VÕIMAS: Suure Kanjoni kõrval tasub külastada ka Kuningakanjonit, mis arvatavasti on üks maalilisemaid paiku kogu Ühendriikides. Kõrguste vahe ulatub 2400 meetrini.

Meie reis kestis poolteist kuud. Läbisime 7300 kilomeetrit ja külastasime 17 osariiki New Yorgist San Francisconi, peatudes lisaks lähte- ja lõpppunktile kauem veel Connecticutis, Chicagos, Las Vegases, San Diegos ja Los Angeleses.  Ehkki sama marsruudi läbimine oleks olnud võimalik ka rongiga - kusjuures väga soodsa hinnaga - eelistasime siiski autot, sest just isiklik sõiduvahend tagab Ameerikas vabaduse ja sõltumatuse.

Auto rendihinnad on üldiselt soodsad, suurte firmade kõrval eksisteerib ka väiksemaid ja odavamaid, kuid neil kõigil on üks puudus: enamasti tuleb maksta ka auto lähtepunkti tagasi toimetamise eest, mis on kuuajalisest rendist ligi kaks korda kallim.

Õnneks olid meil Connecticutis Willimanticus ees tuttavad, kel üks 3-liitrine Ford Taurus juba kaks aastat põõsastes oli roostetanud. Loomulikult vajas see natuke kõpitsemist, kuid üldiselt tundus masin olevat sõidukõlblik.

Enesekindlad kõlupead

Autoost ei läinud aga hoopiski nii libedalt, nagu võiks arvata. Esiteks tuleb vormistada liikluskindlustus: teilt kasseeritakse sisse kahe kuu maksed ja leppida tuleb ka 50-dollarilise trahviga lepingu enneaegse katkestamise eest.

Suurem katsumus seisis siiski ees kohalikus autoregistris, DMV-s. Ameerikas eeldab võõramaalasel auto omanikuks saamine rahvusvahelise juhiloa olemasolu. Eestis välja antud luba kutsus ametnikus esile muige ning põlgliku märkuse:

“Ärge tulge mulle kärbseid pähe ajama! See pole mingi rahvusvaheline luba. Kas te arvate, et ma pole neid varem näinud või? Rahvusvaheline luba on paks inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelne raamat, aga mitte mingisugune plastikkaart!” vaidles ta meie veenmiskatsetele vastu.

Auto õnnestus registrisse kanda alles osariigi pealinnas, kust ostsime 40 dollari eest ka kuu aega kehtiva papist transiitnumbri, mis tuli kinnitada tagumise numbri kohale või valgustatult tagaklaasile. Kokku läks autoomanikuks saamine maksma 688 dollarit.

Juhtum Willimanticu DMV-s seostus veel teisegi suhteliselt ebameeldiva kogemusega Müncheni lennujaamas, kus kõik New Yorki lendajad põhjaliku läbiotsimise osaks langesid. Millegipärast on USA turvaametnikud veendunud, et kui keegi tahab pommi lennukisse toimetada, siis teeb ta seda kindlasti just kingakontsade sees.

Vaesed reisijad võivad vaid taevast tänada, et kingaterroristi fantaasia suhteliselt piiratuks osutus: on ju inimese, eriti naise kehas mitmeid kehaauke, kuhu mahub oluliselt rohkem plastiklõhkeainet kui kingadesse. Oleks too terrorist pommi oma kehasse torganud, leiaksid praegused USA-sse reisijad lohutust vaid tõdemusest, et ega iga päev õnnestu mundris ametimehele tagumikku näidata. Pealegi oleks reisijate olukord turvameeste omast ka tunduvalt parem: terve tööpäev urruaukudes urgitsemist nõuab inimeselt küllaltki omapäraseid huvisid ja kalduvusi.

Peateelt kõrvale

Olgu tegemist millise riigiga tahes, on alati otstarbekas ja kogemuslik pöörata kõrvale tavalistelt turistiradadelt, et kogeda ka kohaliku elu varjatumaid külgi.

New Yorgiski tasub kindlasti külastada Coney Islandit ja venelaste linnajagu Brighton Beachi, et puhata kesklinna melust. Mõlemad linnaosad asuvad Atlandi ookeani ääres, seal on kilomeetrite ulatuses ilusat liivaranda. Otse Coney Islandi metroojaama läheduses on suur lõbustuspark. Hinnad on tunduvalt soodsamad kui Manhattanil ja suhtumine klientidesse hoopis teine.

