38 tundi sügaval rusuhunniku all
On 12. jaanuari õhtupoolik Port au Prince’is, Haiti 1,3 miljoni elanikuga pealinnas. Eesti mees Tarmo Jõeveer (37) on siin, Kariibide kõige vaesemas riigis, töötanud juba üle viie aasta. Tema amet: olla ÜRO eriesindaja Hedi Annabi ihukaitsja. Tema töökoht: ÜRO eriesindus kuuekorruselises hotell Christopheris Port-au-Prince’i Bourdoni linnajaos.
Tarmo on tulnud tööle õhtusesse vahetusse, seega pärastlõunaks. Ta istub neljanda korruse kabinetis ja on just lõpetanud telefonikõne kodustega (muuhulgas rääkis abikaasa Mamie sellest, et varsti kolmeaastaseks saav poeg Sander oli just käinud ise poti peal).
Nüüd mõtleb mees hakata tegelema paberitööga. Tõotab tulla vaikne õhtupoolik, ühtki väljasõitu plaanis ei ole. Hedi Annabi, 1944. aastal sündinud Tuneesia päritolu ÜRO diplomaat, peab koosolekut kabinetis, mis asub kohe Tarmo tööruumi kõrval.
Kell saab 16.53 ja 10 sekundit, kui maa kõikuma hakkab. Esmalt on on need vaid paar väikest võnget ja Tarmo, kes on korra maavärina üle elanud ka Bosnias ja Hertsegoviinas, arvab, et kohe annab järele. Kuid ei anna, läheb hoopis palju hullemaks. Ta näeb, et kõrvalkabinetis olev kolleeg jookseb koridori ja sekundiga küpseb ka Tarmo peas otsus sama teha, kuid veel enne toaukseni jõudmist kaob jalgealune ära.
“Ma mäletan, et põrand liikus ja siis.. (ta naeratab ebalevalt) kukkus kõik kokku. Miski lõi mind põrandale maha ja hullu mürinaga tuli ümberringi alla kõik.”
Uudis Haitil toimunud looduskatastroofist jõuab Miamisse, kus Tarmo pere elab laenuga ostetud majaosas El Portali linnajaos, mõnikümmend minutit hiljem. Esmalt annab häiret telekas ja kui Mamie Jõeveer siis oma arvuti avab, näeb ta pilte kokkukukkunud majadest; inimestest, kes jooksevad karjudes tänavail. “Kui ma sain teada, et kokku oli kukkunud ka kuuekorruseline hoone, kus viibisid diplomaadid ja ÜRO töötajad, muutus mu süda kiviks, mis sest, et maja nime veel teada ei olnud.”
Mamie püüab Tarmole helistada, kuid ei saa ühendust. Ta helistab oma isale, kes elab Missouris, ja kuuleb: CNN teatas just, et kokku varisenud on ka ÜRO esinduseks olnud hoone. Nüüd otsib naine värisevate kätega uuesti välja telefoni, mille kaudu ta Tarmoga tunni eest vestlenud oli, ja vaatab numbrit, millelt kõne on tulnud.
On ju võimalik, et Tarmo helistas hoopis kodust, oma mobiililt? Kuid see on töönumber. Naine proovib veel kord tagasi helistada, kuid ei saa ikka ühendust. “Sel hetkel läksin ma lihtsalt tuimaks üle kogu keha ja ei tundnud enam midagi.”
Tarmo ärkab pimeduses. Ta on langenud läbi nelja korruse ja lebab paremal küljel ühel toauksel, mis on rusudele kukkumise lööki veidike pehmendanud. Käed ja jalad on alles ning ennast saab liigutada, selles veendumine on esimene asi. Ta leiab taskust mobiiltelefoni ja tekitab veidike valgust: näha on purunenud betooni, papitükke, katkist mööblit, joogiveeautomaadi katkist plastmasskanistrit, kust ikka veel veidi vett välja nõrgub.
Õnarus, milles ta lebab, on otsekui keha järgi tehtud – ruumi pea kohal oleva paneelini jääb ehk kümme sentimeetrit. Ta võtab telefoni ja püüab helistada, kuid levi puudub. Hüüetele ei vastata, kõik on kohutavalt vaikne. Kuskil väga kaugel oigab keegi, aga seda on kuulda vaid esimesed tunnid. “Hiljem,” meenutab Tarmo, “oli kuskilt teisest suunast kosta nõrka koputamist.” Aga mõne aja pärast vaikib seegi.
