Baari seinu asendas klaasseintega bassein, milles ujusid ringi alas­ti mehed. Mitte lihtsalt ei ujunud,vaid etendasid veealust balletti.

See oli geibaar Moskvas, kuhu Pee­ter Rebane sattus kümmekond aastat tagasi lõõgastuma koos Areeni muusi­katoimetaja
Siim Nestori
ning Briti pop­duoga Pet Shop Boys.

"Siiamaani mõistatan, kuidas nadvee all muusikat kuulsid," ütleb Peeter.

Tavaline inimene sellisesse kohta ei satu, tavaline ettevõtja samuti. Kuid Re­bane pole tavaline inimene ega tavaline ettevõtja, ta on šõumaailma tegelane.

Tallinna linnavalitsus registreeris firma BDG (Baltic Development Group)veebruaris 1994.

Priit Rebane oli selleks ajaks tudee­rinud Tallinna Polütehnilises Instituudis automaatika teaduskonnas, töötanud ajastule iseloomulikult Soomes ("Tööta­sin ühes metallifirmas ja ka koristamas sai käidud. Iga töö oli hinnas"), riiete jajalatsite müügiga äri teinud.

Tema noorema venna Peetri karjää­rile andis tõuke purjetamishobi. Ta tuli koolipoisina üleliidulistel võistlustel pa­rimate sekka ning pääses 1990. aastal ümbermaailmareisile. Reisi vältel sõb­runes eestlane Ameerika poisiga, kel­le vanemad kutsusid ta aastaks USAsse õppima. Keskkooli lõpetas ta teisel pool ookeani. Järgnesid majandus- ja finant­sõpingud Harvardis (cum laude).

Sovetlikust painest vabanenud eest­lased olid sel ajal puruvaesed, aas­ta Harvardis maksis ligi 40 000 dolla­rit. Peetri õnneks sai ta stipendiumi ja ka õppelaenu, mida maksis tagasi küm­me aastat. Kusjuures erinevalt siin õp­pelaenu võtnutest ei lubanud Eesti riik tulust maha arvata laenuintresse. Ela­misraha teenis ülikoolis, pani klassides­se üles audio- ja videosüsteeme, töötasteaduri assistendina.

Kuna huvitavat ja põnevat tööd ei pakkunud Rebastele keegi, otsustasid noormehed ise midagi ette võtta. Nad asutasid firma Balti Auto, mis tegeles Chrysleri ja Jeepi sõidukite Eestisse too­misega. Priit oli tegevdirektor, Peeter fi­nantsjuht. Kuid saatus polnud ette näi­nud, et neist saavad
Väino Kaldoja
ja
Viktor Siilatsi
suurkonkurendid. Neid paelus hoopis meelelahutus. Nad taht­sid teha seda, mis tundus neile põnev.

"Peamine on olla veendunud, et teed õiget asja! Selleks tuleb teha es­malt piisavalt kodutööd, omandada teadmisi ja kogemusi, aga ennekõike usaldada oma sisetunnet," räägivad Re­based. "Äri on loominguline protsess,mis saab kindlasti toimida vaid põhi­mõttel, et võitjateks on kõik osapooled.Ükski äri ei saa olla pikaajaliselt edukas ilma oma klientidele ja partneritele po­sitiivset lisaväärtust pakkumata.

"Rebaste tõus meelelahutusäri tippu algas Stalini ajal Tallinna vanalinna ra­jatud kahe saaliga Sõpruse kinost, millenad rendile võtsid.


Täna tuntakse maja rohkem ­ ööklubi Hollywoodi järgi, mille rajas BDG kino ühte saali. "Uue klubi heli- ja valgus­tehnika on parimaid Eestis. Klubi õhk­konda kujundavad digitaaljuhtimisega tuled, kaks laserit ning 10 000-vatineJBLi helisüsteem," rääkisid uudised sep­tembris 1995, kui klubi uksed avas.Hollywood köidab pealinna peorah­vast senini, samal ajal kui paljud kon­kurendid on vajunud Eesti peopanemi­se ajalukku. Keegi mäletab veel Dekol­teed, Othellot, Flamingot või Terrariu­mi?

Sellest ajast on Rebaste valdus­firmas BDG Holdings väikeosanikuks taanlane Øyvind Hjulmand aka Dino,kes töötas Hollywoodi algusaastatel DJna. Ta panustas toona firma arengus­se raha ja aega ning sai selle eest viieprotsendi suuruse osaluse.

