DAVID SNOWMAN SULAS, KOOL­KOND SELGUS: Priit Tender, Ülo Pikkov, Priit Pärn, esiplaanil ahistub Kaspar Jancis. Ingmar Muusikus

Neli aastat tagasi jäi Priit Pärnal Hispaanias, Valencias sealses kunstiakadeemias animafilmi loenguid pidades aega üle.

Ta läks mereranda. Meri oli rahulik. Loodus soosib alati Pärna mõttetegevust ja ühe vana teksti mees ja naine võtsid kahe superagendi kuju.

Agentide tegevuspaigaks pidi saama maakera kõige kuumem punkt, kus vohavad nii kriminaalsed kui paranormaalsed nähtused. Selleks punktiks oli loomulikult Estonia. Superagendid saavad USA peakorterist tööülesanded, tuvastavad ohtliku jõu ja teevad selle kahjutuks. Telejaamad tahavad aga pikki seriaale ja nii plaaniti agentidele seiklusi 13 korda. Ja siis veel 13 korda. Pärn ristis agendid Frankiks ja Wendyks ja allkirjastas 1. aprillil 2002 töölepingu Eesti Joonisfilmiga.

Kuid teise töölepingu järgi tegi ta parajasti müstifikatsiooni “Karl ja Marilyn” – Karl Marxi ja Marilyn Monroe kohtumisest. See tuli ära teha ja Pärn pöördus “Franki ja Wendy” asjus noorte kolleegide poole. Nendeks olid Priit Tender, Ülo Pikkov ja Kaspar Jancis. Pärn pani paika tüübid, joonistas kaadripildistiku.

2003. aasta sügisel avati PÖFFi ajal animafestival Animated Dreams sarja esimese filmiga “Hungerburger”, kus sooja võileivaga inimestele kõhtu saadetud raadiosaatja edastab teadet ”I need my hungerburger”. Režissöör oli Priit Tender, kes oli ka kogu seriaali foonikunstnik.

Autorite kvartett leidis, et kollektiivses töös tuleks varjuda pseudonüümi taha. Selle põhjustas õieti alg- ja lõputiitrite kohutav pikkus lühifilmi jaoks. Hiljem selgus, et ärimees David Snowman ongi internetis (www.davidsnowman.com). Talle koostati elulugu ja pandi kaela Pariisi festivalil saadud halvima filmi medal (vt EE Areen 16. dets 2004). PÖFFil esilinastu­sid ka kaks järgmist seeriat “Vorstivabrik” (režissöör Priit Tender) ja “Punapeade kättemaks” (režissöör Kaspar Jancis).

Tänavune PÖFF tahtis konkursile saada ka Eesti filmi. Reaalne oli täispikk “Frank ja Wendy”. Joonisfilm oli nõus liitma kõik seeriad üheks filmiks (neid oli seitse ja peamiselt soomlastest filmilevitajate soovil pikendati üht lugu 9,5 minutile). Filmide vahele tuli teha mingi konferanss. Selleks tulid Tallinna luuraja Putin ja taksojuht Blair.

Film sai valmis, kuid ei jõudnud filmilindile ja seega ka võistlusprogrammi mitte. Kuid teosega avati tänavunegi Animated Dreams.

Täispika versiooni valmimisel võeti kate ka pseudo­nüü­milt. Snowman sulas ja sulamispaigalt leiti üks suur Pärn ja kolm Pärna poega. Üht nalja ei saa teha lõputult. Ja rahvusvaheliselt ei ütle müstifikatsioon David Snow­man midagi, küll aga ütlevad midagi autorite õiged nimed.

Ilma noorte meesteta poleks “Frank ja Wendy” ­kuna­gi valmis saanud. Tegelaskujudes aga tunneb ära just Pärna ammuse kalduvuse mitte piirduda Eesti riigi ­piiridega. “Porgandite öös” (1998) arenesid üleeuroopalikus võrgustikus Helmuti (Kohli) ja Miša (Gorbatšovi) kummalised tõmbesuhted. Kinojuubeli aastaks valminud ­filmis “1895” uisutab Lenin Zürichis, Dumas on ühendatud anumate kaudu seotud Zolaga, feministid uputavad “Titanicu”.

“Frank ja Wendy” laseb Latvijal lennutada oma esimese kosmoseraketi Estonia suunas, seob Gröönimaa punaste hüljeste imperialismivastase rünnaku Fidel Castroga, ristab Miki-Hiire ja Donald Rumsfeldi geenid, arutleb, kas kurjuse telg on sirge või kõver.

