TREENER JA VÕÕRLEEGIONÄR: Riho Soonik ja George Jackson Kiievi lennujaamas, kus ameeriklane nägi oma suureks hämmastuseks esimeste korda elus vuntsidega naist ja pesueht nõukogude peldikut - jalajälgede ja auguga maas. ERAKOGU

"No me oleme ikka väga tõsiselt üritanud teda leida," kirjeldab aastatetaguse suurvõidu tähistamist korraldav Heino Enden Jacksoni otsinguid. "Suurt tulemust pole see toonud."

Suvel toimub Kalevi võidu 15. aastapäeva puhul sõprusmäng. Meie legendaarse meeskonna vastu tuleb Madridi Reali tähtveteranide meeskond. Täiuslik oleks šõu muidugi siis, kui ainuke ameeriklasest N Liidu meister George Jackson kah platsile jookseks. Et spordihalli diktor saaks välja hüüda toonase Kalevi vägeva esiviisiku – Babenko, Metstak, Kuusmaa, Sokk ja Jackson. 

Sestap näebki Enden vaeva, et jänki kohale tuua.

Hea mängumees

Kalevi tollane abitreener Riho Soonik, kes oli omal ajal üks Jacksoni nn maaletoojatest, tunnistab, et ei tea Ameerika mängumehest suurt midagi. Viimati kuulis ta Jacksonist juhuslikult kümmekond aastat tagasi. "Viimati, kui temast kuulsin, elas ta Detroitis ja korvpalliga ta minu teada ei tegelnud," meenutab Soonik.

Enden usub siiski, et praegu võimatuna tunduv missioon õnnestub täita ja siinne korvpallisõber saab ajaloolist mängumeest taas näha.

Muidugi oli Jackson toonasele korvpallipublikule ja ka meediale paras sensatsioon. Ajalehed kirjutasid. Publik käis sageli ainult tema pärast mängu vaatamas. "Toona me käisime ju igasugu linnades – Kuibõšev, Nikolajev ja mis seal veel olidki. No ta oli ikka sealse publiku jaoks tõeline eksootika. Päris mustanahaline ameeriklasest korvpallur – sellist imet polnud paljudes Nõukogude linnades enne nähtud."

Aga ennekõike oli ta vajalik mängumees. 1990.– 1991. hooaja Kalev oli ideaalselt komplekteeritud meeskond. Igal positsioonil oli põhitegijatele vääriline vahetus. Vaid üks koht vajas turgutamist.

"Ma otsisin täiendust Andrus Nageli viskele. Ja Jackson täitis selle koha, aga mitte ainult, vaid ka täiendas," meenutab tollane Kalevi peatreener Jaak Salumets. "Ta sobis mosaiiki väga hästi."

Soonik mäletab, et vasakukäeline ameeriklane oli hea viskega, aga ka hea meeskonnamängija, mis on mustanahaliste mängumeeste puhul haruldane. "Ta oli suurepärane lüli meie tugeva tagaliini Sokk-Kuusmaa ja eesliini Metstak-Babenko vahel," räägib Soonik. "Muide, ta hüüdnimi oli "Ice", ja selline rahulik külma peaga mees ta oligi."

Kõike seda arvestades on isegi pisut imelik, et nii korralik korvpallur, NSV Liidu meister, ei teinud pärast kalevit Euroopas ega Ameerikas suurt karjääri.

Nõukogude elu tekitas šoki

Eks seegi, et Jackson üldse sai Eestisse, tollal vormiliselt veel raudse eesriide tagusesse riiki tulla, oli väike ime. Kalev käis toona suviti USAs sealse profiliiga WBL (liiga, milles mängisid vaid korvpallurid kasvuga kuni 1.95 ) meeskondadega mängimas. Nii küsisidki Kalevi inimesed, et äkki leidub mõni tubli ja sobiv korvpallur, kes tahab tulla N Liitu.

Leiduski Jackson, kes oli ühe sellise "väikemeeste" klubi mängija.

"Eks WBL tahtis endale seeläbi promo teha," arvab Soonik. "Jackson oli nagu väike Ameerika abipakk Eestile."

Palka maksis Kalev talle tänapäeval naeruväärsena tunduvad 1000 dollarit kuus. Elas mees Olümpia hotellis luksnumbris, mille organiseeris talle korvpallisõbrast hotellijuht Andres Liinat. Olümpias sai mees ka tasuta söögi.

Suhtlemisel meeskonna ja Nõukogude Eesti reaalsusega aitas Jacksonit toona noor andekas mängija Rauno Pehka. Temal oli keel suus, kuna ta õppis Pedas inglise filoloogiat. "Inimesena oli Jackson väga normaalne. Eriti kui siin hilisemate võõrmängijatega võrrelda. Võiks öelda, et Kalevil vedas temaga," räägib Pehka.

Aga nagu Pehka teab, ei armastanud ameeriklane siiski Olümpia toite, mida ta tasuta oleks saanud. "Ta soovis friikartuleid ja hamburgereid, mida tollal sai Tallinnas vaid kahes kohas Pirital, kus ühel pool jõge väliseestlase restoran ja teisel pool mingi grillrestoran. Seal siis käisime minu 08ga päris tihti. Muide, 08 oli tol ajal vähemalt minu meelest viimase peal auto, kuigi aeg-ajalt esines muidugi rikkeid, aga Jackson küsis aina, et millal ma sellest piece of shit’ist loobuda kavatsen," jutustab Pehka. "Kui me pärast meistritiitli võitmist sõitsime sama 08ga Tabasalu lossi tähistama, ütles autol muidugi tee peal karburaator üles. Mina, nagu tolle aja inimesele kombeks, parandasin selle sealsamas paljakäsi ära. Tema jaoks oli see paras maailmaime."

Veel meenub Pehkale, et palju nalja pakkusid meeskonnale Jacksoni  reageeringud igasugustele Vene elu eripäradele. "Näiteks ükskord Kiievi lennujaamas, kui lendu lükati päev otsa edasi ja meie muudkui ootasime, nägi ta vuntsidega naist. No see oli tema jaoks täielik šokk. Kuidas see ikka võimalik on, uuris ta korduvalt. Ja siis peldikud – ta ei jõudnud ära imestada, kui nägi peldikut, kus oli ainult auk põrandas," mäletab Pehka.

Niisiis, kui kõik hästi läheb, saab juunis neid lugusid Jacksonilt endalt kuulda.