Aatomi suur comeback
Prantsuse firma Areva NP arendusdirektori Yves Guénoni sõnul kasvab maailma tuumajaamade koguvõimsus 2004. aasta 387 gigavatilt 2025. aastaks 487 gigavatile. Kasv tuleb hoolimata sellest, et suur osa praegu töötavaid aatomielektrijaamu läheb vahepeal sulgemisele.
Ekspress osales esmaspäeval Maailma Energeetikanõukogu Tallinnas toimuva peaassamblee delegaatide külaskäigul Soome viienda tuumajaama ehitusplatsile. Visiidi käigus jagas Prantsusmaa ehitusfirma esindaja kolleegidele suhteliselt avameelseid selgitusi valdkonna tulevikust.
Guénoni andmeil teeb uute tuumajaamade rajamise lähiaastatel keerukamaks tõik, et neis vajalike tohutute teraskonstruktsioonide tootmise võimsused maailmas on piiratud. Vastavad tehased Jaapanis ja Prantsusmaal on juba praegu tellimustega kinni kuni 2008. aastani.
See tähendab, et tehaste võimuses on hindu tõsta, mis teeb aatomijaamade ehituse kulukamaks.
Tuumarenessanss
Guénoni sõnul kasvab maailma energiavajadus pidevalt, selle lõppu praegu ei paista. Tänases maailmas on umbes 6,4 miljardit inimest ja elektrit vajatakse 15 000 teravatt-tundi aastas. Aastal 2030 elab maailmas 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus on praegusega võrreldes kahekordistunud, 30 000 TWh-ni aastas.
Samal ajal on traditsiooniliste energiaallikate, nafta ja gaasi tootmise kasvu võimalused piiratud. Nende tootmine sõltub suuresti maailmapoliitikast, samuti vajadusest ohjeldada kliimamuutust.
Prantsuse firma esindaja kinnitab, et tuumaenergia on väheseid tõsiseid alternatiive praegustele energiaallikatele ning et lähiaastatel saame kogeda ülemaailmset nähtust, mida ta nimetab "tuumarenessansiks".
Euroopa Liidu riikides toodetakse praegu pool elektrist tavapärastes soojusjaamades, üks kolmandik tuumajaamades, ülejäänu on hüdroelekter ja vaid kolm protsenti taastuvaid energiaallikaid.
Tuumaenergia pluss on Soome uut aatomijaama ehitava firma hinnangul riikide energiasõltumatuse tagamine, varustuskindlus, kliimamuutuse ohjeldamine, elektrihindade stabiilsus ja ennustatavus võrreldes tavapäraste energiaallikatega.
Tuumaenergia miinus on õnnetuste oht, samuti radioaktiivsete jäätmete teke ja vajadus leida ohutu viis nende pikaajaliseks hoidmiseks.
Jäätmeprobleemi mastaapidest tõi Guénon järgmise näite. Üks maailma enim tuumaelektrit kasutavaid riike, Prantsusmaa, toodab igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta. Selle 2500 kg hulgas on 100 kilogrammi mürgiseid jäätmeid, millest aga alla ühe kilo elaniku kohta moodustavad kõik tuumaelektrijaamade jäätmed.
Omakorda tolle ühe kilo tuumajäätmete seas on 100 grammi pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ja sealhulgas 10 grammi kõrge aktiivsusega jäätmeid elaniku kohta aastas.
Õnnetuste riski aga vähendab Guénoni sõnul uue põlvkonna aatomielektrijaamade ehitamine, millest üks esimesi on praegu Soomes rajatav viies, nn Olkiluoto-3 jaam. Teist sarnast jaama kavandatakse praegu Prantsusmaal Flamanville'is. Nende tehnoloogia pole revolutsiooniline, vaid seniste jaamade edasiarendus ja töökindlamaks muutmine.
