50kilone ideemasin Helene Vetik
Milline Kuldmuna neist viiest oli kõige magusam?
Kõige olulisem muna, mille me tiimis koos copywriter Karl Saluveeriga võitsime, oli hambahoolduskuu kampaania auhind. Me lasime Kalju Kivil Nukuteatrist ehitada hiiglasliku hammastega lõualuumaketi ja jätsime selle nädalaks tänavale, et näidata, mis juhtub hooldamata hammastega. Inimesed hakkasidki nende kallal vandaalitsema, neid sodima, lõhkuma ja hambaid välja kiskuma ja saimegi piltliku näite hammastest enne ja pärast seda.
See oli kõige kreisim idee. Hästi tore, et klient raatsis seda rahastada ja oli vastuvõtlik meie hulluste suhtes!
Kui sageli kliendid annavad sulle vabad käed teha, mida tahad?
Disainerite ja ADde (art director ehk ideekunstnik reklaamiagentuuris) üks põhilisi õudusunenägusid on, et kliendid üritavad oma nägemusi peale suruda...
Oleneb projektist. Mõnede toodete puhul panen ise endale pidurid peale. Võib-olla olen end juba agentuuritööga natuke ära rikkunud. Samas, ajapikku tekib ka usaldus – kui tulevad auhinnad, positiivne vastukaja, ja on näha, et toode müüb ka hullude lahenduste abil.
Mida sa arvad Asko Künnapi kriitikast Kuldmunadele, et neid antakse selle järgi, kui palju žürii saab naerda, ja et see on nagu missivõistlus?
Ma olin sel aastal disainižüriis ja pigem naerdi seal rohkem minu üle, sest olin kõige noorem. Et noh, mis sa siis ka arvad! Aga seal me tööde üle küll ei naernud, logode üle pole midagi naerda, see on päris tõsine asi. Olen nõus, et anti liiga palju mune.
Auhindu saada on väga mõnus tunne. Meie, Tank, Watson ja Divikas olime põhilised, kes laval käisid, ja väga hea on olla sellises agentuuris. Võib-olla Asko Künnapi tööde seas viimastel aastatel pole midagi, mida esitada...
Mõtlesin veel, et praegu olen ma nii energiat täis, et huvitav, kas ma 20 aasta pärast hakkan ka noortest nii halvasti mõtlema.
Sa oled üsna noor AD, kuidas see on sul õnnestunud?
Ma olen agentuuris Taevas töötanud ADna kolm aastat. Taevasse tulles hakkasin kohe ideid välja käima, ronisin võtetele kohale,üritasin kaasa rääkida kõiges, millest mul oli oma arvamus, mitte ei mõmisenud niisama kaasa. Peab ikka pritsima nii palju, kui torust tuleb! Tagasihoidlik ei tasu olla sellel alal.
Mis projektid sul praegu käsil on?
Ma tegelen Fizz-siidritega, Taeva-väliselt teen Soome metal-helisalvestus-stuudio ürituseks plakateid. Hästi lahe projekt on inkassofirma Võlakütid.
Kuidas sinu disainitud kuulsuste-riimidega T-särkide müük läinud?
Hästi. Nad lähevad kohe Reede ja Nu Nordiku poodidesse müügile. E-maili peale olen saanud tellimusi.
Need, kes ise särkide peal olid – Mihkel Raud, Heidy Purga ja Koit Toome –, on oma särgid ära tellinud ja saavad naljast aru. Aga võib-olla veel tuleb kellegi ees vabandada.
Sa pead moeblogi uustuus.blogspot.com. Kui palju sellel lugejaid on?
Kuu jooksul käib 4000 inimest läbi. Uustuus algas sellest, et ma otsisin omale Star Treki prille ja avastasin, et E-Bayst saab neid tellida. Ma üldse ei mõistnud, et miks me seda võimalust rohkem ei kasuta. Me võiksime olla palju värvikam ühiskond! Mood on minu jaoks otseselt seotud leiutajate ja tootedisainiga.
Sa elad oma loomingulisust välja eri valdkondades: teed bändi, maalid, nüüd need särgid. Kuidas sul ideed kogu aeg tulevad?
Ma olen hästi hüperaktiivne olnud lapsest saati, ma ei suuda lihtsalt paigal istuda. Paljudel inimestel on ideid, aga nad unustavad need ära. Mina salvestan need. Võtan mobiiltelefoni isegi vanni kaasa, et kui mul tuleb seal mingi viisijupp pähe, laulan selle sisse ja hiljem teen pärislauluks.
Kas Antonina sündis samamoodi?
Antonina sündis sügavas puberteedieas, kui olid igasugu probleemid à la purunenud armastused. Ma kirjutasin süvaemo-luuletusi sellest, kuidas kõik on halvasti. Kui ma mingi hetk otsustasin punkariks hakata, sain kitarri ja õppisin kolm akordi selgeks, hakkasin luuletusi lauludeks tegema. Vanemaks saades tuli sõnadesse ka natuke rohkem mõistust sisse.
Mul ongi vahel mure sõnade pärast: nad on nii isiklikud,äkki avan end liialt ja jätan lolli mulje. Aga olen aru saanud, et enamik inimestest ei saa aru, kuidas muusikat kirjutatakse. Ei mõelda, et laulja kirjutas need südamest. Kuulajad ikka arvavad, et see on nende jaoks. Antonina sellisel kujul, nagu ta hetkel on, sündis kutsega Odessa Popil esinemiseks ning suuresti tänu sündi/arvutimees Andres Nõlvakule, kitarrist Mihkel Massole ja Tauno Maarpuule.
On teil plaanis ka plaat teha?
On ikka. Võib-olla suvel. Laule on hästi-hästi palju, materjali plaadiks on.
Millised õppetunnid ülekasvamine Lasnamäel sulle on andnud?
Päris tugevad. Ma olen hästi suur “näkkupanija”. Kui mulle midagi ei meeldi, võin teisi tohutult solvata, mis oli seal suureks abiks. Kui tulid suitsetamised ja nurga taga joomised, siis ma ignoreerisin seda – suitsetasid lihtsalt ebameeldivad inimesed. Ma ei suitseta siiamaani, mis on eriti tore!
Mis sind vihastab?
Mind vihastab, kui kedagi kiusatakse, piinatakse loomi, kui kellelegi minnakse füüsiliselt kallale. Minus on võib-olla Jaapani multikate fänluse kaudu tekkinud mingi superkangelase pseudopersoon. Kui ma midagi sellist näen, ei lähe kunagi mööda.
Mul endal on olnud selline vargasituatsioon, et bussis hakkas varas mu kotist telefoni välja tõmbama. Keerasin ringi ja hakkasin röökima nagu segane. Varas ehmus ja hakkas mu eest ära jooksma – ta kartis mind rohkem kui mina teda.
Millest unistad?
Ma tahaks kindlasti last saada. See on mu elu plaan. Ma ei taha jääda lihtsalt karjäärinaiseks. Ma ei taha muutuda tavaliseks inimeseks. Ma ei taha, et minuga juhtuks midagi, mille pärast ma lööks kõigele käega. Tahan olla hästi tugev ja panna edasi nii palju, kui ma jaksan. Mulle meeldib ka väga teisi inimesi inspireerida, süstida teistesse julgust teha asju.
