Tee-ehitusfirmas töötanud pereisa kadus ööl vastu 29. novembrit. Ta tuli koos abikaasa Ingaga bussiga firma jõulupeolt, astus öösel kella kolme paiku Taebla peatuses maha, ütles abikaasale, et jalutab veidi ja... kadus. Kuigi politsei otsis ümbruskonna ja sealsamas lookleva madala jõe põhjalikult läbi, oli ainus, mis leiti, Kaido üksik saabas.


Vaid mõni päev pärast mehe kadumist algasid kuulujutud saatuslikust armukolmnurgast. Ent need pole pelgalt kuulujutud. Hämmastava kokkusattumusena ilmus just 29. novembril kohaliku lehe Lääne Elu esikaanel punases kirjas kuulutus: “Inga! Palun tule mulle naiseks! Kaljo.” Inga, noor ja veetlev naine, oli sel hetkel äsja teadmata kadunuks jäänud Kaido Sireli abikaasa. Kaljo Neubauer on temast ligi 30 aastat vanem endine ohvitser ja elektroonika vallas tegutsev ettevõtja Haapsalust.


Mullu suvel kolisid Inga ja Kaljo kokku, kuid mõni nädal enne Kaido kadumist läks naine abikaasa juurde tagasi.


Netikommentaatoril ei pruugi olla taktitunnet, aga võib olla teadmine. Lääne Elu kommentaarium sumiseb nagu mesilassülem – peaaegu iga teine arvaja mainib “rivaali”, räägib Kaljo ja Inga suhetest või on Kaljo enese(!!!) kirjutatud. Lääne Elu peatoimetaja Tarmo Õuemaa tunnistab: “Me võtsime ikka mitu kommentaari maha. Läks täitsa otseseks süüdistamiseks. Miskipärast on keegi veendunud, et Sirel tapeti ja tapja on seesama Kaljo.”


Rahvasuus mõrtsukaks tembeldatud mees ei eitagi, et viibis ööl vastu 29. novembrit Taeblas, kus tal on üüri­korter Sirelite kõrvalmajas. Just kella kolme paiku, kui abikaasa Kaido Sirelit Taebla bussipeatuses viimast korda nägi, värvis Kaljo oma korteris lage. Mees räägib telefonis, et siin on kokkusattumisi, mis võiksid pahatahtlikke tema vastu meelestada. Aga see ei tee temast süüdlast. Neubauer tunnistab, et elas Inga Sireliga koos ja tegi talle abieluettepaneku. Ta soovitab kõigil, kes teda Kaido tapmises kahtlustavad, maha rahuneda: “Mul on politseis tuttavaid. Tean, et ametlikult ei kahtlusta mind keegi. Olen kuulnud ka Kaido Sireli surma põhjust – lämbumine – ja tean, et miski ei viita vägivallale.” ***



Eradetektiivid räägivad peksmisjuhtumist samal ööl



Kaido Sirel oli kadunud 70 päeva, kuni tema surnukeha leiti lõpuks Taebla jõest. Kilomeetri kaugusel maanteest vaevalt poole meetri sügavusest veest. Kohast, kus sugulased olid korduvalt ja tulutult teda otsinud.


Kaido Sireli lähisugulane, kes palub oma nime avaldamata jätta, ütleb: “Ma olen kindel, et ta tapeti, ja kavatsen teha kõik, et süüdlased välja selgitataks. Arvan, et süüdlasi on rohkem kui üks.”


Omaksed ei ole oma kahtlustega üksi. Neid toetavad kaks endist politseinikku Aare Rüütel ja Peeter Kaaret, kes hiljuti käivitasid kadunud inimeste ja asjade otsimisega tegeleva sihtasutuse Kadunud.


Detsembris ­reklaamisid nad veebilehel kadunud.ee, et Sireli kadumise asjaolude väljaselgitajale makstakse 15 000 krooni. Rüütel ja Kaaret ei piirdunud kuulutusega, vaid teostasid põhjaliku uurimise.


Nad on praegu veendunud, et Sirel tapeti, surnukeha peideti ja alles mõni aeg hiljem toimetati jõkke. “Me teame isikut, kellel oli motiiv ja kes viibis kadumiskoha läheduses. Teame, et samal ööl kell 24 sai politsei väljakutse Taeblasse seoses peksmisega. See peksmise juhtum ei olnud Kaidoga seotud, küll aga peaks tekkima küsimus, kus asub ja mida teeb see isikute grupp samal öösel kolm tundi hiljem, seda enam, et need isikud on hiljem kiidelnud, et nad “lõid kellegi maha”.


Küsimusi on veel: näiteks, kuhu kadus Kaido jope? Püksirihm? Miks ei leitud surnut kahe kuu jooksul madalast jõeveest? Miks politsei leppis sellega, et laiba leidis end selgeltnägijaks nimetav isik? Miks on Eestis üle 500 inimese teadmata kadunud, kui meil on nii võimekad selgeltnägijad?”


