Tähtis vahemees : Ligemale veerand sajandit on alati positiivse hoiakuga teenekas telemees Lembitu Kuuse eestlastele olümpiamänge ning muid spordisündmusi vahendanud – suure spordi taustu avanud ning alade olemust selgitanud.

Lembitul on kiire. Olümpia on kohe-
kohe algamas. Õhtul on tal vaja
teha intervjuu maadlejatega, järgmise
päeva varahommikul sõidab ta Viljandisse
sõudemeeste treeningule, et
seal järjekordne lugu teha. Ma vaatan
ta statistikat – väsimatu Lembitu
on kajastanud 7 suve- ning 6 taliolümpiat.
Kahtlemata lugupidamist ja austust
väärivad numbrid. Aga mitte ainult.
Need on ju ka mälestused, elamused,
emotsioonid. Ma pean temaga
enne olümpiat rääkima. Ja Lembitu on
nõus. “Püha ürituse nimel, alati,” ütleb
ta, nagu ikka, nakatavalt optimistlikul
toonil. Sõidame siis, nagu öeldakse.

Lembitu, mis aasta olümpiamänge
üldse esimesena mäletad? Miks?

Olümpiamängud jõudsid minuni siis,
kui olin kuueaastane poisipõnn ning
Rakveres Pagusoo ja Purgi mäe jalgpalliplatsidel
spordikirega ära nakatunud.
Ema sõbranna ja töökaaslase
poeg, tubli noor kõrgushüppaja Peeter
Vihmar sai siis ilmselt väikese poisi
spordihuvist aimu või pidas ta ise seda
kinkimise vääriliseks – igatahes sain
ma temalt kingituseks Melbourne’i
olümpiamängude ajaleheartiklite vihiku.
Lood olid kõik ilusasti välja lõigatud
ja lehtedele kleebitud. Lugemine
oli mul mõistagi käes – Paul Kerese
“Malekool” salaja juba läbi uuritud –,
nii et põnevust jätkus. Hiljem sai Peet
Soosaare olümpiaraamat arusaadavalt
n-ö kapsaks loetud ja on minu raamaturiiulil
olümpiaraamatute reas aukohal.

Aga mis aasta olümpiamängud
olid esimesed, mida ajakirjanikuna
kajastasid?

Reporterina olid minu esimesed olümpiamängud
1988. aastal, kui kadunud
Gunnar Hololei kutsus mind, tollal
Tartu Riikliku Ülikooli spordifüsioloogia
kateedri õppejõudu Calgary talimängudeks
Eesti Raadio olümpiameeskonda.
Suusaaladest siis ülekandeid
Kreutzwaldi tänava raadiomajast
Erik Lillo ja Rein Küttimiga tegingi.
Ja kohe tulid otsa ka sama aasta
Sŏuli suvemängud, mida Tiit Räägu,
Harri Matskini ja Rene Rinaldoga
katsime Eesti Raadio jaoks hoopis
Moskvas, Ostankino tele-raadiokeskuses.
Tollal polnud lihtsalt teada, kui
palju otsepilti võib televisiooni kaudu
Tallinna jõuda, ja nii mindi kindla
peale välja ja tehtigi seda Moskvast.
Tegelikult elasime Sŏuli ajarežiimis –
kell pool kümme õhtul pärast uudisteprogramm
“Vremjat” läksime magama
ja nelja tunni pärast pool kaks öösel
tuli tõusta ning söösta Ostankinosse.
Nii valvuritele kui kohvikudaamidele
olime peagi head tuttavad – jälle need
hullumeelsed eestlased… Aga suurim
trikk oli Sŏuli ajal see, et tegime otseülekandeid
ilma stardiprotokollideta!
Internetist ei osanud keegi veel unistadagi
ja kohapeal meil ju kedagi polnud.
Aga ära tegime!

Oled käinud olümpiamängudel
väga erinevates maailmanurkades,
erineva kultuuri ja (olümpiasse)
suhtumisega riikides – kus on
olnud kõige ladusam korraldus
ning parim fiiling?

