91aastane põdrakütt Linda
Praegu on Lindal kaksteist lapselapselast. Ta jutustab oma mälestusi Alam-Pedja looduskaitseala arhiivi jaoks. Et matkaradadel käijad aimu saaksid, kuidas neil soosaartel ja metsavõserikes kunagi elati.
“Metsas anti mulle püss, selline lühem. Ütlesin, et inimest ma ei lase, aga looma lasen küll. Ma olen hea laskja.” Sügisel, oktoobripühadel, kui kommunistid pidutsesid ja metsas rahulik, siis pidi kindlasti põdra kätte saama.
“Ühe korra lasin Kooguarul põdral kõrvast läbi, haavasin ära. Põder läks minema, aga verejäljed puulehtedel ja kulu peal olid näha. Liha ei saanud lasta raisku minna, süda ei saanud rahu, võtsin järgmine päev jälje üles, põder tuli Karistele. Äkki maru ragin, põder kitseuibu põõsas. Ega ma rohkem ei näinudki kui pead. Ilus säärane. Ühe paugu panin, jäi vakka, kukkus. Kui kõri sai maha, siis läksin kutsusin mehed. Nemad nülgisid.”
Metsavennad tegid puhtaks ka põdra jalad, neist sai head sülti keeta, põdramokad olid ka väga head, soolikad kulusid põdravorsti tegemiseks.
Kui NKVD 1955 kevadel metsavennad tabas, läksid mehed aastateks Mordvasse vangi, naised aga pääsesid vabaks. Linda Reinhold töötas kodukohas Nasja külas lüpsja ja noorloomade talitajana. Mees Edgar jõudis koju 1965 ja hakkas otsima tosinat vintpüssi, mis ta oli kunagi kuuse külge sidunud. Aga kuused olid vahepeal suureks kasvanud.
