2003 sisepoliitikas: uusvapsluse sulnis praktika
Mõned kuud tagasi küsisin venekeelsetelt kolleegidelt ühes nädalalehes, kuidas nad tõlgivad mõistet “jätkusuutlikkus”. Ei tõlgigi, teatasid nemad mulle. "Kuidas te siis kirjutate ühiskondlikkust leppest?", imestasin. Leppest kirjutame, aga jätkusuutlikkusest ei kirjuta, jäid nemad häirimatuks. "Nii ei saa!", vaidlesin vastu. No ütle “jätkusuutlikkus” vene keeles, pakkusid nad lahkelt. Ma proovisin… ja siis veelkord, ja veelkord. Ei saanud hakkama. Eesti keelde ilmus sõna ilmselt inglise keelest, nii et inglise keelde saab seda vähemasti tagasi tõlkida. Ent kuidas on möödunud aasta teise põhimõistega “koosmeele koalitsioon”? Ainus tõlkevõimalus, mis mulle pähe tuleb, oleks entente cordiale, mille on sõlminud teineteist siiralt vihakavad osapooled. Ühisnimetajaks soov jagada võimu.
Tallinnas töötavate välissaatkondade esindajad on usalduslikult tunnistanud, et kirjutada ülevaateid Eesti sisepoliitikast aastal 2003 on olnud neile paras pähkel. Asi pole ainult raskesti tõlgitavates mõistetes – ka olemuslikult on see olnud imetabaselt kirjeldamatu aasta.
Kuri karjas…
Aasta algas valitsusega, mis koosnes Keskerakonnast ja Reformierakonnast ning kandis Siim Kallase tahtel “pragmaatilise koalitsiooni” nime. Sõnapaar sisaldas igati arusaadavat ning tõlgitavat sõnumit. Kui oravad tundsid 2003. aasta alguses lähenevate valimiste hõngu, lõid nad koalitisoonipartneril kõhklematult tooli istumise alt ära. Pragmaatilistel kaalutlustel, mõistagi.
Aasta algas skandaaliga keskerakondlasest siseminister Ain Seppiku ümber, kellelt küsiti 22. jaanuaril Eesti Päevalehe online- intervjuus, kas tal oli kokkupuudet kohtuprotsessiga, mis peeti Balti jaama vastas asunud proletaarse skulptuuri rüvetajate üle 1985. aastal. Anonüümne küsija – või ikkagi EPL ajakirjanik Toomas Kümmel? – päästis valla laviini, mis viis Seppiku tagasiastumiseni 3. veebruaril. Seppikule ammune seik tema kohtunikuakarjäärist ei meenunud, kuid leidus mäluvärskendajaid. Seppik oli poliitilistel põhjustel kedagi trellide taha saatnud ja kuigi mees ise nägi juhtumis vaid huligaansust, ei saanud Reformierakond ometigi ignoreerida valitsuse liikme osalemist nõukogude repressioonides. Kallase kirjast Seppikule: “Pole kahtlust, et nõukogude aeg oli väga kuri aeg Eesti rahva elus. Eriti kuri oli nõukogude süsteemis tema karistusaparaat…”. Kallas palus kurjasid jõudusid teeninud Seppikul valitsusest heaga lahkuda. Minister tegigi seda, hoides ära valitsuskoalitsiooni lagunemise. Valimisteni oli jäänud kuu, aadrit lasti teineteisel vaikselt, kirvest lausa selga ei löödud. Rootsist toodi kohale kunagised kannatanud ning ürituse heaks töötas Eesti võimsaim mainemees Kaur Kender, aga kauaoodatud Nürnberg-kahte sellest kõigest ikkagi ei tulnud. Küll aga ilmus Keskerakonna ajalehes Evelyn Sepa sulest raevukas J´Accuse, kus tehti sisuliselt kogu Keskerakonna vastasleeri vanem põlvkond kagebiitideks. Pragmaatilise koalitsiooni ajastu lõppu iseloomustas valimiseelne võitlus ning põlvkondade lõhe.
…turg turjas
Valimised võitis märtsis Keskerakond. Napilt, aga võitis. Kas oleks Arnold Rüütel teinud Edgar Savisaarele ettepaneku valitsuse moodustamiseks, nagu hea tava ette näeb või vähemasti veel enne 1999.aastat ette nägi? Selline võimalus oli olemas. Aga päev enne valimisi ilmus EPL-is artikkel, kus väideti, et Tallinna keskturu erastamise lugu on valgustkartev ning et Savisaar mängis turu kahtlastele, kui mitte öelda kuritegelikele inimestele. Et Keskerakonnaga kõik lõplikult selge oleks, pandi erakonna tuntud liikmel, Tallinna abilinnapeal Vladimir Panovil valimiste järel telekaamerate ees käed raudu, viies ta väidetava altkäemaksu asjus ülekuulamisele. Said alguse mõned kohtuasjad Eesti meediaväljannte vastu, ent erakonna maine oli ikkagi rikutud. Tekitati “negatiive foon”, nagu keskerakondlased ütlesid. Sellise fooniga erakonnast hoidsid kõik pragmaatikud eemale. Aeg koosmeeleks oli küps.