New Yorgi endine linnapea Giuliani nulltolerants töötab üsna tõhusalt ja kuskil 42. avenüü kandis põrnitsevad politseinikud üsna tigedalt paberkotte, millesse poemüüjad õllepurgi torkavad. Kesklinnas häirib ka prügikastide ja istepinkide puudus, kuid nii Coney Islandi kui Brightoni randadel on neid piisavalt: on kus puhata jalgu ja rüübata õlut, mille vastutulelik müüja on limonaaditopsi kallanud.

Brightoni restoranides võib veel nõukogudeaegset hõngu tunda. Kohvikus Euroasia teatas ettekandja, et õlut neil kahjuks pole. Kuid enne, kui jõudsime pettumust väljendada, teatas ta varmalt, et nurga taga on pood – toogu me omale õlled sealt. Teenindus missugune! Mainigem sedagi, et lisaks ameerika õllele, mis maitseb enamasti nii, nagu oleks keegi seda juba korra joonud, pakutakse seal lisaks väga joodavatele vene õlledele isegi tšehhi sorte.

Kesklinnast kaugemal paistavad paremini silma ka kontrastid, mis Ühendriikides tegelikult valitsevad. Coney Islandi lõbustuspargi üks atraktsioon pakub võimalust värvikuulidega elus “Sadam” Husseini pihta kärtsutada. Pilkupüüdev on veel teinegi kooslus: ühe katuse all asub nii värdide väljanäitus kui USA Armee värbamiskeskus. Ohtrasti habemega naisi ja muid ebardeid tõotavat vaatemängu reklaamiv sõrm osutab otse värbamiskeskuse sildile.

On the road

Autoga mööda Ameerikat ringi sõitmine on omaette elamus, uusi muljeid kohtab iga paarikümne miili järel. Väsimust ja tüdimust pole peljata: isegi Iowa ja Nebraska osariiki hõlmava Suure Tasandiku läbimine polnud tüütu, hoopis vastupidi – just seal kadus turisti tunne ära.

Fantastilisi vaateid pakkus Apalachide ületamine õhtuhämaruses teel Connecticutist Niagara Fallsi, kus noolsirge tee kadus eesolevate mägede taha ja ilmus uuesti nähtavale. Bensiin oli odav (u 8 krooni liiter), auto piisavalt suur, et selles vajaduse korral ööbida. See vabastas meid ka vajadusest igal õhtul ööbimiskohta otsida.

Üks fantastilisemaid ööbimisi leidis aset Suure Kanjoni idapoolsema otsa ääres 2500 meetrit üle merepinna. Sellist tähistaevast polnud me varem kuskil näinud. Linnutee oli paks nagu hapukoor.

Meie auto oli vana ja seetõttu olime valmis ka viperusteks, mis ei jäänud tulemata. Kuid needki lisasid teekonnale vürtsi ja tagantjärele eelistaksime sellist liiklusvahendit konditsioneeriga luksusmasinale. Tänu viperustele õnnestus paremini sisse elada kohalike elulaadi. Eriti meeldivad inimesed elavad seal, nagu meilgi, maakohtades, nende vastutulelikkusele tuleb au anda. Suurlinnades polnud kogemused nii meeldivad.

Chicagos purunes meie pannil keset ööd generaatoririhm, mille olime jätnud endise omaniku soovitusel vahetamata. Viibisime siis Evanstoni elamurajoonis kesklinnast põhjas ning avastasime, et autot on võimatu kuhugi parkida: kõik parkimiskohad olid hõivatud. Otsingud kestsid kella kahest neljani, kuid tulutult. Lõpuks parkisime auto ühe töökoja juurde, lootuses, et meilt ei kasseerita hommikul parkimistasu, kui laseme neil rihma ära vahetada.

Selgus, et olime remondiks valinud õige vale koha: tellimuste vastuvõtjad käisid ringi viigipükstes valge särgi ja lipsuga. Meie pann võeti siiski ette ja võime uhkusega teatada, et tema kõrval remonditi Hummerit, töökoja ees aga ootas oma järjekorda niklist ja kroomist kiiskav 60. aastate alguse Buick.

Saime täie teenuse osaliseks: lisaks genekarihmale taheti meie vanuril veel 1500 dollari eest igasuguseid vidinaid välja vahetada. Asi piirdus siiski rihmaga – 111 taalri eest. Töökoja juhataja küsis, kuhu me selle panniga jõuda tahame ning, kuuldes, et San Franciscosse, avaldas arvamust, et oleme hullud, meile auto müünuid nimetas ta aga kõhklematult mõrtsukateks.

