Illustratsioon Eerik Kändler

“Sõdu ei alusta sõjaväelased, vaid poliitikud,” selgitab reservkapten Rene Toomse. “Miks üldse peaks sõda puhkema? Just ületasime 7 miljardi inimese piiri, ressursse jääb vähemaks, tarbimine kasvab. Mingil hetkel tuleb tohutu kriis ja kõik riigid lähevad võitlusse, et nende rahvas ellu jääks. Sellest ei ole pääsu. Ma arvan, et see võib juhtuda isegi rutem kui 20 aasta pärast.”

Venemaa jääb alatiseks Eestit ohustama. Toomse sõnul on läbi ajaloo Venemaa Eestit rünnanud 40 korda. Sõja puhkemiseks on vaja aga mitmeid eeldusi. Sealhulgas seda, et meie peamise liitlase Ameerika Ühendriikide vägede saadavus langeks alla kriitilise piiri. “Kui nad satuvad suurde konflikti, näiteks Hiinaga Taiwani pärast, või kaks Koread läheksid omavahel sõtta või läheksid nad mõne jõukeskuse vastu, nagu Iraan... siis läheks jõudude tasakaal paigast ära,” väidab reservkolonel Leo Kunnas.

“Hiina on strateegiliselt palju kavalam,” teab Toomse. “Maailma hõivatakse pehmete vahenditega. Nende strateegiline mõtlemine on väga pikk – sada või rohkemgi aastat. Nendel ei ole kiiret.”

“Venemaa, Hiina ega USA ei kasuta üksteise vastu tuumarelva,” kinnitab Kunnas. “Kui tuumarelva saavad enda kätte araabia riigid, võivad tekkida probleemid. Aga pigem on karta selle sajandi jooksul tuumaterrorismi.” Toomse usub sama biorelva kasutamise osas.

Sõjandustehnika arendaja Marek Strandberg näeb kolme trendi: “Kasvab masinate, infosüsteemide ja ekspertide osakaal. Aina rohkem nihkutakse kindralite ja analüütikute poole pealt kõikvõimalike käitumist ja kultuuriolusid simuleerivate süsteemide poole.” Kunnas ja Toomse nõustuvad, et tehnika täiustub, kuid see ei asenda iialgi inimest.

“Inimest kui võitlejat on võimalik edasi arendada,” väidab Kunnas. “Vanasti hakati sõjaliselt orienteeritud ühiskondades juba lapsi ette valmistama. Ma arvan, et kunagi tuleb see tagasi.” Ta prognoosib, et selle sajandi lõpus tekivad arvutid, mis saavad osaks inimese ajust, andes nii lisavõimeid ja kattes puudusi.

Strandberg väidab, et lahingutegevuses võidavad need, kes oskavad teise poole sensorite eest varju pugeda. “Tinglik nähtamatus elavjõule ja masinatele,” täpsustab ta.

Kunnase sõnul pole selleks tehnoloogilisi eeldusi. Ka sõjainnovatsiooni rahastamine on külma sõja ajaga võrreldes palju väiksem. “Samas, kui mõlemal poolel on kasutada moodsad sensorsüsteemid, siis hakatakse rohkem kasutama eksitamist ja moondamist ehk libasõjatehnikat kuni inimeste makettideni välja.”

“Tulevased sõjad saavad kõik olema hübriidsõjad: väeüksused, terrorism, kübersõda jne,” usub Toomse. “Sõda on teise poole rahva ehk valijaskonna mõjutamine, et nemad avaldaksid survet oma poliitikutele. Järjest enam ulatub sõjapidamine ühiskonda.”

“Kübersõjad toimuvad pidevalt, ei käi enam koos tavalise sõjaga, sest internetis saab liikuda üle piiride palju kiiremini ja käratumalt,” räägib häkker Tõnu Samuel. “Sõda võib kesta ainult 3 sekundit.”

Samuel toob välja kübersõja kolm aspekti.

  1. Käideldavus – seade, mis peab töötama, ei tööta. See on senine ja ka tulevane kübersõdade peamine eesmärk.
  2. Andmete salastatus – andmed lekivad ja luure töötab.
  3. Andmete terviklikkuse probleem, mida tänaseks pole veel eriti kasutatud – näiteks, mis juhtub siis, kui sisestada rahvastikuregistrisse 10 000 inimest, keda tegelikult pole olemas.

“Kahtlemata kasvab selliste viiruste arv, mis ei hävita, vaid loovad midagi juurde,” kinnitab Kunnas.

“Suurim viga oleks jääda usaldama uusi infosüsteeme tervikuna,” manitseb Toomse. “Kõik low-tech süsteemid tuleb alles jätta: käskjalg, kompass, kaart, hobune jne.”

“Suurim oht on see, et me ise muudame end suurriigi ideaalvastaseks, luues endale süsteemid, mis meid lihtsalt võidetavaks teevad,” summeerib Kunnas. “Iga uus põlvkond õpib ikkagi uuesti. Sõdu ei hakata tulevikus kuidagi “paremini” pidama.”Tagasi tulevikkuRaadio 2 R ja L (kordus) kl 13–15
Kommenteeri tulevikku: www.r2.ee/tagasitulevikku
Järgmises saates: transhumanism aastal 2031
Eksperdid: Alvo Aabloo, Mart Kalvet, Kristjan Port