100 protsenti kliendi huvides
Sama virtuoosselt, kui ta omandas kunagi perekond Lutherile kuulunud väärtusliku maa Haapses, on tippadvokaat Viktor Kaasik asunud puhastama oma nime maaäriga seotud skandaalist. Neli päeva pärast tema supertehingu eetilisuse kahtluse alla seadnud materjali ilmumist tegi Kaasik avalduse advokatuuri juhatusele, paludes seisukohta seoses EEs ilmunud artikliga, kus teda “süüdistatakse ebaeetilises käitumises kliendi suhtes”.
Nimelt paljastas Ekspress kahes järjestikuses artiklis, kuidas praegu Inglismaal elavat perekond Lutherit esindanud vandeadvokaat ostis nutika ja täiesti legaalse skeemiga kliendi selja taga ära 11,6 hektarit kuldaväärt mereäärset maad Jõelähtme vallas. Esimesed sammud maa omandamiseks astus Kaasik juba siis, kui tema firma maad tagasi ihkavaid Luthereid kohtus esindas. Kuulsa vineerivabrikandi pärijad lugesid maa libisemisest oma advokaadi kätte alles ajalehest.
Pisut hiljem täpsustas Kaasik taotlust, paludes seisukohta artikli alapealkirja kohta, mis kõlas: “Viktor Kaasik vormistas magusa krundi Jõelähtme vallas oma nimele juba siis, kui tema firma esindas maavaidluses kohtus alles pärijaid.”
Kui Kaasiku avaldus möödunud teisipäeval advokatuuri juhatuse koosolekul arutusele tuli, taandas juhatuse esimees Üllar Talviste end päevakorrapunkti arutamisest, sest ta on Kaasiku koolivend, elab Haapses tema naabruses ning suhtleb temaga ka väljaspool kutsetööd. Istungit juhatas advokatuuri aseesimees Aivar Pilv.
Põhjaliku arutelu tulemusel leidis juhatus, et Kaasik ei rikkunud kliendi esindamisel advokatuuri eetikakoodeksi kliendi huvide kaitset puudutava paragrahvi nõudeid, mistõttu tema suhtes aukohtu menetluse algatamiseks puudub alus. Samuti otsustati üksmeelselt, et ilmunud artikli alapealkiri ei vasta tegelikkusele ja on ebaõige.
Lõpuks sai määravaks vaid üks kirjatäht. Kõlanuks loo alapealkiri näiteks - “Kaasik vormistas krunti” või “alustas vormistamist”, poleks etteheiteid teha saanud. Artikli sisus esitatud maaäri kronoloogiat advokatuuri otsus seevastu ainult kinnitab.
“See polnud korralik juurdlus, vaid amatöörlik musta valgeks pesemine,” kurjustab Yens Marsen-Luther sel esmaspäeval advokatuuri otsusest kuuldes. Kaks nädalat enne arutelu palus advokatuuri juhatuse esimees Talviste kirjalikult ka tema arvamust.
Oli klient ja ei olnud ka
Eestist pagenud vineerivabrikandi pojapoeg kinnitas seda, mida ta varem EE-le oli öelnud - Kaasikul olid volitused tegelda pere varade tagasi nõudmisega ükskõik mis moel. Perekonna Haapses asuvate kunagiste maade langemine Kaasiku kätte tuli Lutherile ebameeldiva üllatusena. “Üheski faasis ei teatanud härra Kaasik mulle, et oli leidnud mooduse kõnealuse maa omandamiseks juhul, kui taotlus nurjub, ega seda, et tegeles maa ostmisega,” sedastab Luther 8. novembril dateeritud kirjas.
“Pole kahtlust, et härra Kaasik on väga võimekas advokaat, aga tõendite põhjal, mida olen näinud, ei usu ma, et antud juhul seadis ta oma kliendi, s.t meie huvid enda omadest kõrgemale,” lõpetab Luther Kaasiku suhtes kriitilise pöördumise.
Seda kirja advokatuuri juhatus ei arvestanud. Põhjendusega, et Viktor Kaasiku kliendileping oli sõlmitud hoopis perekonna teise esindajaga - Yensi vanema venna, Holger Marseniga. “Ma ei mõista, kuidas saab Kaasikul olla leping minu vennaga, kui ta pole temaga kunagi kohtunud ega rääkinud,” imestab Yens Marsen-Luther, kes enda sõnul esindas pere huve Eestis ja oli kontaktisikuks Kaasikuga.