Ameeriklased on alal- ja kokkuhoidlikud inimesed, sestap pole imestada, et Chicagos  veeti meie sealse sõbra töö juures kihla, kui kaugele me jõuame. Isegi Rockfordi Põrguinglid, kelle klubis me Arizonast saabunud Sonny Bargeriga kohtusime, vaatasid meid pärast meie sõiduriistaga tutvumist teise pilguga.

Nebraskas, kus meil õnnetul kombel kiirteel bensiin otsa lõppes, ja Arizona kõrbes, kus automootor korduvalt üle kuumenes, kogesime Ameerika maanteepatrulli vastutulelikkust. Ehkki meid oli hoiatatud, et kiirteel peatumise eest ähvardab rõlge trahv, lõppesid kõik ekstsessid meile soodsalt. USA liikluspolitsei esmane ülesanne on siiski inimesi aidata, mitte trahvida või puuri pista.

Nii sõidutas meid Nebraska osariigi Lincolni maakonna asešerif lahkelt bensiinijaama, Arizonas aga pakkus patrullpollar vett ja käis veendumas, kas meil on seda ikka piisavas koguses.

Arizonas on veel säilinud paarsada miili kuulsat Route 66, mida mööda omal ajal Chicagost Los Angelesse sõideti ja mida mitmetes lauludes kirjeldatakse. Tee äärde jääb huvitavaid külasid, mis püüavad kõigest jõust endal eluvaimu sees hoida, rõhudes just vana maantee ajaloolisusele.

Enam-vähem juhuslikult sattusime teel Hiidsekvoia Rahvuspargist Friscosse Hollisteri väikelinna, mille laastamist 1947. aastal tsikliklubidele ette heideti ja kust sai alguse seadusväliste tsikliklubide legend.

California võlu

Las Vegas jättis üpris masendava mulje. Suvisel ajal valitseb seal ka öösiti põrgulik palavus, päeval on aga päikese käes täiesti võimatu viibida. Mojave kõrbest puhuv tuul on kuum ega paku mingit leevendust.

Meil oli kavas käia ära ka Surmaorus, kuid California osariiki sisenenult uurisime esimesest infopunktist sealset ilmaprognoosi. Meile vastati, et seekord polegi erilist palavust oodata, kõigest 121 kraadi Fahrenheiti järgi. Celsiuse skaalasse ümber pandult tegi see aga 49 kraadi ja me mõistsime, et meie panniga pole seal paraku midagi teha.

Infopunktide külastamine tasub end igati ära, sest seal, nagu paljudes tanklateski, pakutakse brošüüre kupongidega, mis võimaldavad hinnaalandust motellides ja paljudes turistilõksudes, nagu näiteks Universali lõbustuspark.

Tänu kupongile maksime Las Vegases stripist 300 meetri kaugusel asuvas motellis kahese toa eest vaid 40 dollarit ööpäevas. Sama raha eest õnnestus ööbida ka Hollywoodis Vine Streetil kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Walk of Fame’ist, kusjuures aknast oli näha kuulus Hollywoodi silt mäepervel.

Suhtusime teatud kartusega ka ilmastikuoludesse Solana Beachis, San Diego eeslinnas, kartes, et sealne õhuniiskus ja palavus võib tervisele lõpliku põõna panna. Kuid oh imet! Juba paar-kolm kilomeetrit enne ookeanikallast kadus päike pilve taha ja temperatuur langes umbes 23 kraadile. Selgus, et sellised on ookeaniäärsed paigad kogu Californias, mõned üksikud kohad välja arvatud.

Solana Beachis nägime päikest vaid ühel päeval seitsmest. Kuid pruukis rannikult mõni miil sisemaa poole minna, kui pilvevine kadus ja päike uuesti kõrvetama hakkas.

Selles suhtes on eriti huvitav San Francisco. Elasime viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ookeanist ja igal hommikul tervitas meid paks udu. Tundus võimatu, et kuskil võib paista päike. Kuid alates endisest hipilinnaosast Haight-Ashburyst Kuldvärava pargi Pannisaba otsas oli linn jälle päikese ja palavuse võimuses.

Kogesime sedagi, et soovides õhtut linnas veeta, tuleb endale kaasa varuda jope või paksem kampsun: umbes kell kuus hakkab ookeanilt linnale valguma udu ja temperatuur langeb 12 kraadi kanti. Sestap pole ime, et suvine ahjukütmine on San Franciscos üpris tavaline.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et reis vääris iga viimast kulutatud senti.