Film teeb oma nalju maakera peal. Labasused ja teravmeelsused tulvavad kõrvu. Hoog on meie eesti joonisfilmi oma. Film on väsitav, kuid hoogne. Tüütav, kuid tempokas. Haaramatu, kuid maakeralik. Poliitiline ebakorrektsus laieneb uute piirideni. Naljad on sageli kistud, kuid tulevad kiirelt. Iga hinna eest vaimukas olla pole kerge. Süžeeliine on liiga palju, lood pole eriti teritatud. Täpseid lööke naelapea pihta on harva, kuid see-eest haamerdatakse täie hooga naelapea ümber…

Päevakajaliste naljadega “Frank ja Wendy” ei paku ahhaa-elamust ega üllata. Filosoofiliselt on see kõik ­juba läbi kirjutatud, kuid täispikas filmis on see uudis. See on koomiks superagentidest, lõbus pilaestraad. ­Teostatud virtuoosselt ja vaimukalt. Eestlasi, tõsi, see teostus küll enam ei hämmasta. Kuid tervikuna annab film ­tunnistust, et üks kultuur, ma mõtlen pärnalikku joonisfilmi, on sündinud. Kultuur ei ole ühe-mehe-teos. Kultuur on see, kui kord leiutatud keeles hakkab kõnelema terve koolkond. Ja selle tunnistajaks me nüüd oleme. Pole enam ühtainsat Pärna. On koolkond. See on intellektuaalne dekonstruktsioon, teostatud küllaltki lihtsa karikatuurijoonega. Liikuvate kujundite põrgatamisest tekivad visuaalsed paradoksid, sageli mitmetasandilised. Süžee ei ole oluline.

Kuigi “Frank ja Wendy” kordab poliitilisi ja meelelahutuslikke päevakajalisusi, kordab tema vorm kogu meie joonisfilmi vähemalt viimase kuue aasta laadi. Esmalaad tekitab alati diskussioone, praegune eesti joonisfilmi laad aga mõjub juba nagu folkloor, mis kinnitab oma stiili lõpmatute paralleelidega. Mitte Pärn ei korda ennast, vaid teised kordavad Pärna. Ja välja kujunenud näib olevat ka eesti joonisfilmi žanr.

“Filmi sihtrühm on need, kellele meeldib nii Monty Python kui South Park. Või “1895”,” hindab asju Pärn ise. “Kõige olulisem selliste sarjade puhul on, et oleks naljakas. Naljakust peaksid andma lugude absurdsus ja üllatavad käänded. Muidugi situatsioonikoomika, aga ennekõike joonisfilmile ainuomased nipid. Tegelasteks võivad olla ja tegevusse sekkuda mis tahes objektid ja subjektid. See on joonistuslike gag’ide ja metamorfooside paraad. Üritasime oma lugudesse tuua maailma hetkepingeid. Agendid on ameeriklased. Nad panevad korra majja, päästavad kõiki ja kõike. Kuid nad on lapsemeelsed, hädas iseendaga ja mõjuvad pigem sümpaatselt kui vastupidi.”

Kindlasti ei usu välisvaataja, et Eesti on nii jabur paik. Aga kindlasti hakkab ta huvi tundma, kus see Estonia asub. Äkki on “Frank ja Wendy” Eesti Joonisfilmi valmistatud märk “Welcome to Estonia”? Ent Eesti pinnal jääme ootama poegade mässu isade vastu.

Kvartett David Snowman (37)

Ideoloog Priit Pärn (58). Sündinud Tapal, lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina . Joonisfilmis a-st 1976. kümne filmi stsenaristi, kunstniku ja rezhissöörina. Kuulsaim “Eine murul” (1987), enim auhindu saanud “1895”. Olnud õppejõud kaheksa riigi filmikoolis. 1994st Turu Kunstiakadeemia animaosakonna kunstiline juht.

Priit Tender (33). Filmi foonikunstnik. Osafilmide  “Vorstivabrik”, “Hungerburger” ja “Green Power” rezhissöör. Pelgulinna poiss. Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstiõpetaja haridusega. Kriitikud leidsid juba esimesest filmist peale Pärna mõjusid. Joonisfilmis a-st 1995. Viis filmi, kuulsaim “Mont Blanc” (2001).

Ülo Pikkov (28). Osafilmide “Hoop ühikonna kuklasse” ja “Vikerkaar” rezhissöör.

Tallinna poiss. Lõpetas Pärna käe all 1998 Turu Kunsti ja Meedia Kooli. Kuus filmi, kuulsaim “Bermuda” (1998).

Kaspar Jancis (29).  Osafilmide “Punapeade kättemaks” ja “Jääkarude paraad” rezhissöör. Kadrioru poiss. Käis Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis, jättis need pooleli ja  lõpetas hoopis 2001 Turu Kunsti ja Meedia Kooli Pärna juhitud osakonna. Kirjutanud laule, mänginud mitmes rockgrupis. Kaks filmi, tuntuim “Weitzenbergi tänav” (2002).

“Frank ja Wendy”

7 episoodi, a 9 minutit 30 sekundit pluss üks vahekonferanss.

Esilinastus 30. novembril ja 1. detsembril 2004 kobarkinos

Produtsent Kalev Tamm, stuudio “Eesti Joonisfilm”, filmirühmas kokku 13 inimest.

Eelarve 7. 970.000 krooni. Tegemise aeg aprill 2002 – detsember 2004.

Kulus 524 tööpäeva ehk 25 kuud.