Võidukas veinikirjutaja tunnistab, et vein tuli tema ellu tasapisi ja ajal, kui rublast sai kroon ning restoranide veinikaartidele hakkasid ilmuma esimesed maailmakuulsad maitsed. Toiduajakirjaniku ametit polnud toona olemas, kuid välja anti üht professionaalset toiduajakirja Köök, mida Siiri Kirikal toimetas. “Ega me veinide taustast siis ju suurt midagi ei teadnud, aga tuleb tunnistada, et need huvitasid mind rohkem kui parfüümid,” ütleb Kirikal ja kinnitab, et mõned toonastest veinidest, nagu näiteks maitsetihe ja raske valge Chateauneuf du Pape või sügav ja silitavalt pehme Alsace Grand Cru Pinot Gris on tänini tema lemmikud. “Vein pole minu jaoks vaid jook – see seob omavahel ühte kimpu keemia, füüsika, bioloogia, geograafia, majanduse, äri ning psühholoogia ja puudutab isegi kasvatusteadusi,” räägib Kirikal. “Pean ennast veinimees August Alopi õpilaseks, sain tuule tiibadesse ajal, mil Kalev kutsus mind Eesti Ekspressi toidu- ja veinirubriigile elu sisse puhuma. Ta tõmbas mind oma maailma, kus vein ei tähendanud neurootilist alkoholismi, vaid maitsete nautimise kultuuri,” kirjeldab Kirikal oma kujunemise lugu.

Hea vein pehmendab hinge ja mähib laudkonna ühtsesse rõõmsasse elamusse. Kui Kalev Kesküla õhtusöökidel või degustatsioonidel selliste hetkede kohalolu märkas, ilmus tema silmisse eriliselt muhe ja elevil pilk ning sekundi pärast sai kogu seltskond elujaatava kõne osaliseks. Inimesed pole lihtsalt asendatavad ja veinirahvas tunneb Kalevist ning tema teadmistest puudust. Auhinnaga tunnustatakse just selliseid kirjutajaid, kes seisavad hea selle meeleolu eluspüsimise ja veinikultuuri hoidmise eest. Siiri Kirikali veinitundmine ja selle edasiandmise oskus teeks Kalevi rõõmsaks.