13.03.2009, 00:00
70 päeva kadunud - osav mõrv või õnnetus pimedas metsas?
Kuigi sugulased kahtlustavad mõrva, lõpetab Haapsalu politsei Taebla jõest leitud Kaido Sireli surma uurimise ilma kriminaalmenetlust alustamata. Surma ümbritsevad müstilised kokkusattumused.
Viimase viie aasta jooksul on Läänemaal toime pandud kõigest
üksainus tapmine, seegi aastal 2005. Ehk just seetõttu
võtsid paljud maakonna inimesed lausa isiklikult seda, mis
juhtus tänavu talvel Taebla elaniku Kaido Sireliga (42).
Tee-ehitusfirmas töötanud pereisa kadus ööl vastu 29.
novembrit. Ta tuli koos abikaasa Ingaga bussiga firma jõulupeolt, astus
öösel kella kolme paiku Taebla peatuses maha, ütles abikaasale,
et jalutab veidi ja... kadus. Kuigi politsei otsis ümbruskonna ja
sealsamas lookleva madala jõe põhjalikult läbi, oli ainus,
mis leiti, Kaido üksik saabas.
Vaid mõni päev
pärast mehe kadumist algasid kuulujutud saatuslikust armukolmnurgast. Ent
need pole pelgalt kuulujutud. Hämmastava kokkusattumusena ilmus just 29.
novembril kohaliku lehe Lääne Elu esikaanel punases kirjas kuulutus:
“Inga! Palun tule mulle naiseks! Kaljo.” Inga, noor ja veetlev
naine, oli sel hetkel äsja teadmata kadunuks jäänud Kaido Sireli
abikaasa. Kaljo Neubauer on temast ligi 30 aastat vanem endine ohvitser ja
elektroonika vallas tegutsev ettevõtja Haapsalust.
Mullu
suvel kolisid Inga ja Kaljo kokku, kuid mõni nädal enne Kaido
kadumist läks naine abikaasa juurde tagasi.
Netikommentaatoril
ei pruugi olla taktitunnet, aga võib olla teadmine. Lääne Elu
kommentaarium sumiseb nagu mesilassülem – peaaegu iga teine arvaja
mainib “rivaali”, räägib Kaljo ja Inga suhetest
või on Kaljo enese(!!!) kirjutatud. Lääne Elu
peatoimetaja Tarmo Õuemaa tunnistab: “Me võtsime ikka mitu
kommentaari maha. Läks täitsa otseseks süüdistamiseks.
Miskipärast on keegi veendunud, et Sirel tapeti ja tapja on seesama
Kaljo.”
Rahvasuus mõrtsukaks tembeldatud mees ei
eitagi, et viibis ööl vastu 29. novembrit Taeblas, kus tal on
üürikorter Sirelite kõrvalmajas. Just kella kolme
paiku, kui abikaasa Kaido Sirelit Taebla bussipeatuses viimast korda nägi,
värvis Kaljo oma korteris lage. Mees räägib telefonis, et siin
on kokkusattumisi, mis võiksid pahatahtlikke tema vastu meelestada. Aga
see ei tee temast süüdlast. Neubauer tunnistab, et elas Inga Sireliga
koos ja tegi talle abieluettepaneku. Ta soovitab kõigil, kes teda
Kaido tapmises kahtlustavad, maha rahuneda: “Mul on politseis tuttavaid.
Tean, et ametlikult ei kahtlusta mind keegi. Olen kuulnud ka Kaido Sireli surma
põhjust – lämbumine – ja tean, et miski ei viita
vägivallale.” ***
Eradetektiivid
räägivad peksmisjuhtumist samal ööl
Kaido Sirel oli kadunud 70 päeva, kuni tema surnukeha leiti
lõpuks Taebla jõest. Kilomeetri kaugusel maanteest vaevalt poole
meetri sügavusest veest. Kohast, kus sugulased olid korduvalt ja tulutult
teda otsinud.
Kaido Sireli lähisugulane, kes palub oma nime
avaldamata jätta, ütleb: “Ma olen kindel, et ta tapeti, ja
kavatsen teha kõik, et süüdlased välja selgitataks.
Arvan, et süüdlasi on rohkem kui üks.”
Omaksed
ei ole oma kahtlustega üksi. Neid toetavad kaks endist politseinikku Aare
Rüütel ja Peeter Kaaret, kes hiljuti käivitasid kadunud inimeste
ja asjade otsimisega tegeleva sihtasutuse Kadunud.
Detsembris
reklaamisid nad veebilehel kadunud.ee, et Sireli kadumise asjaolude
väljaselgitajale makstakse 15 000 krooni. Rüütel ja Kaaret ei
piirdunud kuulutusega, vaid teostasid põhjaliku uurimise.
Nad on praegu veendunud, et Sirel tapeti, surnukeha peideti ja alles
mõni aeg hiljem toimetati jõkke. “Me teame isikut, kellel
oli
motiiv ja kes viibis kadumiskoha läheduses. Teame, et samal ööl
kell 24 sai politsei väljakutse Taeblasse seoses peksmisega. See peksmise
juhtum ei olnud Kaidoga seotud, küll aga peaks tekkima küsimus, kus
asub ja mida teeb see isikute grupp samal öösel kolm tundi hiljem,
seda enam, et need isikud on hiljem kiidelnud, et nad “lõid
kellegi maha”.