Teine pikaajaline väikeosanik on Da­vid Stewart Coolidge, keda Eestis tun­takse rohkem kinnisvaraäri kaudu. Taon aastail 1923-1929 USAd valitsenud presidendi John Calvin Coolidge'i poja­pojapoeg.

David Coolidge suunati pärast Har­vardi lõpetamist aastaks Eestisse USAvalitsuse abiprogrammi USAid konsul­tandina. "David aitas meil BDG struk­tuuri ja juhtimissüsteeme püsti panna. Seejärel leidis ta endale Eestist abikaa­sa ning otsustas siia kodu luua," ütleb
Peeter Rebane
.

Ööklubist kasvas välja kontserti­de korraldamise bisnis. Lääne artistid avastasid tol ajal Ida-Euroopat. Lisaks uutele tegijatele läksid siin hästi kau­baks vanad lemmikud, keda rahvas pol­nud raudse eesriide tõttu varem näi­nud. Ärile aitas kaudselt kaasa ka fai­lide tõmbamine, muusikutele muutus plaatide väljaandmise kõrval rahaliselt üha tähtsamaks kontsertide andmine.

BDG esimene läänest toodud esi­neja oli kileda häälega Jimmy Somer­ville. Järgnes sakslaste tehnopunt Scoo­ter. Esinejate nimekiri muutus aasta-aastalt üha nimekamaks: East 17, Pro­digy, Depeche Mode, Pet Shop Boys, El­ton John... Läbimurdeks kujunes Metal­lica kontsert suvel 1999, mida BDG rek­laamis lääne publiku ligimeelitamiseks esimest korda MTVs.

Selleks ajaks oli Peeter saanud Root­sis käies kaubale sealse suurima pro­mootori, ABBA tuure korraldanud Tho­mas O. Johanssoniga. Peagi tõusisrootslane maailma suurima kontserdi­firma Live Nation Euroopa osa juhtkon­da. Live Nationist sai BDG koostööpart­ner ja suhted toimivad seniajani. Täna­vu suvel müüsid Rebased enamusosalu­se oma kontserdiäris just Live Nationile.

Mõne aastaga tõusid Rebased oma valdkonna tippu. Eesti kõrval korralda­sid nad üritusi Lätis ja Leedus, Ukrai­nas ja Venemaal. Ka eelmainitud Mosk­va-reisi põhjustas USA rokkbändi Ma­rilyn Mansoni kontserdi korraldamine Moskvas.

Pole mingi ime, et kui Eesti või­tis Eurovisioni, valiti just Peeter siinse kontserdi produtsendiks. 2003. aastal kutsuti ta juba esinemaLondonisse iga-aastasele elava muusikakonverentsile. Ta juhtis seal koos Unga­ri suurima muusikaagentuuri bossiga arenevate turgude paneeli.

Ööklubi ja kontserdid on vaid poolärist. Juba Hollywoodi nimi ütleb, mis­sugune sektor vendi magnetina tõm­bas.

Rebased lasid 1990ndate keskel Sõpruse kino teise saali ehitada ümber Tallinna kõige mugavamate istmetega kinoks. Nad olid kinoäris kõvasti sees, tuues kuni 2004. aastani sisse Walt Dis­ney stuudio filme, sealhulgas sellised hitid nagu "Lõvikuningas", "101 dal­maatsia koera" ja "Notting Hill".

Kui soomlaste Forum rajas Tallin­na esimese kobarkino Coca-Cola Plaza,tulid Rebased välja oma kinokomplek­si ideega. See pidi kerkima Eesti esimes­se moodsasse kaubanduskeskusse Kris­tiines. Kuid Ernesto Preatoni ihkas liiga kopsakat renti ja avalikkuses välja hõi­gatud diil kukkus läbi.

Rebased ei loobunud ideest. Nad lõid käed investeerimispankur
Tõnis Haaveli
ja Sky raadio juhi Ilmar Kompu­sega ning osalesid Sakala keskuse hoo­nestusõiguse konkursil. Kultuuriminis­teeriumi toonane kantsler Margus Al­likmaa soovitas sinna rajada ka kont­serdisaali.

Olemasolevasse Sakala keskusse ei saanud neid mõlemat mahutada. Ven­nad otsustasid keskuse lammutada.

