Eestis on vähemalt 1,8 miljonit lehekülge riigisaladusi.
 
Selle aasta alguseks pidid kõik asutused oma saladused üle vaatama. Kui saladus oli sisult aegunud ja ohutuks muutunud, tuli salastatuse märge dokumendilt kustutada. Paberid oleks muutunud kättesaadavaks igale ajaloohuvilisele.

Suurrevisjoni tulemused on tagasihoidlikud.

Riigikogu salastas lahti ühe lehekülje – julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni protokolli 13. juunist 2005. Sealt selgub, et komisjon kuulas teabeameti (välisluure) poolaasta aruannet. Mida räägiti, seda protokollist ei leia.

Riigikontroll tunnistas avalikuks 201 lehekülge auditeid, mis uurisid Iisraeli relvatehingut ja riigi teraviljareservi.

Sellega avalikkusele kättesaadavaks tehtud saladuste nimekiri lõpebki. Teabeamet ja kaitseliit kustutasid hulga dokumentide salastatuse, aga eri põhjustel pole need ikka avalikud.

Oma hoidlad vaatasid üle ka presidendi kantselei, riigikantselei, siseministeerium, välisministeerium ja kaitsepolitsei. Ametnike arvates võiksid kõik sealsed saladused endiselt kahjustada Eesti julgeolekut, avalikustatud dokumente on seega null.

“Tegu on seaduserikkumisega”

Kui uus riigisaladuse seadus 2007. aastal vastu võeti, oli justiitsministriks Rein Lang. Riigikogu arvates pidi seadus aitama kõvasti raha kokku hoida. Ain Seppik rääkis “riigiressursside raiskamisest”, sest kallites erihoidlates pole mõtet kaitsta väärtuse minetanud infot.

Algul tuli saladused vaadata üle juba 2010. aastaks, hiljem pikendas riigikogu ametnike survel saladuste läbivaatamist 2012. aastani. Kuna saladusi oli väga palju, lubati pabereid hinnata mitte ükshaaval, vaid ka toimikute kaupa. Sellest hoolimata ei saanud kaitseministeerium ja peastaap tähtajaks valmis.

“Kui seadusega ettenähtud tegevus on tegemata,” kommenteerib Lang, “on tegu seaduserikkumisega, millega peab kaasnema asutuse juhi vastutus.”

Uus kaitseminister Urmas Reinsalu lubab korra majja lüüa. “Kaitseministeeriumis ja kaitseväes tekkinud olukord pole minu jaoks aktsepteeritav,” teatab ta. “Seetõttu olen andnud korralduse probleem võimalikult kiiresti lahendada, kaasates selleks vajadusel täiendavaid inimesi. Minu antud tähtaeg – neli kuud.”

Reformierakond ja IRL kirjutasid salaarhiivide küsimuse mullu isegi koalitsioonilepingusse. Valitsuse üks ülesandeid on kindlustada, “et seadusega oleks sätestatud mõistlikud kriteeriumid ja aeg salastatud materjalide avalikustamiseks”.

Edasine sõltub justiitsministeeriumi analüüsist. “Eesmärk on, et ei toimuks tarbetut salastamist,” ütleb justiitsminister Kristen Michal. Et ametnikud sellest paremini aru saaksid, tuleb ministri arvates kindlasti selgitustööd teha.

Skisoidne salastamine

Seitse aastat tagasi Ekspressile antud intervjuus nimetas Rein Lang Eesti riigisaladuste süsteemi “skisoidseks”. Ta oli saanud äsja justiitsministriks, enne töötas välisministrina.

Välisministeeriumis märkas Lang, et “salastatud on rohkelt teavet, mille avalikustamine Eesti julgeolekut kuidagi ei kahjustaks”.

Ka täna arvab Lang samamoodi.

“On äärmiselt ebatõenäoline, et näiteks Euroopa Liidu otsustele eelnevaid läbirääkimisi kajastavad dokumendid vääriksid kõik riigisaladuse kaitset,” selgitab Lang. “Seda eriti olukorras, kus otsused on vastu võetud ja nende tagamaad ajakirjanduse poolt lahti seletatud. Siinkohal ei pea ma küll kahetsusväärselt silmas Eesti ajakirjandust.”

Aga kuidas sa ajalugu kirjutad, kui allikad pole kättesaadavad?