„Ma olen hea näide sellest, et nooruses tehtud valed valikud pole mitte nooruselollused, mis sulle kergelt andeks antakse, vaid need saadavad sind tumeda pilvena kogu elu ja saavad sind kätte just siis, kui sa kõige vähem seda oodata oleksid osanud,“ ütles Luik ja võttis kurvalt veel ühe lonksu kohvi.

„Mulle olid kõik teed avatud. Ma oleksin võinud teha karjääri ajakirjanduses ja saada näiteks Sirbi või Vikerkaare kirjandustoimetajaks. Ma oleksin võinud jääda välisministeeriumi, aga ma tegin saatusliku valiku minna Vabariigi Valitsusse,“ rääkis Luik.

Ta nentis, et mõistagi oli ta ise ka parajalt loll, aga samas meelitas Mart Laar ta väga salakavalalt lõksu. „Ta rääkis, et valitsuses saan ma endale suure musta auto ja hea palga. Ta rääkis, et ma saan muuta asju paremuse suunas. Ta lubas, et minust peetakse lugu. Mõistagi oli see kõik vale,“ ohkas Luik.

Sellise jutuga meelitas Laar nooruki 90ndate alguses oma esimesse valitsusse ning sellega oli Luige saatus otsustatud. Ministrina pidi ta alla kirjutama paberitele, mida ei mõistnud, ja pidama kõnesid, mille tekst kirjutati talle ette. Peatselt tekkisid temas kõhklused, aga minna polnud enam kuhugi.

„Paberid on alla kirjutatud, rahad jagatud ja ära kulutatud. Sa võid ju lahkuda valitsusest, aga oma allkirjade eest sa ei põgene. Pea meeles, kui keegi küsib, siis vaikid nagu haud. Seda eriti siis, kui küsitakse, mismoodi mina asja puutun. Kui vaja, ütled, et ei tunnegi mind, ainult ajalehe kaudu tead,“ hoiatas Laar noormeest. Nii pidi Luik töötama Laari esimeses valitsuses, kuni see kokku varises. Kui tuli Laari teine valitsus, kordus kõik samamoodi.

Peale Laari teisest valitsusest vabanemist tundus Luigele, et lõpuks läheb elu ülesmäge. Ta läks tagasi välisministeeriumi. Aja jooksul vähenesid ka Vabariigi Valitsuses töötamisest tekkinud pained. Eriti tähtsad olid valitsusest lahkumise viies ja kümnes aastapäev, sest nendega saabusid tehtud tegude aegumistähtajad. Kümne aasta möödumist tähistas Luik suure peoga.

Ent saatus sai Luige ikkagi kätte. Ühel päeval helistas talle Helir-Valdor Seeder ja teatas, et jälle on vaja Vabariigi Valitsusse tulla. Luik vajus seda kuuldes täiesti ära, aga peale toibumist mõistis ta, et põgeneda pole kuhugi. Pärast Vabariigi Valitsusega liitumist taipas ta õudusega, et Seeder ei kavatsegi valitsusega liituda.

„Mis ma sinna valitsusse ikka lähen. Ega allkirjade andmine pole kunagi kellelegi head teinud. Ära muretse, ma helistan sulle, kui on vaja midagi teha,“ rääkis Seeder murest murtud Luigele.

Luige esimene periood valitsuses lõppes ja hakati tegema uut valitsust, kuhu võeti ka värsked poisid ­EKREst. Need olid tursked sellid, rinnad ja käsivarred tätoveeringuid täis, mistõttu Luigelt küsiti, kas ta ikka tahab valitsuses olla, äkki on kindlam lahkuda. Luik vaid ohkas.

„Ma olen lootuse kaotanud, ma ei saa sealt enam kunagi välja. Vabariigi Valitsusest lahkutakse vaid jalad ees,“ ütles ta mõnele kõige usaldusväärsemale sõbrale.