Pedagoogiline poeem
Res Publica ja Reformierakonna koosmeele sepitsemine algas sellega, et Siim Kallas kostitas uue poliitika lubajaid kahe kõrvakiiluga. Esimene: “Res Publicas on rida inimesi, kelle enesehinnang ületab tunduvalt nende võimeid…” Teine: “See meenutab väga vapside liikumist kolmekümnendatel --- Mitte lasta Res Publicat võimule tähendab, et see protest jääb küdema.” Üks meie teenekamaid erakondasid nimetas oma läbirääkimispartnerit justkui fašistlikuks erakonnaks – just nii, sest öelgu meie ajalookäsitlused mida tahes, aga 1930. aastate taustal olid vapsid sedasorti liikumiste tüüpilised esindajad –, millise määratluse too rahulikult vastu võttis, ilma et isegi respublikaanide vaimne isa Rein Taagepera oleks oravad ära neednud. Res Publica puudlistumine algas sellest hetkest. Ei proovinud ka erakonna abiesimees Ken-Marti Vaher oravaid korrale kutsuda, ehkki filosoofiat, riigiteadust ning ajalugu oma hobideks nimetav Vaher pidanuks sellise liigutuse kas või petteks tegema. Res Publica lubas Kallasel seda endale öelda, ning… Reformierakond jätkas nendega häirimatult läbirääkimisi, kuigi tegemist oli Kallase oma võrdluse järgi justkui uusvapsidega. Ka Rahvaliidu üks ideolooge Jaak Allik säilitas kogenud pedagoogi meelerahu, andes varjamatult mõista, et oleks Res Publica jäänud opositsiooni, võinuksid nad valitsust piiramatult kritiseerida, lisades valitsuse iga veaga endale plusspunkte. Res Publica ohjamise ainus tee oli lasta tal endal neid vigasid teha. Oravate ja rahvaliitlaste koosmeel oli selles küsimuses ilmne.
Koalitsioon loodi kasvatuslikel eesmärkidel. Sellest said suurepäraselt aru ka Keskerakonna ning Mõõdukate juhtkujud, kes enda tõrjumises opositsiooni teab mis traagikat ei näinud. Teenelised poliitikakorüfeed võtsid rahulikult istet – kes Riigikogus, kes Tallinna linnavalitsuses, jäädes küünilise huviga edasisi sündmusi ootama. Heauskne Eesti valijaskond hoidis aga hinge kinni, oodates silmapiiri tagant kohe-kohe kerkivat uue poliitika päikest.
Sõda sümbolitega
Auto pole eestlasele lihtsalt auto, vaid midagi eksistentsiaalset. Seda enam pole ministri või Riigikogu spiikri auto mingi lihtlabane liiklusvahend. Juhan Partsi uus poliitika algas garaažide tuulutamisest. Kallite mudelite asendamine tagasihoidlikumatega oli iseenesest muidugi õige suund, ehkki tähtsuselt mitte esimese saja hulka kuuluv riiklik ülesanne. Imelikuks pööras asi siis, kui Res Publica avastas, et ka ministritele antud autojuhid on liigne luksus. Justiitsministriks tõusnud Ken-Marti Vaher teatas aprilli keskel, et hakkab sõitma isikliku Toyotaga ning on ise endale autojuht, küsimata selle eest mingit kompensatsiooni. Läks mööda vähem kui kuu ning justiitsministri tagasihoidlikkuse üle ei rõõmustanud enam keegi. Selgus, et justiitsministri hobi filosoofia ning riigiteaduse kõrval on ka rallisõit. Vaher tabati 10. mail Viljandimaal 134 km tunnikiirusega rajakatselt. Vaher kahetses, väites, et tal ei ole liiklusreeglite rikkumise eest kehtivaid karistusi, ning lubas end parandada. Parts ei näinud juhtunus probleemi. Paari päeva möödudes tilkus politsei andmebaasidest infot, et Vaher on 1996. aastast rikkunud liiklusreegleid 23 korral. Nõuti ministri tagasiastumist, ka tema oma erakond oli lõhestunud. Ja siis tegi peaminister Parts esimese tõeliselt riigimeheliku otsuse. Nimelt keeldus ta endistviisi oma valitsusliikme käitumises probleemi nägemast.