Küsimusi on veel: näiteks, kuhu
kadus Kaido jope? Püksirihm? Miks ei leitud surnut kahe kuu jooksul
madalast jõeveest? Miks politsei leppis sellega, et laiba leidis end
selgeltnägijaks nimetav isik? Miks on Eestis üle 500 inimese teadmata
kadunud, kui meil on nii võimekad selgeltnägijad?”
Mehed lisasid oma kahtlustele ka tõendeid. “Võtsime
proovid Kaido surnukehalt, särgi alla kogunenud mudast ning tema
leidmiskohast jõepõhja mullast. Maaülikooli laboris proove
võrreldi ja selgus, et kehalt ja jõest võetud ained on
erinevad – üks on muda, teine muld. Järelikult pidi surnukeha
esialgu lebama kuskil mujal ja alles hiljem sattuma sinna, kust ta leiti. Nii
madalas jões ta vooluga liikuda ei saanud. Mingil põhjusel hakkas
tapja kartma, et ta leitakse sealt üles, ja toimetas laiba jõkke,
kust see siis kaks kuud pärast surma leiti. Aga mõelge – kaks
kuud vees või mudas – mis vägivallatunnuseid on siin enam
võimalik leida?” küsivad eradetektiivid.
Politseipealik arvab, et Kaido lämbus ise
Haapsalu
politseipealik Ahti Olesk, kellest kogenumaid uurijaid on Eesti politseis
vähe, läheb pisut närvi. Pole tavaline, et politseile on
ühe surmajuhtumi uurimisel tekkinud konkurent. Või mis “pole
tavaline” – õigupoolest on see esmakordne. “Ma ei
arva, et kriminaalmenetlust saaks alustada ühiskondliku tellimuse,
netikommentaatorite spekulatsioonide või paari mitte eriti
usaldusväärse tausta ja arusaamatute eesmärkidega
ekspolitseiniku püstitatud versioonide peale. Kriminaalmenetlust saab
alustada siis, kui on alust kahtlustada kuritegu.”
Olesk on
iga päevaga lähemal veendumusele, et Sireli kadumisloos pole midagi
kriminaalset. Praegu valmistub politsei koostama kriminaalmenetluse
mittealustamise määrust. “Kohtuarst on teinud kindlaks, et tema
surnukehal puudusid vägivallatunnused. Meil ei ole vähimatki alust
menetlust alustada,” ütleb Olesk. Ent tunnistab: “Jah, kogu
selles loos oli imelikke momente, ent uskuge mind, me oleme olnud ülimalt
põhjalikud.”
Oleski andmetel suri Kaido Sirel
kõrvalise sekkumiseta.
Kuidas ometi? “Kui peaksin
välja pakkuma versiooni, siis arvan, et tal tekkis abikaasaga
sõnavahetus, ta oli alkoholi tarvitanud ja pärast tüli jalutas
ta metsa. Võimalik, et värske õhk mõjus uimastavalt,
või eksis ta ära ja sattus paanikasse. Või hakkas oksendama,
komistas pimedas jõkke ja oligi kõik.”
Võimatu vaielda. Kui surnukehalt ei leita vägivalla jälgi,
pole mõrvajuurdluse käivitamiseks alust.
Tõsiasi, et inimest saab tappa ka nii, et vägivalla jälgi ei
jää, ei oma siinkohal paraku tähtsust.
Pearahakütid nüüd ka Eestis
- “Eestis on praegu umbes 500 inimest teadmata kadunud. Endiste politseinikena teame, et kadunute otsimine ei ole politseile prioriteet. Kaugeltki mitte,” ütlevad Aare Rüütel ja Peeter Kaaret. Nad töötasid varem kriminaaljälituses ning eriüksuses K-komando ja neil on enda sõnutsi “väga kirev taust”.
- Sihtasutuse Kadunud (http://www.kadunud.ee /) kaudu püüavad mehed käivitada eraalgatuslikku kadunud inimeste, aga ka (varastatud) asjade otsimise võrgustikku.
- “Registreerides ennast pearahakütiks, saate vastavalt soovile regiooniti lähteandmeid ülesande täitmiseks. Asi on väga lihtne. Kadunud.ee on infovahendaja rollis: tellija tellib kellegi leidmise, on ta siis võlgnik või muidu kaabakas, ning määrab pearaha, ning pearahakütil on võimalik see tellimus täita ning arveldada omavahel,” kutsuvad Kaaret-Rüütel tähelepanelikke ja oskajaid liituma.
- “Endiste politseinikena on sisse jäänud pisik tegutseda ja avastada kuritegusid. Näiteks omal ajal sai jäädud ületunnitööle, tegeldud kinnipeetud kuritegeliku grupiga ning hommikuks sai prefektuuri edastatud 17 kuriteo avastamist, see oli operatiivtöö tulemus.
Mõne inimese kadumisjuhtum on täitsa müstika, sellele peab olema seletus. Eestis jääb kadunuks palju inimesi, kes ikkagi kuskil asuvad – kas elavate või surnutena. Enamik inimesi, kes kadusid imelikel asjaoludel, on langenud kuriteo ohvriks. Nad on kuskil.”