Mehed lisasid oma kahtlustele ka tõendeid. “Võtsime proovid Kaido surnukehalt, särgi alla kogunenud mudast ning tema leidmiskohast jõepõhja mullast. Maaülikooli laboris proove võrreldi ja selgus, et kehalt ja jõest võetud ained on erinevad – üks on muda, teine muld. Järelikult pidi surnukeha esialgu lebama kuskil mujal ja alles hiljem sattuma sinna, kust ta leiti. Nii madalas jões ta vooluga liikuda ei saanud. Mingil põhjusel hakkas tapja kartma, et ta leitakse sealt üles, ja toimetas laiba jõkke, kust see siis kaks kuud pärast surma leiti. Aga mõelge – kaks kuud vees või mudas – mis vägivallatunnuseid on siin enam võimalik leida?” küsivad eradetektiivid.


Politseipealik arvab, et Kaido lämbus ise



Haapsalu politseipealik Ahti Olesk, kellest kogenumaid uurijaid on Eesti politseis vähe, läheb pisut närvi. Pole tavaline, et politseile on ühe surmajuhtumi uurimisel tekkinud konkurent. Või mis “pole tavaline” – õigupoolest on see esmakordne. “Ma ei arva, et kriminaalmenetlust saaks alustada ühiskondliku tellimuse, netikommentaatorite spekulatsioonide või paari mitte eriti usaldusväärse tausta ja arusaamatute eesmärkidega ekspolitseiniku püstitatud versioonide peale. Kriminaalmenetlust saab alustada siis, kui on alust kahtlustada kuritegu.”


Olesk on iga päevaga lähemal veendumusele, et Sireli kadumisloos pole midagi kriminaalset. Praegu valmistub politsei koostama kriminaalmenetluse mittealustamise määrust. “Kohtuarst on teinud kindlaks, et tema surnukehal puudusid vägivallatunnused. Meil ei ole vähimatki alust menetlust alustada,” ütleb Olesk. Ent tunnistab: “Jah, kogu selles loos oli imelikke momente, ent uskuge mind, me oleme olnud ülimalt põhjalikud.”


Oleski andmetel suri Kaido Sirel kõrvalise sekkumiseta.


Kuidas ometi? “Kui peaksin välja pakkuma versiooni, siis arvan, et tal tekkis abikaasaga sõnavahetus, ta oli alkoholi tarvitanud ja pärast tüli jalutas ta metsa. Võimalik, et värske õhk mõjus uimastavalt, või eksis ta ära ja sattus paanikasse. Või hakkas oksendama, komistas pimedas jõkke ja oligi kõik.”


Võimatu vaielda. Kui surnukehalt ei leita vägivalla jälgi, pole mõrvajuurdluse käivitamiseks alust.


Tõsiasi, et inimest saab tappa ka nii, et vägivalla jälgi ei jää, ei oma siinkohal paraku tähtsust.

Pearahakütid nüüd ka Eestis

  • “Eestis on praegu umbes 500 inimest teadmata kadunud. Endiste politseinikena teame, et kadunute otsimine ei ole politseile prioriteet. Kaugeltki mitte,” ütlevad Aare Rüütel ja Peeter Kaaret. Nad töötasid varem kriminaaljälituses ning eriüksuses K-komando ja neil on enda sõnutsi “väga kirev taust”.
  • Sihtasutuse Kadunud (http://www.kadunud.ee /) kaudu püüavad mehed käivitada eraalgatuslikku kadunud inimeste, aga ka (varastatud) asjade otsimise võrgustikku.
  • “Registreerides ennast pearahakütiks, saate vastavalt soovile regiooniti lähteandmeid ülesande täitmiseks. Asi on väga lihtne. Kadunud.ee on infovahendaja rollis: tellija tellib kellegi leidmise, on ta siis võlgnik või muidu kaabakas, ning määrab pearaha, ning pearahakütil on võimalik see tellimus täita ning arveldada omavahel,” kutsuvad Kaaret-Rüütel tähelepanelikke ja oskajaid liituma.
  • “Endiste politseinikena on sisse jäänud pisik tegutseda ja avastada kuritegusid. Näiteks omal ajal sai jäädud ületunnitööle, tegeldud kinnipeetud kuritegeliku grupiga ning hommikuks sai prefektuuri edastatud 17 kuriteo avastamist, see oli operatiivtöö tulemus.

    Mõne inimese kadumisjuhtum on täitsa müstika, sellele peab olema seletus. Eestis jääb kadunuks palju inimesi, kes ikkagi kuskil asuvad – kas elavate või surnutena. Enamik inimesi, kes kadusid imelikel asjaoludel, on langenud kuriteo ohvriks. Nad on kuskil.”