Sellest lepingust ja kaardist sai talu alguse. Tõsi, perepojast pärija Johann Kõdar maksis viimase osamakse alles 1927. aastal, aga ikkagi oli see alates 1866. aastast Kõdarate oma maa.

Kui kauaks? Me teame seda ju väga hästi. Tegelikult vaid viivuks. Johanni lapselaps Jaak Kõdar sai talu riismed viieteistkümne aasta eest tagasi. Elumajast oli alles vaid vundament. Talu kunagistel põldudel mühas – ja mühab siiani – Nõukogude metsamajandi käe all kasvanud kuusemets. Maa oligi õigupoolest ainus, mis tagasi saada oli. Talu enam polnud.

Mullu juhtus Jaak Kõdar viskama tavalisest terasema pilgu päriseksostu maakaardile, mille koopia ripub talukohale rajatud kerge suvila seinal. Aasta-arv 1866 jäi talle miskipärast rohkem silma alla kui varasematel kordadel.

Muidugi. 140 aastat talu päriseksostmisest. 140 aastat vabaduse saabumisest. Vähemalt vabaduse esimesest üritamisest.

Nii sai alguse näitemäng.

Talu orjus

Istume Viljandimaal Karksi vallas Lilli külas Nava talu õuel sajakonna meetri kaugusel Läti piirist. Taluperemees Jaak Kõdar ning külavanem Alli Laande jälgivad, kuidas töömehed valmistavad taluõuele ette teatrilava. Õu on järsu kallakuga, moodustades koos aia taga kõrguva metsamüüriga midagi loodusliku amfiteatri sarnast. Viis väljakäiku on juba valmis ning publiku ootel. Etendused on kavas 29. ja 30. juulil, et tähistada 140 aasta möödumist talude vabaks ostmisest Lilli kandis laiemalt.

Igapäevaelus Tallinnas metsamasinate müügifirmat juhtiv Kõdar nimetab oma lavatükki “Kolm risti” tagasihoidlikult külanäidendiks. See kujutab kolmes vaatuses talu päriseksostmise kõhklusi, vaevusi ja lootusi. Üpriski helde südamega mõisahärra viib etenduse lõpus läbi müügitseremoonia ning kingib veel talutütrele kaasavaragi. Ent loo moraali sõnastab kahtlemata külamoor Tündre-eit, kes lõpustseenis sajatab, et see vabaksostmine ei jää veel kaugeltki viimaseks.

“Lühike asi, aga probleeme on palju sisse pandud,” iseloomustab Kõdar oma loomingut. Õigupoolest on ta näitemängu pannud palju oma perekonna valu.

Tema isa Artur Kõdar päris talu Eesti Vabariigi lõpu eel vaid 17aastasena. Kümnelapselise pere noorima pojana pidi ta teiste osa välja maksma.

“Pere vanem poeg ei tahtnud talu. Ta oli tubli töömees, aga ju ei soovinud taluga kaasnevat orjust,” arvab Jaak Kõdar.

Ent majapidamine oli raskustes. Arturi isa Johann oli kokku kaksteist aastat pidanud Polli vallavanema ametit. Rahvasuu ei valeta, kui ütleb, et vallavanema talu käib alla.

Sõja ajal põgenes Omakaitses teeninud Artur läände. Rootsis sai temast viimaks kirikuõpetaja, kes teiste seas mattis näiteks Marie Underi.

1940. aastal sündinud Jaak jäi koos kahe tädiga tallu elama. Enamiku taluhäärberi ruumidest hõivas 1947. aastal uusmaasaaja Voldemar Peipsi äärest koos oma naise Miili ja punase kassiga, keda küla peal hüüti kommunistiks.