Sel kohal laiunud paekivist lahma­kat sõimas rahvas
Karl Vaino
järgi Kar­la katedraaliks. Kui paljastus lammuta­mishuvi, viskus osa kultuuriinimestest kommude-aegse keskuse kaitsele.

"Tagantjärele on seda päris hale­naljakas meenutada, eriti vaadates, kuipalju kasutust meie kontserdimaja tänaleiab võrreldes vana majaga.

"Muidugi omandas toimunu kiires­ti poliitilise värvingu. Kinnisvaraaren­dajad rahastasid nii avalikult kui salaja (nagu näitas
Ivo Parbuse
kohtuprotsess)Tallinna valitsevat Keskerakonda. Pee­ter Rebane läks teist teed: ta astus par­teisse. Põhjendas seda sooviga muutaEesti maksupoliitikat, kus kontserdipi­leteid maksustatakse 20 protsendi suu­ruse käibemaksuga, samas kui Lätis ontase null. BDG korraldaski üha rohkem üritusi "lõunaosariikides".

Priit arvab, et piletite käibemaksu alandades suudaks nad märksa rohkem turiste Eestisse meelitada ja selle kaudu riigile tulu teenida. Kuid riiklik poliitika on nende vastu.

"Oleme uhked Eesti üle! Sest meilon kõige väiksemad pensionid Euroo­pas!" pilkab Peeter poliitikuid ja jätkab tõsiselt: "Olen selle vastu, et sotsiaalabija meditsiin on väärtusahela tagaotsas ning NATO-le relvade ostmine ja ma­janduskasv on ainsad prioriteedid. Ma arvan, et see on vale. See aeg on läbi,kus ettevõtjad hindasid vaid madalaid makse!

"Solaris pidi valmima 2006. aastal.Kempluste tõttu linnavalitsusega venis projekt kolme aasta võrra. Avamine toi­mus oktoobris 2009 ehk keset sügavat kriisi. Peeter pidi üürnike hankimiseks päris palju "võimlema". Mõned ettevõt­ted ütlesid varasemad lubadused üles,Kikka Kõrtsiga käis keskus hüvitise saa­miseks isegi kohut.

Cinamoni kino avamisega Solariseslõid Rebased kinopiletite hinnad alla. Kett laienes Tartusse ja hõivas poole Eesti kinoturust. Järgnes kinode avami­ne Lätis ja Leedus.

Iga kaubanduskeskuse tõmbekes­kus on toidupood. Tagantjärele tunnis­tavad vennad, et algses äriplaanis pol­nud toidukauplust. Kuid nad ei korra­nud
Neinar Seli
Tasku keskuses tehtud viga, vaid avasid toidupoe kohe. Seejuu­res ilmnes Peetri komme vahetevahel detailidesse laskuda - tema nõue oli, et esimesest päevast peale peab sealt saa­ma Ben & Jerry'se jäätist. Ta raius sedanii kaua, kuni toidupoe operaatoriks va­litud
Jüri Vipsi
firma selle eritellimusel ära korraldas.

Ja erinevalt Coca-Cola Plazast, mida osa meediast CC Plazaks nimetas, läkskohe ilma ühegi tõrketa käibele Nokia Kontserdisaali nimi. Keegi ei hakanud teda nimetama N. kontserdisaaliks.

Praeguseks on Solarisest saanud tallinlaste lemmik, teda külastas mul­lu 8,9 miljonit inimest. Keskus kavatseb arendada veelgi enam vaba aja veetmi­se võimalusi.

"Tõenäoliselt oli Solarise loomineseni meie kõige pikem ja raskem pro­jekt. Samas on tihtipeale suurimad kor­daminekud hoopis pisikesed asjad. Het­kel näiteks tegeleme ühest Tiibeti kogu­konnast rääkiva dokumentaalfilmiga,"ütleb Peeter.

Muidugi ei läinud kõik asjad nagu õlitatult. Näiteks 90ndatel kavandasid vennad suure ööklubi rajamist Riiga, kuid rahastust lubanud Hüvitusfond hüppas alt ära ja napsas huvi pakku­nud kinnistu vendade nina eest.

Eelmisel kümnendil avasid Rebased Lounge 8 Riia-versiooni vahetult enne suurt kriisi, mis oli Lätis veelgi valusamkui Eestis.