Praegu jääbki arusaamatuks, miks palus Talviste noorema venna arvamust, mis, nagu hiljem selgus, oli asjatu, kuid jättis küsimata vanemalt vennalt. Ekspressi valduses olev kirjavahetus näitab, et Inglismaalt saadeti Talvistele korduvalt Holger Marseni kontaktandmed ning paluti perekonda uurimise tulemustega kursis hoida. Seda ei juhtunud. “Kui nad oleksid küsinud, oleks minu vend teatanud, et ta on absoluutselt nõus kõigega, mida ma oma arvamuses kirjutasin,” nendib pettunud Yens Marsen-Luther. Sama kinnitab ka Holger Marsen.
Kuupäevad ei klapi
Samal ajal asus Kaasik tarmukale vasturünnakule meedias. Hiljuti Keskerakonna ridades kandideerinud tippadvokaat usub, et tema maaküsimust kajastanud ajakirjanikud osalesid tellimuses, mille siht oli ta poliitiliselt laibastada. Pirita linnaosas üles seatud Kaasik korjas valimistel ainult 39 häält.
Viktor Kaasik väidab nädalavahetusel Postimehe Arteris ilmunud usutluses, et hakkas Lutherite vara tagastamise asja ajama 1996. aastal. Ekspressi käsutuses on aga faks juba aastast 1993, kus Kaasik teatab Yens Marsen-Lutherile, et ta on alustanud vara tagasi nõudmisega ning soovib kokku leppida oma tasus.
Ka Kaasiku kirjeldus Lutherite Villa Strandhofi maa õigustatud subjektiks tunnistamise kohtuprotsessist on omapärane. “Kui 1998. aastal selgus, et nad on umsiedler’id (ümberasujad - toim.), oli selge, et siin pole subjektsust,” rääkis vandeadvokaat Postimehele. Ometi ei takistanud see tal oma kliendi nimel sama asjaga veel kolm aastat kohut käia!
Mullu 19. novembril kohtuvaidlusele punkti pannud Riigikohtu otsus 3-3-1-41-01 ripub avalikult internetis (www.nc.ee) ning näitab, et lootus ei kustunud sugugi aastal 1998. Veel aasta 2000 novembris rahuldas Tallinna Halduskohus Lutherite kaebuse ning tühistas Harju Maavalitsuse otsuse mitte tunnistada Dorothea Luther maaüksuse Villa Strandhof omandireformi õigustatud subjektiks. Vaidlus läbis veel kaks kohtuastet, kuni Lutherite lootus kustus lõpuks mullu novembris Riigikohtus.
Ent juba kaks kuud enne seda oli Kaasik oma klienti teavitamata ostnud samadel Strandhofi maadel asuva suvila, millest sai hilisema maaäri võti, ning andnud kohe sisse avalduse erastada ostueesõigusega selle hoone juurde kogu vaba maa. Kaasiku selgitusel oli tegemist “tulevikku suunatud dokumendiga, mis tuli käiku anda ja menetleda üksnes tingimusel, kui selleks tekivad seaduslikud võimalused”.
Jõelähtme abivallavanema Ülo Laanemetsa sõnul oldi vallas kohtuprotsessiga kursis ning mõlemad osapooled teadsid, et seda avaldust ei saa enne lõplikku kohtulahendit menetleda. Et varem sarnastel asjaoludel “ajastatud” erastamisavaldusi oleks toodud, ta ei mäleta.
Nii ka läks. Riigikohtu lahend edasikaebamisele ei kuulu ja Jõelähtme vald otsustas mullu 10. detsembril võimaldada Kaasikul hinnaline krunt erastada. Ja alles pärast seda, 21. detsembril informeeris Kaasik Yens Marsen-Lutherit kohtukaotusest. Kaasik sai miljoneid maksva krundi omanikuks 191 000 EVP-krooni eest, mis on murdosa krundi turuväärtusest.
Pika ninaga jäänud Lutherid vaatasid endale suvekodu maad välja hoopis Hiiumaal. Selle nädala alguses avaldatud Kaasiku ametivendade otsus kinnitab, et advokaadi selline käitumine oli õige ja eetiline.
* * *
Üks puänt on sellel lool veel. Nimelt kogunes kuu aega tagasi 28. oktoobril seoses ühe hoopis teise vaidlusega Riigikohtu üldkogu ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks selle sama seaduseparagrahvi, mille alusel jäeti rahuldamata ka Lutherite vara tagastamise taotlus. “Üldkogu jõudis veendumusele, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused,” märgitakse otsuses. See tähendab, et teoreetiline võimalus vaidlust jätkata on olemas. Viktor Kaasiku maja Lutherite kunagisel maal on aga juba katuse all ja ta kavatseb jõuludeks sisse kolida.
