Olin siis Kunstiakadeemias prorektorina ametis ja kõik päevad seega pilgeni tegemisi ja askeldusi täis. Kunsti jaoks ei jäänud nagu enam üldse aega...


Otsustasin, et nii enam edasi ei saa ja kui mul ei ole energiat midagi suurt teha, teen lihtsalt väikseid asju. Aga järjekindlalt. Ja mis võiks olla veel parem järjekindluse proov kui 1001 korda midagi teha. See on selline tuntud klassikaline katsumus, pealegi õnneliku lõpuga. Lisaks tekkis mul lausa sportlik huvi uurida, kui pikk aeg 1001 ööd päriselt on.


Nõelapadi oli selleks tekstiilikunstnikule just piisavalt väike ja võimetekohane formaat.


Tikkimine ise on ju väga tore, selle tegevusega on ennast tööst lõõgastanud nii mitmedki kroonitud ja riigipead. Stressi tekitas aga see, et tuli olla kogu aeg hoolas ja tikkimiskarpi kõikjale kaasa tassida. Ja spontaanseid otsuseid ei saanud üldse teha. Samas kujunes ettearvamatult just see 1001 öö periood minu elus väga kirjuks, keeruliseks ja loominguliseks, nii et mingitel hetkedel oli tikkimine ikka üks tõsine nuhtlus ja takistus.


Mõnel kuupaistelisel ööl tekkis täitsa libahundi tunne: ootad, et kaaslane magama jääks ja hiilid vaikselt voodist välja nõelapatja tikkima. Siis on vaja motivatsiooniks õige annus eneseirooniat, et lõbus hakkaks... Aga samas oli selline enese väikese asja ajamise aeg alati just see “minu aeg”, tikkides pole ju pea tühi, seal liigub igasuguseid mõtteid ja vaikselt nagu arutled endaga.


Mul on olnud hulgaliselt lõbusaid vältimatuid tikkimishetki seltskonnaga veini juues ja nii on patjadele jõudnud Sesto Calende Vino Bianco ja tütarlapsed Pariisi kabaree reklaambukletist. Kõige naljakam juhtum oli ehk Milanos mööblimessi ajal, kui taganesin õhtul vaikselt hotellituppa patja õmblema.


Pisitasa kogunes sinna aga kogu kirju seltskond ja jäi pärast regilaule ja linnakese rahu rohket rikkumist erinevatesse asenditesse magama. Siis tundsin ennast lõpuks tikkimistöölt silmi tõstes küll nagu ehtne kedervarrega nõid Okasroosikese lossis. Ekstreemsetes kohtades tikkimine peab jääma aga mõneks järgmiseks kunstiprojektiks.


Päris lõpuks olin siiski projektist täiesti tüdinud, lugesin päevi ja mul oli hea meel, kui see otsa lõppes.”


Lylian Meister avab oma nõelapadjanäituse 11. septembril Tallinna Kunstihoone galeriis.