13aastane poliitikavaatleja: Venemaa provokatsioonidel pole lõppu näha!
Sander Udam (13) on tugeva käepigistusega
sell.
Kui me Murastes tema kodu köögis juttu puhume,
käivad Sandri käed kas risti rinnale (konkreetsema jutu puhul)
või, sõrmed vaheliti, enese ette lauale (viimasel juhul hakkab
järgnev mõttekäik olema filosoofilisemat laadi).
Ja
kui on tarvis eriti resoluutne olla, tõmbab Sander kokkusurutud
sõrmedega äkitselt – siuh! – läbi õhu
vasakult paremale või ülalt alla. Ja vaatab vestluskaaslasele
seejuures puurivalt silma.
Aga silmad on Sandril kavalust
täis.
Sa käisid seni Tabasalu
Ühisgümnaasiumis. Kuuendast klassist alates oled koolilehes
kirjutanud nii presidendivalimistest ja jokk-mentaliteedist kui ka Venemaal
toimuvast. Mis sind poliitika juures tõmbab?
Poliitikat on
põnev jälgida, see on väga emotsionaalne. Teatud asjad
tekitavad rõõmu, teised jälle viha. Ja mõnikord teeb
poliitika mulle lihtsalt nalja.
Pealegi, poliitilistest otsustest
sõltub ikkagi meie riigi ja kogu m a a i l m a tulevik!
Milliseid mõtteid sa Eesti poliitikute viimase aja
tegemisi jälgides mõlgutanud oled?
Kultuurilises
mõttes lood ilmselgelt kõige paremad ei ole. Näiteks
Tallinnas on praegugi selgelt näha, et kui sa oled Keskerakonna liige,
siis sul lähevad asjad paremini läbi.
Äkki
tood mõne näite?
No viimasest ajast kas või
see, kuidas Andres Oper Tallinnas maatüki sai. Või pisut
varasemast Sakala keskuse ümber toimuv või... (resoluutselt) Neid
näiteid ikka on! Enamik meie poliitikuid on siiski teinud midagi sellist,
mis nende mainet alla viib. Sellepärast ongi poliitikal Eestis selline
negatiivne vari.
Presidendivalimiste järelkajas
kirjutasid, et Eestil on praegu väga hea president.
Jah, ma
kirjutasin, et just võrreldes Arnold Rüütliga. Mitte et
Rüütel oleks mingi selline... (Sander ajab sõrmed harali ja
teeb parema käelabaga õhus säärase liigutuse, justkui
keeraks purgikaant edasi-tagasi) t o t u! Aga ta hakkas ikkagi vanaks
jääma ja oli siiski lihtsalt üks osa KeRa lepingust.
Ja veel arvasid sa oma kirjatükis, et mõistlik oleks
president valida otse, mitte kaude.
Kindlasti! Sel juhul saab
riigipeaks ikkagi kandidaat, kelle poolt r a h v a s on. Praegu
võivad rahvahääletused anda ühe tulemuse, samal ajal kui
parlamendis tehakse teistsugune otsus – no see ei ole ju demokraatia!
Muidugi, millal see süsteem meil jõustuda võiks, seda on
raske öelda. Arvan, et paar kümnendit läheb ikka aega.
Aga milliste probleemidega peaks riik praegu esmajoones
tegelema?
(Pikemalt mõtlemata) Praegu on peamine probleem
majanduse areng. Näiteks riigieelarve kasvu ennustusi silmas pidades pole
tulevik paari aasta taguse ajaga võrreldes sugugi muretu!
Peale
selle tuleks teha tõsisemaid jõupingutusi eurotsooniga
liitumiseks – see lisaks majandusele teatud määral kindlust ja
tõstaks Eesti usaldusväärsust välisinvestorite
silmis. Sest välisinvesteeringud on Eestile ü l i t ä h t s a
d!
Millal me sinna eurotsooni jõuame?
No kuna praegu on tendents, et inflatsioon kasvab, siis ilmselt mitte
niipea. Ma arvan, et isegi näiteks... (kalkuleeriv paus) 2011.
aasta on veel liiga vara.
Eks siis ootame. Aga sa oled
analüüsinud ka Venemaa poliitilisi ambitsioone?
Nojah,
üldiselt võib ö
;elda, et Venemaa lähivälispoliitika on olnud ühesugune juba
kümnendeid. Püütakse naaberriike majanduslikult lõksu
suruda ja nende mainet teiste riikide silmis maha teha.
Samas, kui
mõelda Venemaa rünnakutele Eesti suunas või sellele pidevale
eitamisele Gruusia raketitülis, siis tekib tunne, et venelased ise ka ei
tea, mida teevad. Kindlasti on nende käitumine tegelikult koordineeritud,
aga see on väga ohtlik nii teistele riikidele kui ka Venemaale enesele.
Venelastel on ikkagi unistus suurest Venemaast – nii nagu tegelikult ju
kõikidel inimestel on unistus, et nende riik oleks suur ja
võimas! Ja poliitilised mängud on üks viis selle poole
püüelda.
Aga millise hinnangu sa annaksid
eestlaste ja venelaste suhetele meie riigi territooriumil?
Meie
ühiskond on selles mõttes selgelt lõhestunud –
eestlased ja venelased elavad ikkagi täiesti erinevates kultuurides!