Päike loojub Port au Prince’is kolmveerand tundi pärast maavärinat, algab öö. Mõne aja pärast tekitab Tarmo endale uuesti telefoniga valgust. Ta avastab, et tal on kaasas nuga, millega õnnestub üht papitükki nüsida ja endale veidike rohkem ruumi teha. Siis tuleb pähe, et tark tegu oleks akut säästa ja mees lülitab telefoni välja.
Jälle pimedus. Meeleheitel ei tohi lasta tulla, mõtleb Tarmo, tuleb mõelda, mismoodi välja saada. Ta tänab jumalat, et elus on. Ta palub jumalat, et saaks minna koju, oma perekonna juurde.
Öö tulles juhtub ime – side taastub. Raadio kaudu õnnestub Tarmol oma kolleegidega ühendust võtta: “See oli tohutu kergendus, mis sest, et neil polnud mingeid vahendeid minu väljasaamiseks.”
Ka seda, kus Tarmo täpselt on, ei tea veel keegi. Hiljem selgub, et vabadusest eraldab teda sel hetkel nelja-viiemeetrine rusukiht. Kõik, mis kahest pea kohal olnud korrusest ja katusest alles jäi.
Veidi pärast südaööd jõuab sõnum mehe leidmisest Miamis ootava Mamieni, kuid seda, kas ta tol ööl magab, naine ei mäleta. Meeles on vaid toolis istumine, telefon süles, ja pidev palvetamine: “Lase tal sealt majast välja saada, armas jumal.”
Aeg-ajalt telefon heliseb: need on Euroopas elavad sõbrad. Tarmo arvab, et tema suutis seal rusude all magada rohkem, olgugi et vaid pooltundide kaupa.
Mamie teab hästi, mis on Haiti, milline on selle riigi infrastruktuur isegi ilma maavärinata. Mitte et ta Haitit alavääristaks, ei, ta armastab seda maad; eelmised jõuludki veetsid nad kogu perega seal: “See riik on mänginud nii suurt rolli meie armuloos, kogu meie elus.”
Sest nad ju kohtusid eelmise dekaadi keskel Port au Prince’is – tema kui USA merejalaväe kapten (praegu õpib Mamie juurat), Tarmo kui ÜRO ihukaitsja. See juhtus mobiiltelefonisabas ning Mamie, jah, üritas Tarmost järjekorras mööda minna.
Kuid Tarmo ei lasknud ja küsis hoopis, et mis on naise nimi. “Ja siis, ühel teisel päeval, pidas ta mind majast väljudes kinni ja ütles, et nüüd on ka temal mobiiltelefon olemas.”
Edasi läks kõik just nii, nagu minema peab: numbrite vahetamine ja õhtusöök, kaksikud lapsed ja abiellumine Miamis, kaks ja pool kuud, mis naine läinud talvel koos lastega üksi Eestis veetis (lapsed on ristitud Kaarli kirikus).
“See oli armastus esimesest pilgust,“ ütleb Mamie ja miski ta pilgus teeb selgeks, et ta tõesti mõtleb seda.
Algab uus päev. Nüüd näeb Tarmo ka üht väikest pragu, kust imbub sisse veidike päiksevalgust. Teise sündmusena õnnestub päästjatel, kes juba ta pea kohal töötavad, lükata meheni plastmasstoru. Kui Tarmo tahab saada vett, tuleb tal telefoniga vaid helistada ja siis nõristatakse seda temani vooliku kaudu.
Kuid läheb veel üks öö, enne kui Virginia osariigist Fairwax Couuntyst pärit päästemeeskond Tarmoni jõuab – trellide ja saagide abil, ettevaatlikult külje pealt lähenedes.
On neljapäeva hommik ja kell näitab 7.35, kui ta viimaks välja tõmmatakse. Mees vaatab ümberringi ja näeb koidikuvalguses kokkulangenud maju, seda, et hotell Christopherist on püsti vaid üks väike tükk. Järgneb sõit sõjaväe ülesseatud arstiabipunkti, kogukeharöntgen luumurdude tuvastamiseks, antibiootikumikuur, et väiksemad kriimustused mädanema ei läheks. Ja siis tuleb keegi päästjatest veel teda vaatama, käes kingitus – päästemeeskonna kuldsete kirjadega nokkmüts.