Kuidas Viktor Kaasikust sai Strandhofi omanik
- 1993. Viktor Kaasik asub esindama oma Eestisse jäänud vara tagasi nõudvaid Luthereid. Perekonda esindab vineerivabrikandi noorim pojapoeg Yens Marsen-Luther. Ainsa eduka juhtumina õnnestub Kaasikul saada Lutheritele kompensatsioon natsionaliseeritud vineerivabriku eest.
- 30. september 1997. Dorothea Lutheri (Yens Marsen-Lutheri ja Holger Marseni ema) taotlust Villa Strandhofi maaüksus tagastada ei rahuldata. Järgneb aastatepikkune keeruline kohtuvaidlus, kus Luthereid esindab Kaasiku firma.
- 21. oktoober 1998. Selgub, et Lutherite esivanemad olid ümberasujad ning ei oma seega õigust vara tagasi saada. Viktor Kaasik kinnitab tagantjärele, et sellega oli vaidlus sisuliselt lõppenud. Ometi käis tema firma pärast seda Lutherite nimel veel kolm aastat (mõttetult) kohtu vahet.
- 4. september 2001. Viktor Kaasik ostab Marina Uusrannalt Jõelähtme vallas Strandhofi maaüksusel asuva tulekahjus kannatanud suvila, millest saab tema hilisemate maatehingute võti. Nädalaga vormistatakse suvila ümber elamuks.
- 17. september 2001. Kaasik teeb avalduse elamu juurde ostueesõigusega maad erastada.
- 19. november 2001. Riigikohus langetab otsuse, mille tulemusena Dorothea Lutherit ei tunnistata omandireformi õigustatud subjektiks maaüksuse Villa Strandhof suhtes. Lootus maad tagasi saada kustub.
- 10. detsember 2001. Jõelähtme vallavalitsuse korraldusega võimaldati Kaasikul erastada Strandhofi maaüksus.
- 18. jaanuar 2001. Jõelähtme valla ja Viktor Kaasiku vahel sõlmiti ostu-müügileping 11,6 hektari maa suhtes. Kaasik müüs suure osa sellest kohe edasi oma kliendile, sadamaärimees Anatoli Kanajevile. Suvila, mille juurde maa erastati, seisab. Kaasik ja Kanajev ehitavad mõlemad uut maja.
Kelle huve kaitses Kaasik?
Yens Marsen-Lutheri kiri advokatuuri juhatusele.
“Mu ema palus minul, Yens Marsen-Lutheril, esitada tema nimel taotlus tema vanematele Eestis varem kuulunud kinnisvara tagastamiseks ja kontrolli taassaavutamiseks Lutheri tehase üle.
Olen noorim poeg ja olen tagastamisnõuded esitanud, kuna veetsin suurema osa oma noorusest koos vanavanematega ja olen seetõttu eriliselt huvitatud Eestist ning perekonna päritolust, millest mu ema oli teadlik.
Hr Kaasik võttis minuga ühendust ühe oma kliendi nimel, kelle valduses oli osa hoonest Suur-Karja tänaval, mis varem kuulus meie perekonnale, ja temaga kohtumise tulemusel soovitasin oma emal ja vennal palgata hr Kaasik kaitsma meie huvisid põhimõttel, et kui me ei võida, siis ta tasu ei saa.
Nagu te teate, oli hr Kaasik edukas minu [Tallinna Mööbli- ja Vineerivabriku kohta esitatud] nõude kaitsmisel Erastamisagentuuri vastu ja sai selle eest rikkaliku tasu.
Varanõude pikaleveninud menetlemise ajal palus hr Kaasik, et talle antaks täisvolitus meie esindamiseks, millega nõustuti ja mis talle ka anti. Kui jõudis kätte aeg selle uuendamiseks, oli mu vanem vend saanud täisvolituse tegelemaks ema kinnisvaradega ja minu soovitusel nõustus ta [hr Kaasiku] volitust pikendama.
21. detsembril 2001 teatas hr Kaasik, et olime Eesti Ülemkohtus 19. novembril [Strandhofi] kaasuse kaotanud ja et asi ei kuulu edasikaebamisele. Ka soovitati mulle, et edaspidiste küsimuste tekkides võiksin nendega pöörduda hr Kaasiku poole.
Üheski faasis ei teatanud hr Kaasik mulle, et oli leidnud mooduse kõnealuse maa omandamiseks juhul, kui taotlus nurjub, ega seda, et tegeles maa ostmisega.