Peamine on just nimelt see, et paljud venelased saavad infot valdavalt
idanaabrite kanalitest. Eestlastele on täiesti arusaadav, et me ei ole
natsid, aga sellest pidevalt pasundav Vene meedia paneb Eesti venelased seda
paratamatult uskuma – nii et just infokanalite kaudu annavad
Venemaa provokatsioonid end kõige valusamini tunda.
Teine asi
on muidugi eesti ja vene kogukondade majanduslik ebavõrdsus –
sellised peamiselt venelaste regioonid nagu Ida-Virumaa tuleks kindlasti
paremale järjele aidata.
Kaua selleks aega
läheb?
See võib juhtuda 5–10 aastaga, aga kui
valitsusel puudub huvi sellele kaasa aidata, siis muidugi olukord paranema ei
hakka. Ja kahjuks on rahvast abistavad otsused Eesti poliitikas praegu siiski
ebapopulaarsed!
On Eesti rahvas sinu arvates poliitiliselt
piisavalt aktiivne?
Kindlasti võiks meie valimisaktiivsus
olla suurem, näiteks 80 protsenti oleks juba väga hea. Aga kas Eesti
sellise tasemeni lähimal paaril aastal jõuab, selles ma kahtlen.
Muidugi, ka mittevalimine on valik. Aga praegune olukord, kui kaks viiendikku
kodanikest valima ei lähe, näitab seda, et poliitika jääb
rahva jaoks siiski mõnevõrra kaugeks!
Millisele parteile sa ise hääle annaksid?
(Sander teeb kavala näo) No muidugi ma t e a n, kelle poolt ma
hääletaksin, aga ma pigem ei ütleks seda.
Olgu nii. Oled sa mõelnud, kelleks tulevikus saada?
Eelkõige huvitab mind äri. No ma olen mõelnud ka
poliitikuametile, aga see on rohkem selline uitmõte. (Leplikult) Ja
kindlasti – kui on v a j a – siis ma võin hakata ka
ajakirjanikuks.
Kuidas sa oma vaba aega
sisustad?
Korvpalli olen mänginud, jalgpall meeldib. Loen
lehti ja internetist uudiseid, vaatan telekat. Põnevad raamatud
– no “Da Vinci kood“ ja sellised – meeldivad ka.
Mõnikord sirvin entsüklopeediat.
Ja noh, üheks hobiks on
ka börsil mängimine.
Börsil mängimine?!
Nii et sul on aktsiaportfell?
Praegu mitte, sest a e
g ei ole kõige parem. Ma olen selline spekulant rohkem, pikalt
käes ei hoia. Loodan kiirele kasumile.
Aga jah, ei saa küll
öelda, et turul praegu just k a o s lahti oleks, aga
olukord ei ole kindlasti kiita. Ootan, kuni seisud paranevad – siis ostan
jälle.
Kui vanalt sa aktsiatega kauplemist
alustasid?
Kaks aastat tagasi hakkasin mängima
“kuivalt” – mänguraha eest ja tegin Excelis tabeleid.
Aga pärisbörsil alustasin umbes aasta tagasi.
Ma arvan, et
tulevikule mõeldes on börsikogemus ja m&
otilde;ningad teadmised majandusest kindlasti kasulikud. Ja ma ei teeks seda,
kui võimalus võita ja kaotada minus põnevust ei
tekitaks.
Eakaaslastega võrreldes tunduvad su huvid
ikka üksjagu teised olevat.
Ma arvan, et neis ei ole midagi
nii märkimisväärset. On minuvanuseid inimesi, kellega mul on
sarnased huvid.
Aga ikkagi, miks sa vaevad oma pead
keeruliste asjadega – kas poleks lihtsam niisama Viru Keskuses
hängimas käia?
Ei! Mul on absoluutne vastuseis
sellistele poodidele! Ja ma isegi ei kujuta ette, m i d a nad seal
niimoodi hängivad!
Neljandas klassis hakkas kokku panema klassi ajalehte, hiljem agiteeris Tabasalu Ühisgümnaasiumi rahvast asutama koolilehte Mina ja Meie.
Möödunud kevadel pälvis 6. klassi poisina oma kirjatükkide “Järelmõtteid presidendivalimistest”, “Venemaa provokatsioonidel pole lõppu näha” ja “Koolide edetabeleid koostada on mõttetu” eest üle-eestilisel koolilehtede võistlusel eripreemia.
Tänavu sügisest õpib Sander Tallinna Reaalkooli 7. klassis.
Mida sellisest poisist arvata?
Sandri ema Õnne: “Teda lihtsalt huvitavad maailma asjad – see teadmistejanu, himu i g a s u g u s e info järgi on talle hästi omane! Kes teab, mis sealt lõpuks välja areneb – ta on ju alles kolmeteistkümnene!“
Pille Riimaa, eelmine klassijuhataja Tabasalu ÜGs: “Mitmekülgsete huvidega poiss, otsib alati originaalseid lahendusi! Koolinäidendi (“Nukitsamees“) asemel aitas ta klassil teha filmi – kirjutas stsenaariumi ja oli operaator. Ja Sander on väga sõbralik ja aus poiss!”
Merike Vardja, Tabasalu ÜG meediaringi juhendaja: “Sandri puhul ei hämmasta isegi enam huvipakkuvate teemade ampluaa, vaid miski muu: muidu poiss nagu temavanused ikka, aga käsitleb asju originaalselt, oma täiesti uudsest vaatenurgast. Kui Sandriga vestelda, tekib ajuti tunne, nagu räägiksin omavanuse huvitava inimesega!“