.

„Kahjuks tundub mulle, et see suhe pole enam endine. Armastuse leek mu hinges on kuhtumas, aga ma olen ju romantiline naine. Mu keha tahab ikka väriseda, kui mehe krobeline käsi üle mu selja libiseb, hing tahab tunda värske armastuse linnulaulu ning on ka see kummaline igatsus selle mõnusa tunde järele, mida toob värskelt trükisooja passi lehitsemine,“ ütles Väikeoja-Triliškin-­Paasoja-MacCannon kaugusse vaadates.

Kask-Mets vaatas teda kohkunult. „Teate, proua Väikeoja-Triliškin-Puurkoda, proovige ikka oma suhet hoida. Meil kõigil on raskeid hetki. Uskuge mind, mul on Mets kodus, ma tean sellest kõike.“