Muuhulgas on uuendatud reaktori ja teiste oluliste sõlmede ümbriskesta konstruktsiooni, mis peab vastu pidama isegi 9/11 sarnasele lennuki sissesõidule.
Soome pastoraal
Üks kahest Soome tuumaj aamade asukohast, läänerannikul Eurajoki vallas asuv Olkiluoto saar mõjub külaskäigul hoopis vastupidiselt kui näiteks Paldiski tuumaobjekti tüüpiline Nõukogude räpakas tööstusmaastik. Soome aatomijaamad etendavad külastajale pigem omapärast kõrkjate ja veelindudega pastoraali, kuhu tuumaobjektid on torgatud nagu väikesed oranžid kõrvitsakesed.
Sama muljet rõhutab ka Olkiluoto külastajate vastuvõtukeskuse õhuline klaasist ja pulkadest arhitektuur. Vaade tuumajaamadele üle veesilma on maaliline ning kõrval aeglaselt tiivikut laperdav ühemegavatine lumivalge energiatuulik mõjub anomaaliana.
Võib-olla on siin üks saladustest, miks soomlaste avalik arvamus toetab tuumaenergiat. Tänavu toimunud telefonigallupis suhtus aatomielektrisse positiivselt 50 ja negatiivselt 20 protsenti vastanutest. Toetajad on ülekaalus olnud 1996. aastast peale.
Turvanõuete pärast viiakse maailma energiaorganisatsiooni delegaadid uue aatomijaama ehitusplatsile bussis, kus nad võivad läbi akna imetleda sügava augu kohal kõrguvaid hiigelkraanasid. Kolm miljardit eurot maksva jaama ehitus on aga tehnilistel põhjustel veninud, ning varasema 2009 asemel loodavad omanikud Soome uues tuumajaamas tootmise käivitada aasta hiljem.
Lisaks tuumajaamadele asuvad Olkiluotos ka nende jäätmehoidlad. Esialgu on valminud väikese ja keskmise radioaktiivsusega jäätmete hoidla, kus tünnid ohtliku ainega paiknevad kuni 100 meetri sügavusel.
Külaskäigu kõige ootamatum hetk on see, kui avanevad maa alla suunduva tee väravad ning tavaline turistibuss vurab mootori mürinal mööda kaljusse lõhutud tunnelit 60 meetri sügavusele.
Põrgu väravad
Seal avanevat kogemust võiks aga võrrelda põrgusuuga. Vaid läbi kaitseklaasi saab heita pilgu all laiuvale tehiskuristikule, mille põhja on laotud betoonkastid jäätmetünnidega.
Hoidlast lahkudes tuleb pista käed turvaväravas asuva dosimeetri avadesse, mis lubab välja üksnes siis, kui saaste kaasavõtmist ei tuvastata.
Kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmete lõplikku, "igavest" hoidlat alles kavandatakse. Esimene proovitunnel on rajamisel. Vasest ja terasest mitmekordsed kapslid aatomiprügiga lastakse 500 meetri sügavusele kaljutunnelite põhja ja müüritakse betooniga kinni. Ehitamine algab tõsisemalt 2012. aastal ning jäätmeid hakkab see hoidla vastu võtma 2020. Välja uuristatakse 500 000 m3 kaljupinda.
Hoolimata kaugena näivatest tähtaegadest räägib jäätmehoidlat rajava firma Posiva giid, et töögraafik on äärmiselt tihe. Hiljaaegu uuriti, kas ei oleks võimalik 2020. aasta alguse tähtaega kaks nädalat edasi lükata.
Jäätmehoidla ehitusraha on juba olemas, see koguti tuumajaamades toodetud elektri hinnast.
Soome seadus keelab tuumajäätmete ekspordi ja impordi. Seega ei ole Soomes ühena esimestest valmivat "igavest" hoidlat võimalik kasutada teistel riikidel, näiteks Leedul uue plaanitava Ignalina tuumajaama jäätmete tarvis.