Kümme aastat tagasi kirjutas Posti­mees pärast Pühajärve Beach Party nu­tust tulemust, et BDG lõpetab staaride sissetoomise sootuks. See oli küll aja­kirjanduslik liialdus, kuid vennad tegut­sesid seepeale tõesti ettevaatlikumalt."Beach Party ost ongi vahest seni suu­rim negatiivne õppetund. Õppetund sellest, et ilma tugeva sisemise usutaja motiveeritud kompetentse mänedž­mendita pole mõtet ühtegi projekti ettevõtta," ütleb Peeter.

Kontsertide korraldamine on riski­bisnis - pole haruldane, et üritus jääb ära. Seetõttu on Rebased oma kontser­te kindlustanud. "Meile on arusaamatu,kuidas mitmed konkurendid julgevad pileteid müüa kontserti ärajäämise vas­tu kindlustamata. Alles kaks aastat ta­gasi jättis üks suur artist haigestumise tõttu rea kontserte ära ja üks meie kon­kurent Leedus on siiani osale piletiost­jatele piletiraha võlgu.

"BDG kontor paikneb Solarise viien­dal korrusel. Külastajaid tervitab läbi klaasukse lustakas maal kahest loomast- rebastest loomulikult.

Ülesehituselt on BDG klubiline ette­võtmine, kus kõik teevad tööd seal, kus on parem, ja siis kui vaja. "Me ei pool­da 8-17 töökorraldust, sest iga inime­ne on erinev. Oluline on tulemus, mit­te selle saavutamise koht ja aeg," räägi­vad Rebased.

Vendade tööjaotus pole selgelt ärajagatud. "See muutub pidevalt ja ei olekivisse raiutud. Priit on kompetentsemfinants-legaalsetel ja tehnilistel teema­del ning mina tegelen rohkem "pehme­mate" teemadega," ütleb Peeter.

Vennad hindavad stabiilsust (neilon sama raamatupidaja ja audiitor juba 15 aastat) ja samal ajal ka loovat mõtle­mist. Oluline on tiimitunne, töötajate ­vaheline klapp.

Tütarfirmade juhtimisse vennad enam igapäevaselt ei sekku, seetõttu on üks raskemaid küsimusi usaldusväärse­te ja nutikate töötajate leidmine. Nad te­gutsevad ju äris, kus liigub rohkelt sula­raha ja virutamise ahvatlus on suur.

Otseseid eeskujusid on neil ärisvähe, välja toovad
Richard Bransoni
.

Väga pikki plaane Rebased ei tee. Maksimum aasta peale ette.

Kui kohtume, pakivad Rebased rei­sikotte. 75 kilo filmimisvarustust pluss isiklikud asjad ootavad lendu Tiibeti Nepali-osasse, kus vennad väntavad do­kumentaalfilmi "Keelatud kuningriik".Peeter on režissöör, Priit produtsent.

Filmide tootmine on Rebaste uusim suund. Peeter Rebane pälvis avalikku­se tähelepanu kolm aastat tagasi, kui taoli Pet Shop Boysi video "Together" la­vastaja.

Tänavu sai ta hakkama palju suure­ma tükiga, võttes üles Robbie William­si Tallinna-kontserdi. Seda on näidatud umbes 1400 kinos 35 riigis. "Septemb­ri lõpus andsime koopia üle BBC-le, kesvõttis selle telelevisse üle maailma. Kee­gi õnnitles hiljuti, et see on juba taas­iseseisvunud Eesti suurima vaatajas­konnaga film.

"Kuid see on alles algus. Peeter lõi klassikaaslastega USC filmikoolist pro­duktsioonifirma Factory. Juba on val­mis mitu muusikavideot ja reklaami (shlaevafirma Tallink ja lumesaanide toot­ja Polaris omad). Üks dokumentaalfilm on montaažis, teise võtted käivituvad neil päevil Tiibetis. Lisaks on arenduseskaks täispikka mängufilmi. Üks räägib keelatud homoarmastusest Nõukogu­de Liidu lennuväes ning teine, mis on mõeldud Vabariigi 100 aasta juubeliks, vapratest paadipõgenikest, kes purje­tasid 1944. aastal oma kipaka alusegamitte Rootsi, vaid üle ookeani Ameeri­kasse!

See pole tavaline lugu. Kuid Rebas­te põhimõte ongi, et nad teevad vaidseda, mis neile meeldib ja mis on ka eriline.