05.09.2008, 00:00
1000 ja 1 patja
Kunstnik Lylian Meister tikkis 1001 päeva järjest igal õhtul valmis ühe nõelapadja.
“Selline mõte tuli mul pisut enne 2004. aasta aastavahetust,
sellisel ajal, kui kõigil inimestel üldiselt on tavaks elu üle
järele mõelda.
Olin siis Kunstiakadeemias prorektorina
ametis ja kõik päevad seega pilgeni tegemisi ja askeldusi
täis. Kunsti jaoks ei jäänud nagu enam üldse aega...
Otsustasin, et nii enam edasi ei saa ja kui mul ei ole energiat midagi
suurt teha, teen lihtsalt väikseid asju. Aga järjekindlalt. Ja mis
võiks olla veel parem järjekindluse proov kui 1001 korda midagi
teha. See on selline tuntud klassikaline katsumus, pealegi õnneliku
lõpuga. Lisaks tekkis mul lausa sportlik huvi uurida, kui pikk aeg 1001
ööd päriselt on.
Nõelapadi oli selleks
tekstiilikunstnikule just piisavalt väike ja võimetekohane
formaat.
Tikkimine ise on ju väga tore, selle tegevusega on
ennast tööst lõõgastanud nii mitmedki kroonitud ja
riigipead. Stressi tekitas aga see, et tuli olla kogu aeg hoolas ja
tikkimiskarpi kõikjale kaasa tassida. Ja spontaanseid otsuseid ei saanud
üldse teha. Samas kujunes ettearvamatult just see 1001 öö
periood minu elus väga kirjuks, keeruliseks ja loominguliseks, nii et
mingitel hetkedel oli tikkimine ikka üks tõsine nuhtlus ja
takistus.
Mõnel kuupaistelisel ööl tekkis
täitsa libahundi tunne: ootad, et kaaslane magama jääks ja
hiilid vaikselt voodist välja nõelapatja tikkima. Siis on vaja
motivatsiooniks õige annus eneseirooniat, et lõbus hakkaks... Aga
samas oli selline enese väikese asja ajamise aeg alati just see
“minu aeg”, tikkides pole ju pea tühi, seal liigub igasuguseid
mõtteid ja vaikselt nagu arutled endaga.
Mul on olnud
hulgaliselt lõbusaid vältimatuid tikkimishetki seltskonnaga veini
juues ja nii on patjadele jõudnud Sesto Calende Vino Bianco ja
tütarlapsed Pariisi kabaree reklaambukletist. Kõige naljakam juhtum
oli ehk Milanos mööblimessi ajal, kui taganesin õhtul vaikselt
hotellituppa patja õmblema.
Pisitasa kogunes sinna aga kogu
kirju seltskond ja jäi pärast regilaule ja linnakese rahu rohket
rikkumist erinevatesse asenditesse magama. Siis tundsin ennast lõpuks
tikkimistöölt silmi tõstes küll nagu ehtne kedervarrega
nõid Okasroosikese lossis. Ekstreemsetes kohtades tikkimine peab
jääma aga mõneks järgmiseks kunstiprojektiks.