See juhtum on tekitanud minus tõsiseid kahtlusi, kas ma ikka otsustasin õigesti, soovitades oma vennal ja emal palgata hr Kaasik, kuna tekivad küsimused, kuidas õnnestus ühel kunstnikul ehitada endale maja kohale, kus minu uskumist mööda asus minu vanavanemate maja vundament, pärast nõude esitamist vara tagastamiseks ja enne, kui jõuti mingisuguselegi otsusele, ja kas kogu ehitustöö, mis on toimunud Strandhofis, sai võimalikuks seetõttu, et meie nõude läbikukkumine oli ette näha.
Näib, et Suur-Karja kinnisvara kohta, millest vaid 1/4 kuulus mu vanaisale ja mille kohta tema kahe õe pärijad on öelnud, et annavad meeleldi õigused oma osale kinnisvarast üle minu vennale ja mulle, pole taotlust esitatud.
Hr Kaasik teadis üksikasju meie perekonna ja asjaajamiste kohta ja ehkki ma olen alati tunnistanud vajadust tasuda talle tema püüdluste eest, oli tema esmane ülesanne püüda kunagi meie perekonnale kuulunud maa saada taas meie, mitte tema enda omandisse.
Hr Kaasiku käes on endiselt raamat perekonna sugupuust, mille ma talle jätsin, ja minu vanaisa pass, millest ilmneb, et ta on kodakondsuseta isik, kuna ta ei loobunud oma Eesti kodakondsusest.
Mul pole kahtlust, et hr Kaasik on väga võimekas advokaat, aga tõendite põhjal, mida olen näinud, ei usu ma, et antud juhul seadis ta oma kliendi, st meie huvid enda omadest kõrgemale.”
Yens Marsen-Luther, 8.11.02
Advokaadi kibedad sõnad
Ajakirjaniku ja advokaadi kirjavahetus enne artikli ilmumist.
“Lp hr Kaasik, ehkki palusite end minu igasugustest edaspidistest pöördumistest vabastada, pean oma kohuseks Teid informeerida, et Eesti Ekspress kavatseb sel nädalal ilmuvas numbris käsitleda Advokatuuri Juhatuse otsust, mis puudutab meie lehes ilmunud materjale Teie kohta.
Seal hulgas kavatseme avaldada Yens Marsen-Lutheri Advokatuurile saadetud avalduse ning katkeid meie kirjavahetusest temaga. Pakun Teile järjekordselt võimalust neid materjale kommenteerida. Lisan Lutheri avalduse, kui seda Teie käsutuses veel pole, eraldi failina. Lisaks mõned Lutheri tsitaadid, mille kohta tahaksime Teie arvamust kuulda:
“I fail to understand how Mr. Kaasik can have a contract with my brother when he has never met him or spoken to him.”
“I was asked to let Mr. Talviste have my brothers phone numbers which I did again on a number of occasions to all the e-mail addresses that I have now got for him and yet he never phoned my brother. If he had done so then my brother would have told him that he absolutely agrees with everything that I have put in my statement. This has not been a proper investigation it has been an amateurish whitewash.”
Oleksin tänulik, kui Teie täpsustused ja kommentaarid laekuksid hiljemalt kolmapäeval (27. nov) kell 12.00.
Ette tänades, Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress”, 26.11.2002 kell 13.20
* * *
“Härra Kärmas, Teile vastates lähtun ma tõsiasjast, et Eesti Ekspress kuulub lugejate arvates kolme kõige kollasema üleriigilise levikuga trükiväljaande hulka (vt BNS vastavat uudist 25.11.2002. a). Te olete minu poole pöördunud kummalise sooviga, et ma kommenteeriksin Teie ja hr Marsen-Lutheri vahelist kirjavahetust. Ilmselt Te ei mõelnud seda tõsiselt ning ma kannan selle Teie üliarenenud huumorimeele arvele. Palun Teid mõista, et härra Marsen-Luther ei olnud meie klient vastavas haldusasjas. Asjakohased volikirjad esitasin koos muude materjalidega Advokatuuri juhatusele, kes vaatas asja läbi sisuliselt. Samuti oli loomulikult juhatuse liikmete käsutuses Teie poolt viidatud härra Lutheri avaldus, millega samuti tutvuti. See avaldus ei ole meile uudiseks. Iseloomulik Teie väljaandele ja suhtumisele on aga see, et avaldatakse küll väljavõtteid mingist kirjavahetusest, mitte aga Advokatuuri juhatuse vastavat otsust, mis on põhjalikult argumenteeritud ning mind rehabiliteeriv. Sellise kommentaariga ma piirduksingi. Ma loodan, et Teil jätkub seekord korrektsust avaldada esitatu moonutuste ja kärbeteta. Teie edasised samasisulised pöördumised minu poole jäävad vastuseta.
Tervitades, Viktor Kaasik, vandeadvokaat”, 27.11.2002 kell 8.31