“Mida ta ütles, kui selle üle andis?”
“Kui ma mäletaks... (Tarmo naeratab ebalevalt, surub huuled kriipsuks). Congratulations vist. Nad olid ise ka väga õnnelikud, et neil õnnestus mind välja saada.”
“Kummitab see kõik ka unenägudes?”
“Unenägudes ei ole olnud... veel. Aga kui magama lähed, siis mõtted tahes-tahtmata lähevad selle peale. Mis seal juhtus, ja kõigi nende peale, kes seal veel on. Minu sõbrad ja kolleegid. Nende peale, kelle kohta ma juba tean, et nad on surnud. Või kes on siiani kadunud.”
Imesid juhtub, õnneks: sel teisipäeval sai Tarmo teada, et päev varem võeti samadest rusudest elusalt välja üks tema Taani kolleeg, kes oli vastu pidanud peaaegu nädalapäevad. “Kõndida ta ei suutnud, aga naeratas kaamerasse, öeldi, et ta on peaaegu vigastusteta.”
Samas on Tarmo nüüdseks kuulnud, et enne teda õnnestus päästjatel eluga välja kaevata vaid neli inimest – hotell Christopher oli aga Port au Prince’i mõistes hiiglaslik, paljude kabinettidega hoone.
Hedi Annabi, kes pidas koosolekut Tarmoga samal korrusel, on surnud. Temaga samal koosolekul olnud ÜRO tippametnik Luiz Carlos de Costa (tema turvamine oli samuti Tarmo ülesandeks) – surnud niisamuti. Ka kolleegil, kes hakkas kõrvalkabinetist välja jooksma sekund enne Tarmot, ei õnnestunud pääseda.
Ja justkui selleks, et mõtteid mujale saada, pühib Tarmo nüüd käega kramplikult mitu korda üle laua, kuigi sellel pole ainsatki ebet; pöördub siis tütar Sirja poole, kes on, küpsis käes, tulnud ja end isa jala vastu surunud.
“Kus on emme? Kus on Sander?” küsib Tarmo eesti keeles.
“Sander is in another room,” sosistab Sirja vastuseks.
Pärast seda kui ÜRO propellerlennuk Haitilt evakueeritud töötajad Floridasse tõi, sõid Mamie ja Tarmo koos õhtust (ahjukana). “Palju kallistusi... ja palju pisaraid,” ütleb Mamie väga lihtsalt.
Mismoodi elu edasi läheb, ei tea veel keegi – nagu ka seda, kas ja millal Tarmo Haitile naaseb. Kuid Haiti heaks – riigi heaks, kus nad kaks kohtusid; riigi heaks, kust ostetud maal siiani nende maja kööginurgas ripub – pole praegu teha muud kui palvetada ja annetada. Mamie on juba annetanud igal moel, isegi Punase Risti tekstisõnumite kaudu.
Kas selline kogemus on midagi muutnud, küsin Tarmolt.
“Kindlasti. Minu vaadet elule ja asjadele elus. Selline väga napilt pääsemine paneb kõik perspektiivi. Et mis on oluline ja mis ei ole oluline.”
Mis siis on oluline?
“Pere ... Kõik muu annab välja töötada. (Ta peab väikese krampliku pausi.) Niikaua kui saad koju tulla oma pere juurde, saab sealt kõige muuga edasi minna.”
Siis lähme me välja, et teha õues mõned pildid, seni kuni päike veel paistab. On soe, majanurga taga õitseb üksik magnoolia. Kõik seovad ukse juures kinni kingapaelu.
“Ma arvasin, et Ameerikas jäetakse kingad tavaliselt majas jalga,” ütlen Mamie’le poolihääli.
“Nojah, aga tema on ju Eestist,” vastab Mamie, “ja pärast seda, kui ma kaks ja pool kuud Eestis olin olnud, mõtlesin, et olgu, võib ka niimoodi.”
Ja naerab. Rõõmsalt, justkui esimest korda.