Olümpia on olümpia. Seal tunned end
alati hästi. Eri rahvaste omapära lisab
lihtsalt asjale vürtsi. Uskumatu oli
Lillehammeri talimängude korralduse
tase ja muidugi kogu see õhkkond,
nagu Sydneyski. Üksikasjadeni läbi
mõeldud oli kõik ja austraallased ilmselt
kas tahtlikult või alateadlikult üritasid
kogu maailmale näidata, et nad
pole mingid röövlite ja ühiskonna heidikute
järeltulijad. Ja raske on ilmselt
ületada Pekingi taset, aga niimoodi
on võimalik olümpiat korraldada
vahest ainult totalitaarriigis. Muidugi
me teame Hiina taustu, aga tulemus oli
ju vägev – see, mis puudutab võistluste
elluviimist. Samal ajal ameeriklased
1996. aasta Atlanta olümpial suurriigile
omaselt ei kaasanud ettevalmistusse
ja korraldusse ehk muu maailma asjatundjaid,
ise jalgratta leiutamine pole
aga üldiselt edu toonud. Nii oligi Atlantas
probleeme alates transpordist
kuni kas või staadionil just naiste tualettruumide
taga looklevate lõputute
järjekordadeni. Kus on sugudevahelisi
erinevusi mõistetud – nagu näiteks
neli aastat hiljem Sydneys –, neid järjekordi
polnud.

Muide, kas on ka selliseid mänge,
mida väga hea sõnaga meenutada
ei saa ega taha?

Ei – halba pole meenutada mitte ühegi
olümpia kohta. Igal pool ei pruugi kõik
nüansid ehk olla paigas. Kuid see, et sa
pead paar tundi hommikul vara loksuma
bussis võistluspaika ja pärast lõunat
millalgi jälle samad paar tundi tagasi,
on vaese riigi poolt lähetetava puhul
normaalne – nagu näiteks Naganos
või Salt Lake Citys. Võrdluseks –
nii Torino kui Vancouveri mängudel
elasime peaaegu et parimas võimalikus
kohas, kui neid huvitavaid võistluspaiku
silmas pidada. Ja kohanema
pead sina ise!

Kuidas sulle tundub, kas tänapäeva
olümpiamängud on pigem suur
spordipidu või telesõu?

Tänapäeva olümpiamängud on ikka
eeskätt suur, kuigi suvemängude puhul
juba üksjagu aega tervikuna hoomamatu
spordipidu. Ja tuleb tunnistada,
et televisioonil on selle maailma
rahvaste suurima ühise ettevõtmise
inimesteni toomisel meeletult suur
roll. Telesõu? See vahest ei kõla õigesti.
Olümpiamängud on siiski eeskätt
spordiv õ i s t l u s e d. Sõud tasub
mujalt otsida. Aga selge see, et
kes maksab, tellib muusika. Ja nii polegi
midagi imestada, kui telekompaniid
nõuavad parimale televaatamise
ajale ka olümpialt parimaid palu. Aga
ühel pool maakera on sel ajal öö, mujal
keskpäev… Teine asi on spordialade
“telegeenilisus”. Kõik tahaksid saada
rohkem ekraanile. Reeglite muutused
on teinud näiteks võrkpalli telekavasse
planeerimise suuresti lihtsamaks,
totaalselt on muutunud maadlus
– Martin Kleini 100 aasta tagust 11
tunni ja 40 minuti pikkust medaliheitlust
ei kujuta keegi isegi enam kõige
halvemas unenäos ette. Aga samal ajal
– on kaks rikast ja populaarset üleilmset
spordiala, kus aastakümnete jooksul
vaid kosmeetilisi muudatusi tehtud.
Need on jalgpall ja tennis.

Kuidas üldse suhtud tõsiasja, et
mõned klassikalised alad kipuvad
olümpiaprogrammist kaduma,
sest pole n-ö telegeenilised ning
asemele tulevad pilkupüüdvamad
n-ö ekstreemalad?

Ajad muutuvad ja tekivad ka uued
spordialad. Kas näiteks BMX-kross
pole vägev ja atraktiivne ala? Rannavõrkpallist
rääkimata. Moodne viievõistlus
on küll ka kõvasti uuenenud,
aga kunagine ohvitseride kanguse
proov pole võib-olla tõesti mõne
jaoks enam moodne. Aga mitmekülgsust,
lausa uskumatut mitmekülgsust
nõuab ta ikka. Eks siis peavadki alade
edendajad nuputama, et just nende ala
ajale jalgu ei jääks.

Kuidas sulle tundub, kas spordiajakirjanikule
on olümpiamängud
pigem suur pidu või ränk töö, kus
hool ja hoobil vahet pole?

Olümpiamängud on spordireporteri
jaoks kindlasti oodatuim aeg. Jah,
see on töö, kus tõesti hoo ega hoobi
vahet reeglina pole. Aga sellisest tööst
sa unistadki! See ongi spordireporteri
töö! Sa oled valmis tegema kolm ala
päevas, lülitad end jälle uuele lainele
– ja edasi. Tegelikult tunnen ise, et kui
ikka pikka aega pole mujal maailmas
saanud suurematel võistlustel ringi
sõita, muutun närviliseks. Mis teha…

Aga pärast olümpiamänge, kui oled
need kaks ja pool nädalat tõsiselt
tööd teinud, kas oled teinekord
spordist sedavõrd küllastunud, et
ei taha ühtki võistlust näha, veel vähem
kajastada?

