BigStockPhoto ---

Ühel ilusal kevadpäeval sai Andrus teada, et varsti saab ta isaks. Loomulikult oli ta tita üle ülimalt rõõmus. Ülikoolikaaslastelt saadi täitsa korralik vanker, imikuvoodi, vann ja seljatäis titariideid. Ema dekreedirahade eest osteti valmis lutipudelid, lutid, mähkmed ja tekk. Väikemees sai nimeks Paul.

Samal päeval sündis erahaiglas Metsade peresse pisitütar. Sünnitus maksis 5000 krooni. Juba ammu oli Metsadel valmis ostetud autokujuline titavoodi (4000 krooni), kuna isa lootis peresse poega. Tütreke sai nimeks Viktooria-Emmanuell.

Nii Paul kui ka Viktooria pissisid viis korda päevas. Pauli emal ei jätkunud ühekordsete mähkmete jaoks raha, ka kõige odavamaid kasutades (4 krooni/tk) kulus kuus 600 krooni. Ema palistas marlimähkmeid ja pesi neid oma uneajast. Murega lõppes rinnapiim ja Paulile tuli hakata ostma piimapulbrit (50 krooni pakk). Jõmpsikas sõi paki tühjaks kolme päevaga (500 krooni kuus), peagi hakkas ta tahtma muudki toitu. Kui arst määras Paulile lihaste tugevdamiseks 10 korda massaazhi, mis pidi maksma 700 krooni, sai Pauli emmel mõõt täis. Kulud/tulud kokku liitnud, läks ta tööle.

Kuulutuse peale leiti lahke vanatädi, kes lapsehoidmistunni eest küsis 10 krooni. Kuigi pere eelarve nüüd 1000 krooni võrra kuus suurenes, kattis emme palk vahe.

Samal ajal nautis Viktooria rõõmsalt luksusmähkmetes siputades oma ema jagamatut tähelepanu. Päevas pistis ta lisaks piimale kinni mitu Jalostaja purgikest (10 krooni tükk, 600 krooni kuus) maitsva lisatoiduga. Tal oli olemas oma söötmistool (1500 krooni) ja aedik mängimiseks (1000 krooni).

Kui Viktooria haigestus, kutsuti koju eraarst (koduvisiit 170 krooni), korra kuus käisid nad emmega sama arsti (imiku autotool 1500) juures kaalumas (70 krooni kord). Õues käis Viktooria 2500 krooni maksma läinud uhke käruga.

Paul ja Viktooria lähevad lasteaeda

Kui Paul sai kolmeaastaseks, leidsid lapsevanemad, et poiss vajab enam arendavat tegevust, kui vana hoidjatädi pakkuda jaksab. Kuna Andrus pani Pauli juba sündides järjekorda, oli koht kodukandi lasteaias kindlustatud. Lasteaias käimise eest tulnuks tasuda kohatasu, millest sotsiaalosakond pere vabastas, söögiraha umbes 300 krooni kuus ja sügiseti 200 krooni õppemaksu plastiliini ja pliiatsite ostmiseks. Õnneks tekkis Andrusel Rootsi ülikoolis komandeeringus käies sõprus sealse teadurite perega, kes oma laste vanad riided ja kantud jalanõud nüüd Paulile saatsid.

Viktooria-Emmanuell Mets hakkas kolmeaastaseks saades samuti lasteaias käima. Ringi kuulates oli proua Mets leidnud lasteaia, kus 5000 krooni eest kuus (60 000 krooni aastas) lastele hobuseid, golfikeppe ja tennisereketeid näidati.

Algab kool

Pärast mõningast järelemõtlemist otsustasid Metsad Viktooria-Emmanuelli Audentese erakooli viia. Aastamaks algklassides oli 19 000 krooni. Viktooriale osteti ka koolilaud (5000 krooni) ja arvuti (15 000 krooni). Loomulikult olid tüdrukul olemas rulluisud (2000 krooni), jalgratas (2500 krooni) ja telekamäng (4000 krooni). Tüdruk hakkas käima ratsutamas (560 krooni kuus) ja tennises (300 krooni kuus). Taskurahaks viskas isa 100 krooni, mil iganes vaja oli.

