Kui Karl-Martin Sinijärv mitu head hooaega tagasi hakkas "OP!-i" saatejuhiks, olid kõik rahul. "OP!-i" vaatasid isegi need, kes muidu kultuurielu vastu suurt huvi ei ilmutanud. Lihtsalt saade oli selline mõnus - positiivne ja muhe, leidliku pildikeele ja hea saatemuusikaga. Kõik negatiivne ja rumal jäeti saateformaadi ukse taha ja sõna anti kultuuritegijatele endile. "OP!-i" parimad ajad jäid aega, mil ETVst sai Ilmar Raagi juhtimisel vaatajasõbralik, animeeritud ja reklaamivaba keskkond.

Saate formaat on sel hooajal sama, saatejuht sama, aga mis on muutunud? Millest on tingitud, et endalegi märkamatult unustad "OP!-i" vaatamata. Korra, teise ja kolmandagi. Ja seejuures ei teki tunnet, nagu oleks millestki ilma jäänud. Millal teilt viimati küsiti kolmapäeva hommikul: "Kas eile "OP!-i" vaatasid? Kuulsid, mida seal öeldi!" "OP!" on muutunud liiga hubaseks ja Karl-Martin on muutumas Ela tomsoniks aastaringse jõulurahu saates.

Asi võib olla selles, et "OP!-i" saladus hakkab end reetma. Algusaegadel otsiti Karl-Martini sõnamängudest tema enda või vähemalt saate toimetajate suhet vastavasse kultuuriuudisesse. Eestlane on harjunud lugema ridade vahelt ja uskuma, et poeedi suust saad sa tõde kuulda. Pikapeale hakati taipama, et Karl-Martin on saatejuhina erapooletu, et ta sõnamängud on lihtsalt kirjanikuhärra rõõm assonantsist ja alliteratsioonist. Saade ise sisendas aga endiselt vaatajasse harmooniat, ja kellel saab sel rahutul ajal olla midagi headusetelje vastu.

Kui "OP!" on sisuliselt AK kultuurilisa, uudiste sedastamise sihiga, siis kuuluvad poliitiline korrektsus ja erapooletus muidugi asja juurde. Aga "OP!-i" vastuolu ei seisne mitte ta erapooletuses, vaid katses seda erapooletust varjata. "OP!-i" operaatoritöö, helikujundus ja saatejuhi mahlakad sõnamängud esitlevad igat kultuuriuudist kui esteetilist maiuspala. Vaataja rahuneb ja laseb end veenda, et ilmavalgust on näinud järjekordne kunstiline õnnestumine. "OP!" on esteetiline keskkond, helist, pildist ja tekstist koosnev vorm, mis kingib oma lumma kõigile kultuurisündmustele, mis ületavad uudisekünnise ja pääsevad telepurki. "OP!" ei distantseeru, ei anna hinnanguid, ei kritiseeri. AK pildilisest naturalismist ja diktori jahedast asjalikkusest ei ole juttugi. Karl-Martin on gurmaan, elunautija ja esteet, tema esinemine kultuurisaates on veenev igale meelele. Ükski lipsustet tikupoiss ega auahne kaunitar ei suudaks muuta erapooletust esteetiliseks eneseteostuseks.

Mis oleks, kui "OP!" lõpetaks muinasjutu hääst ja ilusast eesti kultuurist? Kui "OP!-i" struktuuris oleks sees usaldusväärne ja adekvaatne soov aidata vaatajal kultuurimaastikul orienteeruda? Kultuurielu ei seisne ju tublide õnnestumiste katkematus jadas, miks siis kultuurisaade loob sellise illusiooni?

Tundub, et aeg, vana uss, õõnestab üleküpsenud vormi ja nõuab muutumist millekski muuks, sest hea televaataja on hakanud saate ajal tukastama.