Ka Tartus valmistas töötus peavalu. “Viimaste registreerimiste järele on Tartus praegu umbkaudu 1500 töötut,” kirjutas ajaleht Rahva Sõna. Leht lisas, et linn suutis siiski 500 töötule vähemalt ajutiselt tööd leida. 50 inimest saadeti Järvamaale ning õmblustööd naistele ja hädaabitööd kaitseväes olid samuti käimas.

Ligi tuhat inimest jäid ikkagi ilma elatise teenimise võimaluseta. Tööbörsi ukse taga lookles saba. Paljudele oli see koht viimaseks lootuseks. Ja siis äkki sai ajalehtede kaudu teatavaks, et Tallinnas haridus- ja sotsiaalministeeriumis on otsustatud tööbörsid ümber korraldada. See oli viimane piisk kannatuste karikas. Detsembri algul 1930 sai Tartu töötutel mõõt täis.

“Andke tööd ja leiba!”

Pühapäeva õhtul, 7. detsembril täitus Tähe tänav mornide inimestega, kes kõik seadsid sammud töölisühingute maja poole. Koosolekul öeldi teravaid sõnu valitsuse aadressil, kes midagi ei tegevat tööpuuduse vähendamiseks. Vaieldi. Peeti kõnesid. “Eestvedajad nooredmehed, kes ise vist tööd teha ei tahagi, kasutasid koosolejate meeleolu selleks, et töölisi ärevusse ajada,” kirjeldas Postimees. Ei midagi uut – töötud on samamoodi mängukanniks poliitikutel praegugi.

Lõpuks otsustati järgmisel hommikul tulla tänavatele – korraldada tööbörsi ja linnavalitsuse ees meeleavaldus. “Kui esitatud nõudmisi vastu ei võeta, siis linnas kaupluste akende purustamisi ja äride rüüstamisi ette võetakse, nagu seda on tehtud Lätis ja Saksamaal,” vahendas ajaleht Vaba Maa.

Esmaspäeva hommikul enne kella 10 koguneski politsei keelust hoolimata Kaluri tänavale tööbörsi ette terve töötute armee, kokku 300–400 inimest. Taas protestiti valitsuse ja ministeeriumi uute ettekirjutuste vastu. “Andke tööd ja leiba!” kõlasid rahvasummast hüüded. Siiski talitseti oma viha ja lahkuti varsti rahumeelselt, et minna edasi linnavalitsuse ette meelt avaldama.

“Tööbörsi eest marsiti läbi linna raekojaplatsile, kus ees ootas terve leegion politseinikke, kes karmilt teed püüdsid sulgeda. Selle juures tuli ette vähemaid rüselemisi,” kirjutas Rahva Sõna. Meeleavaldajate ees sammus endine linnavolinik kommunist Johannes Unt, kes pidevalt julgustas: “Töölised, tulge järele!”

“Andke tööd ja leiba!” kõlasid taas hüüded, nüüd aga palju ähvardavamalt. Ägedamad kihutajad panid seejärel kokku delegatsiooni ja püüdsid raekotta siseneda, et linnapeale nõudmisi esitada. Et viimane oli otsustanud meeleavaldajatega mitte kohtuda, neid raekotta sisse ei lastud.

“Raekoja juure tulnud politsei palus siis veel kord inimesi laiali minna. Kuid sellele vastati esialgu sõimuga, haavavate ütelustega, tõukamistega ja üksikute löömistega politseinikkude pihta,” kirjeldas Vaba Maa. Politsei reageeris sellele karmilt, hakates rahvast jõuga laiali ajama. See ei olnud lihtne, sest terve raekoja esine plats oli inimestest tulvil. Olukord püsis noatera peal, ent tõsisem mäsu ja purustamised jäid siiski tulemata. Politsei vangistas kümmekond inimest, kes üritasid rahvast ässitada vastu hakkama. Neid karistati hiljem arestiga. Ülejäänud valgusid laiali ja keskpäevaks valitses platsil taas vaikus ja rahu.

Häda hädaabitöödega

Mis põhjustas töötute nii suure viha? Esimeses järjekorras võeti riigi hädaabitöödele need, kes olid kaks aastat linnas elanud, suvel tööl käinud ja kaks viimast kuud tööta olnud. Nii seisis tööbörsi ukse taga ahastav viie lapse ema, kes haige mehe tõttu ei saanud suvel tööl käia ning kel seetõttu uute reeglite järgi puudus igasugune lootus hädaabitöödele saada.

Need haridus- ja sotsiaalministeeriumis valminud reeglid nägid ette ka seda, et kui töötu pakutud tööd vastu ei võtnud, tuli ta töötute nimekirjast kustutada. Kusjuures põhjendusi ei arvestatud. Näiteks oli pereisadel peaaegu et võimatu minna linnast kaugel asuvatele metsa- või kraavitöödele. “Ei saa ju perekonnaisa hädaabitöölise palgaga elada maal ja linnas oma perekonda üleval pidada,” iseloomustas olukorda Rahva Sõna.

Tartu linnavalitsus püüdis küll ka linnas korraldada hädaabitöid, taotledes selleks teedeministeeriumilt 101 000 krooni. Sellest oleks jätkunud ligi tuhande töötu palkamiseks nelja kuu kestel. Saadi aga vaid 5000 krooni ning palju kavandatud töid tuli ära jätta. Muidugi põhjustas see nördimust ja viha.

Milliseid lahendusi pakuti toona Eesti väljatoomiseks kriisist? Eesti Panga direktor Jüri Jaakson nimetas majanduse pearaskusena seda, et “meie oleme rohkem tarvitanud, kui valmistanud”. Riik peaks hädaabitööde kõrval rohkem tööstust arendama. “Heaks abinõuks on kaitsetollid. Et tollide tõstmisega meil elukallidus tõuseb, on halb. Kuid kõrgendatud tollidega loome paremad töövõimalused ja seega ühtlasi ka teenimise võimalused.” Jaakson juhtis tähelepanu ka ekspordi langusele. Mitmed töösturid aga soovitasid alandada pankade laenuprotsente, mis koormavad majandust.

Töötud sõnastasid oma ettepanekud Tallinna pritsimajas 7. detsembril 1930. Nad protestisid hädaabitööde näruse tasu vastu. “Kas teenin kahe nädalaga niipalju, et sellega saab osta nööri, millest jatkub enese ja perekonna ülespoomiseks?” küsis üks. Niisiis nõuti hädaabitööde tasu tõstmist. Aga ka seda, et üle 150 krooni kuus saavate riigiteenijate palgast osa kinni pidada tööta tööliste heaks. Ja tööl käivate majaomanike vallandamist. Nõuti sedagi, et “Eesti Panga puhaskasu antagu hädaabitööde korraldamiseks”.

Eesti siples kriisis veel mitu aastat. Tööpuudus kasvas, saavutades rekordtaseme 1933. aasta algul, kui kuus registreeriti 25 000 töötut. Õnneks Eesti riik kaosesse ei langenud. Majanduse päästerõngaks sai eksport. Juunis 1933 langetati krooni kurss Rootsi krooni tasemele ja Eesti kaup muutus maailmas taas konkurentsivõimeliseks. Juba aasta hiljem saavutati kriisieelne tase, seda ka tööhõives.