20 aasta pärast oleme indiaanlastest pargivahid!

Ekspressi uus sari ennustab asjatundjate abiga, milline on Eesti elu aastal 2031. Debüteerivad õppejõud Linnar Viik ja Eesti Rooma klubi asepresident Hardo Aasmäe ehk esimesed visionäärid R2 raadiosaates “Tagasi tulevikku”.

Tuleviku seisukohalt on võtmeküsimus taastuvate ressursside kasutamine. Kellel neid rohkem on, elavad paremini. Nii saavadki Eesti trumbiks mage vesi ja kohev mets.

“Meie rahvas elab 20 aasta pärast ilmselt rohkem rahvuspargis kui praegu. Maailmas pole teist niisugust riiki, kus viimase 70 aastaga oleks metsasus kasvanud 2,5 korda,” väidab Aasmäe.

“Nüüd küll võtame põllumaid natukene tagasi, sest toiduainete hinnad kasvavad maailmas. Aga ühe stsenaariumi järgi olemegi 20 aasta pärast indiaanlastest pargivahid — teenime metsa näitamisega rohkem kui metsa lõikamisega.”

Kui pargivahtide põli tõotab tulla kuldne, siis leidub ka ameteid, mille jaoks enam nõudlust ei jätku.

“Aastal 2031 võib olla täitsa võimalik, et sellist ametit nagu pangaametnik ei ole enam,” oletab Viik. Pangad on küll alles, kuid ei vaja absoluutselt enam inimesi, kes kliente näost näkku teenindaks. Sest inimestel pole enam pangakontoritesse asja. Ka sularahaautomaadid jäävad ajalukku ning neid saab vaadata Eesti Panga muuseumis, kuna sularaha on kaotanud täielikult oma tähenduse igapäevakäibes.

Viigi vaatevinklist ei lükata kõiki panga- ja kliendikaarte ühe kaardi (näiteks ID-kaardi peale), vaid selle asemel on kõikidel meil taskus üks mobiiltelefoni moodi ja mõõtu vidin.

“Sellega oleks võimalik end identifitseerida, võtta reaalajas vastu parimaid pakkumisi, maksta ning rahuldada baassuhtlusvajadused. Sellist asja nagu rahakott ilmselt ei tulegi su taskust välja,” prognoosib Viik. Nimetatud seade asendab ka korteri- ja autovõtmeid. “Näiteks sellel aktil, et täna tuleb autovõtit keerata päripäeva, pole auto käivitamise protsessiga mingit seost. See on lihtsalt üks relikt,” sõnab Viik.

Aasmäe ennustab, et ära kaob ühistranspordisõidukite juhi amet. “Paljudes linnades hoitakse nüüdisajal metroojuhti ainult selleks, et rahustada reisijaid,” teab Aasmäe. “IT-tehnoloogia areneb nii kiiresti, et ei ole välistatud, et arvutist trollijuht reageerib kiiremini ohuolukorrale kui väsinud inimene.”

Linnar Viigi sõnul on inimeste lühiajaline ootus ja entusiasm tehnoloogiale alati väga kõrge. Samas kui pikaajaliselt tehnoloogia mõju alahinnatakse. “Üks lühiajalise ootuse näiteid tehnoloogiale oli see, et õpetajad peaksid ära kaduma,” nendib Viik. “See võtab küll kõhedaks, kui rahvusvahelistel foorumitel arutatakse koolist kui ebaefektiivsest institutsioonist, mille ainus roll on see, et lapsed oleksid koos hoitud ajal, mil vanemad on tööl.”

Aasmäegi ei usu, et näiteks õpetajaamet kuhugi kaoks, kuna see on kasvava põlvkonna organiseerimise vorm ühiskonnale kasulikus suunas. “Oma olemuselt on kool sõjavägi,” põrutab Aasmäe. “See on laste üldmobilisatsioon, kus nad ühe osa päevast peavad seersant õpetaja juhtimisel õppima kindlaid asju.”

Infotehnoloogiaoskused muutuvad osaks inimeste põhioskustest ning patsiga poiste pidev kohalekutsumine jääb ajalukku. Nii nagu jäävad ajalooriiulile, kus juba ootavad ees floppy-kettad ja DAT-kassetid, ka mitmed teised infokandjad. Sealhulgas CD-plaadid, mille müük jääb antikvariaatide hooleks.

“CD-plaadi asetamine mängijasse on tulevikus selline kultuslik toiming nagu Jaapani teetseremoonia,” väidab Viik. “Rääkimata vanadest VHS-kassettidest, pealeloetud filmidega, mille vaatamine saab olema kui gümnaasiumi lõpu superpidu.” Aasmäe lisab, et aastal 2031 on erilised meistrimehed need, kes teevad pilti laifilmi peale, mitte digikaameraga. “Vahepeal võib-olla kaob see kultuur küll ära, aga see taastatakse pärimuse ja arhiividokumentide järgi,” usub Aasmäe.

Mõlemad visionäärid usuvad, et tulevikus hakkab kõik olema personaalsem, mis toob taas au sisse ka näiteks rätsepatöö. Masinad küll mõõdavad ja õmblevad, kuid rätsep kontrollib ja annab viimase lihvi. Pigem kaotab tähendust massiriidetööstus. Selleks peab küll Hardo Aasmäe sõnul tekkima mingi keeld või suurem konflikt Hiinaga, mis takistaks rämpsu laiali vedamist.

Aga kas Hiina ise on üldse 20 aasta pärast alles ja veel selline kardetud suurus, nagu praeguse rahvusvahelise retoorika järgi on kombeks uskuda, sellest täpsemalt edaspidistes saadetes.

1. Tagasi tulevikku
2. Raadio 2 R ja L (kordus) kl 13–15
3. Kommenteeri tulevikku: www.r2.ee/tagasitulevikku
4. Järgmises saates: Toit aastal 2031
5. Eksperdid:
6. Ruve Šank, Maailma Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon;
7. Marek Strandberg, keskkonnavisionäär;
8. Imre Sooäär, Eesti parima restorani omanik