Mehed loevad Feministeeriumi portaali, tutvustavad end avalikult sotsiaalmeedias feministina ja ei häbene kanda roosat särki kirjaga „Girl Power“. See kõik on väga hea, ometi tunnistavad naised, et ka feministlike meeste puhul on midagi puudu, nimelt ei taha nad endiselt oma naisi kodutööde juures aidata.

Näiteks 29-aastane etenduskunstnik Lisette Tallinnast oli väga rahul, kui leidis omale elukaaslaseks 30aastase veganfeminist Tarmo, kes rääkis ennastunustavalt naiste õigustest ja võitles sotsiaalmeedias jõuliselt kõigi teadaoleva 38 diskrimineerimise vormi vastu. Kui nad aga kokku kolisid, avastas Lisette ootamatult, et hoolimata kõigist Tarmo veendumustest on ikkagi Lisette see, kes koristab, pesu peseb ja süüa teeb.

Tarmo ei näe toimuvas midagi imelikku. „Tead, see lihtsalt läks niimoodi. Lisettel oli juba algusest peale kulp ühes ja tolmuimeja teises käes. Ma ei hakanud neid talt käest ära ka kiskuma, see oleks juba imelik olnud. Nii ongi see kujunenud aja jooksul. Ausalt öeldes tundub see lausa loomulikuna,“ lausub Tarmo.

Tema sõber Ivar on ka feminist, kuigi lihasööja. Ka Ivar nentis, et kodutööd on tema peres pigem naise õlgadel. „Ma alguses proovisin ikka aidata ka. Ühe korra mõtlesin perele süüa teha. Praadisin siis kartulit, kuni tuli Olga ja hakkas karjuma, et majas on minu tossutamise pärast tuletõrjehäire ja ma olen tema lemmikkastruli ära kõrvetanud. Peale seda oli minu hinges söögitegemise koha peal veritsev haav, me tülitsesime veel pikalt selle üle. Olga peab mõistma, et ka minul on tunded ja ta ei tohi mulle nii halvasti öelda. Seni on lihtsam olnud, kui tema ise süüa teeb,“ selgitab Ivar olukorda.

Tartu literaat Joel on samuti tuntust kogunud feministlike seisukohtadega sotsiaalmeedias. Ka Joel avastas püsisuhtesse sisenedes oma üllatuseks, et feminism ei tähenda vaid vaimukaid sõnavõtte, vaid sellel on oma varjukülg lapi ja mähkmete kujul.

„Ausalt öeldes oli minu ettekujutus feminismist natuke teistsugune. Minust on kujunenud vale arusaam, nagu meeldiks mulle väga tolmu­imejaga ringi tuuseldada. Tegelikult mõtlesin ma feminismi all rohkem seda, et naised võiksid ka ajateenistuses käia. Ma tean, et vabatahtlikult saavad nad seda teha, aga see võiks ikka kohustuslik olla, siis on võrdõiguslik. Feminismi sidumine hoopis pesumasina ja mustade nõudega oli minu jaoks ausalt öeldes hoop allapoole vööd, seda ei osanud küll kuidagi karta,“ ütleb Joel.

Justkui õigustamaks talle kujunenud radikaalse literaadi mainet esitab Joel ühe teravalt ühiskonnakriitilise küsimuse: „Kuulge, miks on nii, et milline ka perekond pole, ikka peab mees prügikasti välja viima?“