Kui spordist enam vaimustust ei tunne,
kui see enam huvi ei paku, tuleb
hakata muud tööd otsima. Et väsimus
kallale võib tulla, on mammutvõistluste
puhul loomulik. Näiteks kui Atlantast
tulles, pärast üle ookeani lendu,
magamata ööd ja olümpialaste vastuvõtult
tehtud otseülekannet kohe Võsule
sõitsin, siis sellest autosõidust on
mul üksikud pildid meeles. Autopiloodi
peal sõitsin. Paar päeva tahtsin rohkem
magada, pluss saun, sporditegemine
ja hea seltskond - see paneb su
varsti jälle sadulasse!

Tean, sul on ajakirjanikuna sellele
küsimusele ebamugav vastata,
ent kui rääkida suveolümpiamängudest,
siis mis on su lemmikalad?

Ma ei kuulu nende hulka, kes kipuvad
n-ö mitte enda alasid halvustama.
Ei, tunnustust on väärt iga ala meistrid,
kuigi teame kõik, et alade kandepind
ja koht siin maailmas on erinev.
Lemmikalad? Kunagise jooksumehena
muidugi kergejõustik ja eriti jooksualad.
Aga see ei kuulu minu töövaldkonda.
See-eest sõudmine küll. Väga
haarav ala, kus pinge üha kulmineerub
ja lahenduse saamine ei kesta lõputult
kaua - nii kuus-seitse minutit.
Ja mis peamine – meil on sellel alal,
kellele kaasa elada! Või võrkpall – väga
kiire ja tark mäng.

Aga kas on su rikkalike kogemuste
juures siiski spordiala, mida sa parema
meelega ei kommenteeriks?

Mida üldse ei kommenteeriks? Kadunud
Urmas Ott ütles mulle “Happy
Hour’” saates 2005. aastal, et “sa
oled niisugune vend, et kui pilt ette antakse,
siis suudad sa autopiloodil ära
kommenteerida ükskõik millise ala”.
Jah, erinevaid alasid on tulnud teha
küll. Kuid ega tühja taskuga, ette valmistamata
ei saa kunagi eetrisse minna.
Aga kui nüüd mitte ülearu tõsiseks
minna, siis endise kolleegi Raul Rebasega
moodustasime kahemeheklubi –
me ei põkkunud kordagi toreda olümpiaala
softball’iga, me polnud mitte sekunditki
näinud softball’i ja meil õnnestus
võidukalt lõpuni vastu pidada
– seda ala enam olümpiakavas pole.

Mis sa arvad, kuidas läheb meie
sportlastel Londoni olümpial? Mis
on sinu arvates hea saavutus – kas
näiteks kuus neljandat kohta on
vägev saavutus? Või maksab spordis
vaid medal?

Paraku maksab tippspordis vaid võit.
See on nii. Võimalik, et oleme medalitega
ära hellitatud. Võimalik, et tähtsustame
medaleid üle. Aga spordis võidu
peale ju võisteldaksegi. Tõsi, vaimustuda
tasub igast eneseületamisest,
aga selleks peab sporti natuke tundma.
Aga ma millegipärast usun, et me võime
heal juhul isegi mitu medalit saada.
Kuigi, tänapäeva hirmkõvas konkurentsis
pole midagi imestada, kui näiteks
üldse tühjade pihkudega koju tuleks…
Seda ma siiski ei usu.

Muide, kas mõnusam on kommenteerida
olümpiamängude ava- või
siiski lõputseremooniat?

Avatseremoonia on korraldajariigi vägevuse
demonstratsioon. Kõik ootavad,
millega seekord maailma rabatakse.
Avamine vallandab nagu paisu
tagant olümpiatunde, olümpiaemotsioonid.
Lõpetamist on aga mõne kandi
pealt isegi mõnusam teha. Jah, kõigil
on töö tehtud, ka võistlejatel, pidu
käib, aga sina paned veel n-ö bensiiniaurude
pealt viimase välja ja hõiskad
need kolm või neli tundi lõpuni. See
on omaette mõnu, mida tunneb kas või
näiteks jooksja või suusataja, kes väsimuse
ületamist, kannatamist juba nautida
suudab. Aga lõppude-lõpuks pead
sa igas töös, igas ülekandes leidma midagi,
mis just selle töö sinu jaoks kõige
olulisemaks, kõige rohkem rõõmu
pakkuvaks teeb – vastasel juhul ei tule
ka tulemust.