„Meedias liikus kuulujutt peatreeneri väljavahetamisest, kuid Rüütli ise polnud selles kindel. Ja seda kuni 21. novembrini hommikuni. Mõned tunnid hiljem pidas jalgpalliliit pressikonverentsini, kus Pohlak teatas juba uuest peatreenerist. Rüütli oli mängust väljas.“ 

Maailma kuulsamaid korvpallitreenereid Phil Jackson väidab, et treener võib sportlase peale karjuda maksimaalselt kaks korda aastas. Rohkematel juhtudel atleet lihtsalt harjub sellega ja ei pane enam öeldut tähele. Tarmo Rüütli kohta väidetakse sama – kui treeneri arhetüüp on karjuv diktaator, siis tema on selle täielik vastand. “Mängija peab mängu nautima ja treeneril pole mõtet tema peale karjuda,” võib ta treenerifilosoofia kokku võtta.

Ekspress vaatab koos Rüütliga tagasi tema kuuele aastale peatreenerina ja palub tal analüüsida oma säravamaid ja ka tuhmimaid hetki. Kuidas tulla, kuidas olla ja kuidas jääda treeneriks, kelle käe all keskpäraste võimetega Eesti koondis pidevalt ootusi ületab.

“Me võime kõigile lüüa”

Rüütli esimene mäng oli 2008. aasta kevadel Poolaga võõrsil ja siis kohtus ta esimest korda terve meeskonnaga. Mängijad olid talle küll tuttavad, kuid kunagi polnud nad kõik koos olnud. “Saad justkui tuttavatega kokku. Tulevad need, keda kutsusid, ja üllatuskülalisi ju pole,” meenutab Rüütli.

Plaan oli Rüütlil selge. Tribüünilt vaadates nägi ta pidevalt Eesti koondist mängimas nii, nagu tema arvates mängida ei tohtinud. “Väga hästi on meeles Inglismaal peetud mäng (Eesti kaotas 0 : 3), kus oli ainus idee pika palli ette löömine, aga sealt edasi midagi ei tehtud,” meenutab ta. “Pidin tegema mängijatele selgeks, et mida kauem pall meie käes on, seda parem meile. Tuleb olla enesekindel ja väljakul peab olema kaks meeskonda.”

Teises mängus Kanadaga lõi Eesti koondis juba kaks väravat ja nii tekkiski tunne, et lüüa võib kõigile. Kuni ühe kurva sügispäevani.


Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: