Aasta Isa sohipojad pidutsesid vägevalt
Peakorraldaja Tõnis Madeliku sõnul registeerus 14.-16. novembrini peetud kokkutulekule 382 sohipoega, kuid kahjuks ei jõudnud kõik kohale. "Oleme kõik väga töökad," kinnitab Madelik.
"Nii mõnigi mees pidi suure südamevaluga nädalavahetuse lustimise asendama ärilõunaga Brüsselis või kiirkomandeeringuga Malaisiasse."
Kõige suurem austus ümbritses kokkutulekul Sissase vanimat sohipoega, 97aastast Osman Mubaraki Sudaanist. "Osman ei olnud veel kordagi Eestis käinud," ütles Madelik. "Nüüd tuli ta kokkutulekule, kulutades selleks kõik oma küttimise ja korilusega kogutud napid säästud.
Tagasisõiduraha tal ei ole ja vanakese enda sõnul soovib ta just oma isamaal silmad igaveseks sulgeda. Jätsimegi ta vaikselt sauna surema."
Rõuge puhkekompleksi kümme meest mahutav saun huugas aga reede õhtust pühapäeva hommikuni, et kõik Aasta Isa ebalegaalsed järeltulijad saaksid reisiväsimuse korralikult kontidest välja vihelda. Madeliku sõnul saabus neid igast maailma otsast, isegi Antarktikast, kus seni teadaolevail andmeil inimasustus üldse puudus.
Meedias seni kõige rohkem kajastust leidnud Sissase "sohipoeg", kiropraktik Rainer aga Rõugesse ei pääsenud. "Kõigile kokkutulekul osalejatele tehti eelnevalt DNA test," selgitas Madelik. "Selgus, et Rainer pole üldse Sissase poeg. Ajab niisama kägo."
Mitmekesises isetegevusprogrammis kuulus aukoht kõige vanematele sohipoegadele, kes pajatasid lugusid Sissase lapsepõlvest ning noorusest. Õhtu lõpetas aga riigikogu Hans Sissase sohipoegade fraktsiooni ettekanne, omaloominguline näitemäng "Hans ja Grete", mis andis meeldejääva pildi Eesti Ema mälestussamba raskest ning konfliktiderikkast loomisloost."
Kokkutulekul kõige rohkem kirgi üles kütnud põneva ja üllatusterohke jalgpalliturniiri peakohtunik Mihkel Lindvere jäi sportliku panusega üldiselt rahule. "Kahjuks ei pääsenud kõik soovijad pallimurule. Kokkutuleku tihe päevakava tingis eelturniiri vajaduse, et selgitada välja kaheksa paremat meeskonda, kellel oli au Rõuge kooli staadionimurule joosta. Esikoha võitis peamiselt Sissase Tartus elavatest poegadest koosnev meeskond Somalian Pirates, kuid tublid olid kõik. Ja kui mõnele sohipojale jäigi kokkutulekust suurimaks elamuseks siniseks taotud põlv või verine varvas, siis - küll aeg kõik haavad parandab," lohutab Lindvere.
Sohipoeg Villem Altnurmele Kanadast jättis kokkutulekul sügavaima muljet teletäht Vahur Kersna. "Kui Kersna pidas ettekande oma reisidest, tervislikust seisukorrast ning suhetest rahvusringhäälinguga, jäi isegi saun tühjaks. Kuulasime teda nagu üks mees. Sellist haruldast ühtehoidmistunnet ja vaimustust kogesin viimati kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Eestis viibides öölaulupidude ajal."
Tõnis Madeliku sõnul koguti kokkutulekul esialgsetel andmetel Sissase superprojekti, Eesti Ema mälestussamba fondi rohkem kui miljon krooni. "Paljud sohipojad lubasid isa üritusele ka käed külge panna. Selgus, et meie hulgas on nii kiviraidureid, arhitekte kui maastikukujundajaid. Kõigi nende abi on teretulnud."
Sissase arvukad sohitütred kogunevad kokkutulekule sel nädalavahetusel K&uum l;tiorus. Ürituse peakorraldaja Helve Mänd-Persidsky leiab, et ühist kokkutulekut poleks mingil moel pidada õnnestunud. "Esiteks poleks see inimmass kusagile ära mahtunud. Teiseks võib sellistel kokkutulekutel öö varjus ette tulla igasuguseid intiimkontakte, mis viiksid pikemas perspektiivis suguvõsa degenereerumiseni."
Mänd-Persidsky kinnitab, et tütarde kokkutulek ei kavatse mingil juhul poegade omale alla jääda. "Tahame kokkutulekul õmmelda hiiglasliku lapiteki. Selleks võtab iga sohitütar kaasa oma kangatüki. Kui Eesti Ema monument tuleval suvel Rõuges pidulikult avatakse, eemaldatakse sellelt lina asemel just meie ühine taies."