Auto näitab teatud juhtudel eluhoiakut ning põhiväärtusi. Aga teinekord ei näita ka. Millal näitab ja millal ei, otsustab peaminister. Pealegi on taoliste juhtumite käsitlemisel uudsuseks see, et kihutamine olevat toimunud vabal ajal. Üldsus sai kuulda, et EV minister on minister ainult kaheksa tundi ööpäevas, ülejäänud aja on ta eraisik. Ken-Marti Vaheri puhul on vist pealegi nii, et kui ta istub autoroolis, siis ta ei ole minister, vaid on… õige, iseenda autojuht.
Isiksuse kahestumine
Res Publica nõrkus tuli selles episoodis ilmsiks: erakonna psüühe on lõhestunud. Millal on Vaher liiklushuligaan ja millal on ta justiitsminister? Ta ei tea seda isegi. Millal oli Tõnis Palts eraisik, keda maksuamet kontrollib, ja millal oli ta rahandusminister, kellele sama maksuamet allus? Ta ei teadnud. Millal on Juhan Parts kalvinistlik puritaan, kes kutsub üles moraalsele ülipuhtusele, ja millal on ta peaminister, kelle edu määrab oskus laveerida ning kompromisse sõlmida? Ta ei tea.
Opositsioonil venis suu kõrvuni juba Res Publica esimese nõrkushetke ilmnemisel. Et olukorda naudivad ka Res Publica tulevased koalitsioonikaaslased, ilmnes juba valituse moodustamisel, kui Res Publica alustas Isamaaliiduga läbirääkimisi nelikliidu moodustamiseks, saades otsemaid Reformierakonnalt ning Rahvaliidult julmalt vastu näppe. Sama ilmnes 17. novembril puhkenud valitsuskriisi ajal. Rahvaliit teatas vastuseisust 2004. aasta riigieelarvele, tehes seda n.ö üle Res Publica pea, pööramata tähelepanu võimuliidu nominaalsele esinumbrile ning sihtides ühemõtteliselt Reformierakonda. Kallas surus Res Publica tihedalt enda vastu, teatades, et “meid” rünnatakse. Ning Res Publica, selle asemel et küsida, “vabandust, kes siin need “meie” on?”, tõmbas kõrvad lidusse ja vaatas pealt, kuidas tugev ning julge riigikogulane Siim võitleb kohutava keskkonnaministri Villuga. Erakonna mehemeelt ning rahakotti kehastav Olari Taal on muidugi munadega vend, kuid tema viriilsus ei laiene poliitilises mõttes erakonnakaaslastele. Täisleppimatuse loosungiga välja tulnud erakond peaks ent ometigi evima meelsust nagu vapsideaegne Sturmabteilung.
Klassivõitluse kolmas faas
17. detsembril anti lõpuks avalikkusele teada “uue poliitika” olemusest. Riigikontrolli baasil luuakse korruptsioonivastased rünnakrühmad, kes saavad volitused kõikide omavalitsuse puistamiseks (vastav seaduseelnõu saadetakse Riigikokku siiski alles uuel aastal). Sisse seatakse ka vihjetelefon, ning on mõeldud sellelegi, et öördajad saavad kaaskaimude peale kaevates süüst puhtaks. Ühelt poolt on see tore, sest kui ei õnnestu korraldada Nürnberg-kahte, olgu vähemalt klaperjaht rahvavaenlastele. Kuid teiselt poolt tekitab see plaan kaks kiusakat küsimust. Esiteks, kohalike omavalitsuste eelismenetlemist põhjendati väitega, et keskvõimu tasandil korruptsioon puudub. Ent asi võib olla pelgalt selles, et Kapo struktuuris on keskvõimu korrumpeeritust uuriv osakond üks nõrgemaid, koosnedes kuuldavasti pika mõtlemisega poistest, ning asi võib kõige täiega taanduda süsteemi enesealalhoiutungile, mis ei luba keskvõimu endisi tipptegijaid torkida, sest see paneb vankuma ka praegused tipud. Ja siit järeldub teine kiuslik mõte. Kui haldusreformi püüti seni edendada vaid präänikuga – ühinete, saate keskvõimult kiita ja ka väikese rahalise boonuse –, siis nüüd on sellele lisandumas tõhus piits. Ühinemise vastased võib iga kell üles rivistada ja nende maise vara kirja panna, küsides silmi pilukile tõmmates: “Kust said, mees?” Omavalitsustesse on kogunud aastatega hulk inimesi, kes vastamisega jänni jäävad. Ning ilmselt on paganama palju ka neid, kes ajavad nende peale keelt kandes telefonid hõõguma.
Rahvast võib tabada entusiasm. 1940 öördati kulakute peale, 1941 võeti ette tiblade käsilased, 2004 võib tuua kättemaksu hallparunitele.