Kuna Paul oli terane, viisid vanemad ta maineka kesklinnakooli konkursile. Esimesel koolipäeval selgus, et lapsevanematel palutakse semestris anda 500 krooni keeleõppe toetuseks. Pauli vanematel seda raha polnud, kooliminekuks vajalike riiete ostmine oli vaba raha neelanud - poiss häbenes teiste vanu riideid kanda. Lisaks tuli tasuda toiduraha 180 krooni kuus ja osta lapsele kuukaart (60 krooni). Paarsada krooni kulus ka värvide, pliiatsite ja paberite ostmiseks.

Lapsed kasvavad suureks

Laste sirgudes kasvasid ka perede kulutused. Viktooria jätkas tasulises koolis õppimist (20 000 krooni aastas), koolivaheaegadel käis ta ema-isaga suusareisidel (varustus 10 000, reis 10 000), suvel aga laagris (üks vahetus 1500 krooni). Kahjuks selgus, et tüdrukul kõikide ainete õppimine ei edene - tuli palgata koduõpetaja (100 krooni tund). Neiuikka jõudnud Viktooria hakkas üürima tenniseväljakut (150 krooni tund, treeneri nõuanded 200 krooni). Lisaks nõudis tüdruk ainult kindla kaubamärgiga riiete ostmist, tema ja ta sõprade internetiarve ületas Eesti keskmise palga. Viktooria armastas koos sõpradega meelt lahutada Megazone'is, kus tund lõbutsemist maksab 60 krooni - vanemad määrasid talle taskurahaks 2000 krooni kuus.

Paul mangus vanematelt välja karate-trenni (300 krooni kuus) ja kuigi poiss oli tagasihoidlik ning kandis samu teksasid/pluusi mitu aastat, tuli talle kaks korda aastas osta uued jalanõud (2000 krooni). Kuna kool ja trenn toimusid kodust kaugel linna südames, pidid vanemad lisaks kooli toidurahale hakkama Paulile andma 30 krooni päevas, et ta saaks pärast kooli midagi hamba alla. Igal nädalavahetusel oli mõne koolikaaslase sünnipäev, kuhu ei sobinud minemata jätta (kingitus 50 krooni).

Kui Viktooria sai 18, ostsid vanemad talle omaette korteri ja auto. Ühetoaline korter kesklinna piirkonnas maksis 300 000 krooni, auto 200 000. Lisaks käis tüdruk autokoolis (2000 krooni), vanemad tasusid ka tema igakuise üüri (1000 krooni) ja määrasid talle elatusrahaks 5000 krooni kuus. Õppimise eest erakõrgkoolis tuli tasuda 25 000 krooni aastas.

Paul tegi ära eksamid riiklikku kõrgkooli, ning kuna ta õppis väga usinalt, määrati talle stipendium 1000 krooni kuus. Sellest aga elamiseks ei piisanud ja vanemad jätkasid poisi toetamist nii rahaga (1000 krooni kuus) kui ka riiete ja muu vajaliku ostmisega.

Kallid lapsed

Pauli vanematel kulus kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt poisi ülikooli lõpuaktuseni ligi
300 000 krooni, arvestamata kodust toitu, kulusid eluasemele/elektrile ja mööblile. Selle stsenaariumi kohaselt ei käinud laps eluski kinos, teatris ega näitusel, talle ei ostetud ühtegi raamatut, rääkimata jalgrattast või rulluiskudest. Põhiliselt tarbis Paul teiste pruugitud asju.

Viktooria iseseisvaks kasvamine läks maksma 1,7 miljonit krooni, siinjuures ei ole samuti arvestatud kulusid toidule, mööblile ja eluasemele/elektrile. Viktooria rõivaste- ja meigikulusid on võimatu hinnata.

Samuti on võimatu arvesse võtta, kui palju raha jäi Pauli ja Viktooria vanematel teenimata lastega veedetud aja tõttu.

Lapsele kulutab leibkond aastas 16 755 krooni. Kui see arv lihtlabaselt 22 eluaastaga läbi korrutada, saame teada, et keskmine Eesti laps läheb maksma 368 610 krooni.