Inimesed hakkasid valmistama tõrvikuid, et vallavalitsusele tormirongkäik korraldada ja minema kihutada vallavõim, mis inimestel isegi rahulikult surra ei lase. Murelikud vallapoliitikud kogunesid, et vallavanem Laine Randjärvega üks tõsine vestlus maha pidada.

„Kas me oleme tagasi jõudnud Nõukogude Liitu? Viimsi vallas on järjekord, et saada laps lasteaeda ja kooli. Isegi selleks on järjekord, et Tallinna tööle saada, ja nüüd tahab vallavõim ka surnuaiajärjekorra sisse seada,“ küsis vallavolinik Taavi.

Vallavanem Randjärv vaatas teda üle prillide. „Võrdlus Nõukogude Liiduga on küll täiesti kohatu. Viimsi kaubandusvõrk on hästi varustatud keeduvorsti, saia ja isegi banaanidega, muust kaubast rääkimata.

On küll tõsi, et meil on väiksemaid probleeme lasteaia, kooli, surnuaia ja töökohtadega, aga vallavalitsuses on küpsemas plaan ja järgneva viie aasta jooksul loodame kõik raskused ületada.

Viimsit on juba aastaid valitsenud reformierakondlaste ja parteitute blokk ja ma küll ei soovita kõigutada paati. Mis alternatiivi te pakute? Et kõik on tasuta, kõrtsud keeratakse kell kaheksa õhtul kinni ja kõik sõidavad bussiga? Ega me Tallinn pole!

Me elame ikka Viimsis, ärge seda unustage. Viimsi, see on midagi enamat kui ligased bussid. Niisiis, hoiame seda, mis meil on, ja seame selle surnuaiajärjekorra sisse,“ vastas Randjärv.

Vallavolinik Taavi jäi skeptiliseks: „Poes on muidugi kõik asjad olemas, aga ma räägin valla enda teenustest. Nendega ajab üks jama teist taga. Tead, mis viimase lumesaju ajal juhtus? Ma pidin kaks päeva ootama, kuni traktor minu kodutänava puhtaks lükkas.“

„Oi, Taavi, miks ma sellest alles nüüd kuulen! Anna oma aadress, ma tõstan sinu kodutänava lumelükkamise järjekorras ettepoole. Kes on eespool, ei pea lumetraktorit ootama kauem kui 30 minutit. Kõik teised meie fraktsiooni volinikud on nimekirjas, kuidas sa välja jäid?“ vastas Randjärv.

Vallavolinikud said selle jutu peale veel tigedamaks ja palusid Randjärvel minna viivitamatult tagasi Tartu abilinnapeaks.