1949. aasta küüditamisega jäi üks naabertalu täiesti tühjaks – nagu enamik Lilli külast – ning Jaak koos tädidega kolis sinna elama, et Voldemarist ja tema kassist rahu saada. Aasta pärast lasid metsavennad Voldemari maha. Nava talus ning selle hoonetes hakkasid nüüd elama metskonna hobused. Ühel suvel linnast kodukanti tulles leidis Jaak, et kodutalu on täielikult maa pealt pühitud – välja arvatud vaid vana küün.

Jaak läks linna tagasi, temast sai kirjamees ning majandusinimene. Talu lugu näis olevat lõppenud.

Uut algust veel ei ole

“Praegu nimetan ma seda muruniidutaluks,” muigab Jaak Kõdar. “Niidan taluõuel umbes hektari ulatuses muru, et koht seni korras püsiks, kuni keegi järeltulijatest tahab siia elama tulla. Praegu tahtjaid ei ole, aga iial ei või teada. Kui koht on korras, küll siis on ka tulijaid.”

Kõdar usub, et Eesti talud ei ole Nõukogude korra orjusest veel lõplikult vabaks saanudki. Seetõttu ta oma vabadusenäidendi kirjutaski.

“Sakslased, rootslased ja teised vallutajad ei lõhkunud maaelu. Viimane võõrvõim aga lammutas kogu külaelu struktuuri. See on hullem kui Tšernobõl. Usun küll, et Tšernobõli haavad taastuvad kiiremini kui Eesti maaelu haavad,” arutleb peremees.

Lilli küla, kus talu asub, on uskumatult maaliline paik Karksi-Nuia ning Läti piiri vahel, kuid jääb rahvast üha tühjemaks. Meeleheitlik katse teha külas oma algkool lõpeb tänavu sügisel, lasteaed on juba uksed sulgenud. Kus pole lapsi, seal pole tarvis ka piima. Küla viimased lehmad viiakse tänavu lihakombinaati ning piima – kui keegi seda üldse juua soovib – tuleb tooma hakata linnast. Meestekobar, kes külakeskuses poetrepil laupäeva õhtut surnuks lööb, joob midagi muud.

“Ja isegi põllud istutatakse Euroopa Liidu toetuste tõttu metsa täis,” lisab külavanem Alli. Nii jätkub põldude metsastamine, millega Nava talus alustas juba kolhoosikord.

“Lilli filosoofia on aga see, et kultuur on tugevam kui majandus,” jätkab peremees. “Kultuuri najal elame üle ka praegused rasked ajad.”

140aastane Nava talu seega alles ootab oma uut algust. Seniks niidetakse seal muru.

“Väike kartulimaa siiski ka,” lisab Jaak Kõdar. “Kartulimaa peab olema, muidu läheb hing talust välja.”

Vabaduse tulek

Talude päriseksostmise õiguse said Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti) talupojad juba 1804. aasta talurahvaseadusega, seega veel enne pärisorjuse kaotamist 1819. aastal.

Esimene teadaolev talude päriseksmüümine nii Liivimaal kui kogu Eesti alal toimus 1823. aastal Tartumaal Luunja mõisas.

Päriseksostmisel tuli osa summast tasuda mõisnikule sularahas. Ülejäänud summa maksti järelmaksuna või laenati pangast.

Lõuna-Eestis oli talude päriseksostmise kõrgaeg 1850.-1880. aastatel.

Põhja-Eestis algas hoogsam päriseksostmine alles 1880. aastatel, Saaremaal alles pärast 1905. aastat.

Paljud talud ostsid üles võõrad talupojad, mistõttu vanad rentnikud jäid maata ja pidid lahkuma. Eriti agarad teiste talude ostjad olid mulgid.

Omaenese talus täielikuks peremeheks saamine tõstis märgatavalt rahva eneseteadvust, oli tõukejõuks rahvuslikule ärkamisele ja suuremate poliitiliste õiguste püüdlemisele.

Allikas: Mulgi Kultuuri Instituudi poolt Jaak Kõdari näidendi saatesõnana avaldatud Tartu Ülikooli professori Mati Lauri artikkel “Talude päriseksostmine”.