Erki Aavik, muusik ja ärimees. Aivar Juhanson

Eesti riigi 85. aastapäevaks korraldati pidulik kontsert. Nii oli kutsel kirjas. Kontsert oli õhtu peasündmus ja kõik muu "sellele järgnev".

Kui selline rõhuasetus tundub tegelikkusest erinev, siis tuleb tõdeda, et korraldajad olid ette ebaõnnega koos.

Pidupäevakontserte pole kombeks arvustada. See arusaam kujunes ilmselt veneaegsete riigipühade kontsertide kritiseerimisele mittekuuluvate eeskavade tõttu. Neid kavu koostas parteiaparaat ja kinnitas ideoloogiasekretär. Esitatava kunstilisel sisul oli vaid sideaine roll.

Seekordne 24. veebruari pidulik kontsert pannuks rahuldusest pakatama iga veneaegse ideoloogiatöötaja – vormilt rahvuslik ja sisult… Jah, mis sisu sel oli? Kes käsib piduliku kontserdi koostada igavalt ja esitada ükskõikselt?

Sellise kava tõsimeelne pakkumine solvas valdavat osa kokku kutsutud inimesi. Solvas seetõttu, et meie vaimset ja emotsionaalset vastuvõtlikkust ning kodumaa-armastust alahinnati.

Kes seda tegid? Muusikud? Vaevalt, sest küllap nägid nad kava esimeses proovis oma noodipuldil. Dirigent? Ma ei suuda seda uskuda. Jäävad vaid kontserdi tellijad – ametnikud.

Et jutt ei jääks üldsõnaliseks, järgnegu kriitika.

Margo Kõlari filmimuusikast on kinopildi puudumisel raske osa saada. Ettekannet iseloomustasid rabedus ja orkestri ebakindlus. Ja niipalju peaks muusikutel ametiuhkust olema, et pillid enamvähemgi hääles oleksid.

Eino Tamberg on heliloojana igati tubli. Kuid seda ei toonud kavasse valitud joig kuidagi esile. Igav, väga igav.

Villem Kapi loomingu kavva liitmine on rahvuslikideoloogiline kohustus. Sama puudutab Rudolf Tobiast ja tema riiklikku suurvormi Joonase lähetamisest.

Suuremate teoste üksikute osade ettekandmisel galakontsertidel on omad reeglid. Selline kontekstist ilma jäetud üksiknumber peab olema efektne, reljeefne, hästi jälgitav-kuulatav ja soovitavalt moodustama mingi iseseisva väikese terviku. Esitajale ja esitusele ega kavale tervikuna ei tule kahjuks, kui vastav number on kava või sündmusega mingis seoses või siis vähemalt publikule hästi tuntud. Kumb nimetatud lugudest-lõikudest vastab kas või ühelegi loetletud tingimustest?

Kas Eduard Tubina vahva lauluga sooviti teha salakaval vihje presidendi päritolule? Presidendi vastuvõtule eelneval kontserdil kõlab ju igati demokraatlikult laul sellest, kuidas kaks saarlast riisusid ja röövisid… Või oli tegu veelgi peenema vihjega olupoliitikale? Järgmisel päeval pidi president sõitma Saaremaale ja kogema, kuidas saarlaste jäätee peal raha kasseeritakse, kusjuures jääteel sõit toimuvat siiski omal vastutusel. Või oli tegemist presidendi kõne mõneti morbiidsete toonide muusikalise markeerimisega? Ei tea.

Apoteoosiks kujunes tuntud Prantsuse viisi ja tšehhide rahvusliku laulu eestikeelse versiooni "Kas tunned maad…" eeldatav rõõmsameelne ühisesitus, mille tarvis oli kavalehe vahele lisatud laululeht. Raimund Kull kirjutas rahva hulgas levinud lihtsameelse loo najal uhke marsi. Okupatsiooniaegsete laulupidude repertuaaris oli sellel lool oma koht. Kuidas ta aga sobis aastapäevakavaga? Ehk oli tegu korraldajapoolse naljaga? Või taasiseseisvunud Eesti algusaastate majandusliku šokiteraapia parafraasiga?

Õigupoolest sobinuks ühislaulmiseks paremini "Õllepruulija". Samamoodi võõras, kuid hästi omaksvõetud lugu ning kaasnev mõõdukas liikumine oleks aidanud peletada kõne ja kontserdi ajal kogunenud roidumust.

Kontserdi kava

1. Margo Kõlar avamäng "Nimed marmortahvlil" (esiettekanne) Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester

2. Eino Tamberg "Isamaale" Rahvusooper Estonia ooperikoor ja RAM

3. Villem Kapp Mare ja Meelise duett ooperist "Lembitu" Heli Veskus ja Aare Saal

4. Eduard Tubin "Kaks saarlast" RAM

5. Rudolf Tobias Sanctus oratooriumist "Joonase lähetamine" Pille Lill, Urve Tauts, Mati Kõrts, Rauno Elp, Mati Palm, rahvusooper Estonia ooperikoor ja RAM

6. Raimund Kull marss "Kodumaa" kõik osavõtjad

Dirigent Eri Klas

Lavastaja rahvusooperi Estonia kunstiline juht Arne Mikk

allikas: rahvusooper Estonia