Nagu päris pomm: Selline nägi Kalju Niidumaa ettekujutuses välja aatomipomm. Eesti riigiarhiiv
Napilt kaks aastat pärast aatomipommi heitmist Hiroshimale potsatas Eesti NSV julgeoleku Virumaa osakonna postkasti mahukas kiri. Augustikuu esimesel nädalal 1947 saabunud ümbrik sisaldas kummalise pommi joonised ja tööpõhimõtte kirjelduse.


Kellegi Kalju Niidumaa saadetis poleks vahest tavalisest suuremat tähelepanu pälvinud, kui tegu olnuks mõne hariliku lõhkekehaga. Aga Niidumaa pakutu oli aatomipomm. Seda vähemasti leiutaja enda arvates. Ja sel hetkel Nõukogude Liit alles ehitas oma tuumapommi – esimese katsetuseni oli jäänud veel kaks aastat.


20 kilomeetrit hävingut

Rakvere elaniku Niidumaa unelmate pomm oli kirjelduse järgi kerakujuline ja selle väliskest valmistatud kõrget temperatuuri kannatavast metallist. “Lõhkekeha peab valmistatama vaheldumisi ühekülgsetest elektriosadest ja täisvooluosadest, magneetidest. Valmistamine peab sündima treipingil, et metallilibled saaks mässitud alati ühes suunas,” seletas Niidumaa.


“Materjal peab hoitud saama õhukindlas kohas, materjal peab saama asetatud lõhkekehasse väga täpsete erikaaludega,” hoiatas pommimeister.


Pommi plahvatus pidi olema hirmus, leiutaja enda arvutuste kohaselt purustaks see kõik 20 kilomeetri raadiuses. Et kärakas ikka korralik tuleks, peab pommi lõhkama mitte maapinnal, vaid 100–200 meetri kõrgusel õhus. Võib ette kujutada, kuidas julgeolekumehed otsmikult külma higi pühkisid. Äkki siiski on üks selline pomm Rakveres juba valmis meisterdatud?


Niidumaa oli oma töö ja vaeva kirja pannud kahte peatükki – “Aatomitest” ning “Pommi töö põhimõte”. Viimases, nagu pealkirigi juba ütleb, selgitab leidur, kuidas suur pauk käib.


“Sütituse tagajärjel plahvatab südamikus lõhkeaine, mille tagajärjel saab rebitud magneet-kerestik ja magneedi pulber, mis valmistatud metallist. Magneet muutub elektriks äkilise läbi õhu tormamise põhjusel. Ühekülgse voolu valmistav mass saab samal ajal tööle rakendatud, mis hakkab kohe lõhkuma õhus elektrivöösid. Sellega tekkib õhu suurem purunemine, laiaulatuslikuks plahvatuseks peab muutuma sellepärast. Elekter otsib metalle, aga ise selle juures sulab lühiühenduse põhimõttel, purustades õhu aatomid...” kirjeldab pommimeister hoogsalt.


Niidumaa soovitas ka pommi väliskesta tugevasti magnetiseerida. “Aga siis peab katma pealmise pinna kummi kattega et magneet ei auraks ega tõmbaks omale juure võõrkehasid,” hoiatas Niidumaa. Rakvere mehe aatomipomm pidi tema arvutuste kohaselt kaaluma 20–40 kilogrammi.


“Plahvatus peab olema minu arvates võimalik ja veel palju suurema võimeline kui mõne muu lõhkeaine plahvatus. Sellega kujutan mina aatomi­energiat õhu aatomite purustuse näol ja arvan et seda pole veel keegi leiutanud ega katsetanud,” paneb leiutaja punkti.


Niidumaa uskus kindlalt oma pommi edusse. “Lõhkekeha peab andma head tulemused katsetusel, aga materjali ettevalmistus peab sündima peenmasinatel ja täpsete arvestuste ja kaalu järele.” Kui aga katsetus peaks aia taha minema, siis selle põhjus oli Niidumaale juba ette teada. “Kui katse ei õnnestu, on kindlasti ainetes leiduva elektrienergia tasakaalustuse viga.” Niidumaa hoiatas ka võimalike õnnetusjuhtumite eest pommi transportimisel. “Ratastel peab olema väga ettevaatlik. Et ei tekkiks õnnetust.”


Pommi kirjeldus oli varustatud ka üksikasjalike joonistega, mille koh ta Niidumaa märkis oma kirjas: “Läbilõige on siis valmistatud aatomlõhkekeha läbilõike ettekujutusena. Mille kohta kui vajadust võin anda üksikasjalikku seletust.”


Nii lihtne siis aatomipommi valmistamine, pealegi veel ilma uraanita, ongi. Selleks on vaja vaid natuke taipu, kuldseid käsi ja üht korralikku treipinki.


Leiutaja kadus jäljetult

Julgeoleku Virumaa osakonna ülem alampolkovnik Ostapišenko ei julgenud Niidumaa kirjaga midagi peale hakata ja saatis kõik materjalid 8. augustil 1947 edasi Tallinna ENSV julgeolekuministri asetäitjale alampolkovnik Mihhailovile. Iseenesestmõistetavalt kandis saadetis klauslit “täiesti salajane”.


“Saadan siin edasi Teie käsutusse meile kodanik K. J. Niidumaalt laekunud ettepaneku uut tüüpi kaitsetoodangu valmistamise kohta.” Mihhailov pidas materjale oluliseks. Ta märkis kirjale: “Palun teha tõlge ja mulle ette kanda.” Tõlge valmiski, ent sellega ka kõik jäljed Niidumaa pommist kaovad. Arhiivis rohkem dokumente, mis võiksid valgust heita sündmuste edasise käigu kohta, ei ole. Kas materjalid saadeti Tallinnast omakorda edasi Moskvasse?


Võimalik.


Mis sai aga Nõukogudemaad siiralt aidata soovinud kodanik Niidumaast? Inimesi, kes elasid Niidumaaga samas majas Rakveres Tartu tänaval, enam elavate kirjas pole. Aasta hiljem samasse majja kolinud ­Heino Mägedi aga niisugust nimegi ei mäleta. Kuhu kadus Rakvere aatomipommi leiutaja seltsimees Niidumaa, jääb seega praegu lahendamata saladuseks.
Niidumaa pomm sarnaneb enim elektromagnetilist impulssi tekitavate relvadega

Kalju Niidumaa on oma tekstis kirjeldanud magnetiseeritud osakesi ja materjale sisaldavat lõhkekeha. Kirjeldusest võib aru saada, et leiutaja ettekujutuses tekitaksid magnetiseeritud osakesed kiiresti liikudes enese ümber ka elektrivälja.

Raske on ette kujutada ilma täpsemaid arvutusi tegemata, mis tõepoolest võiks juhtuda, kui peened magnetiseeritud osakesed liiguksid ülekuumenenud ja osaliselt ioniseeritud gaasipilves.

Tuumapommist on asi kaugel, kuid ehk üritas leiutaja oma teadmistest lähtuvalt konstrueerida midagi, mis pidi sarnanema tuumapommiga. Ju oli toonagi meediast teada nii Hiroshima kui Nagasaki plahvatuste kohta.

Konstruktsioonilt sarnaneb – just sarnaneb – üles joonistatud pomm Nagasakile heidetuga.

Fat Mani nime kandnud pommis pressiti tuumaaine lõhkeaine abil kokku. Niidumaa pommis peaks plahvatus toimuma seestpoolt väljapoole aineosakesi eemale paisates.

Mingeid veidraid sarnasusi on neil veelgi: Niidumaa pomm kasutab samuti kaht tüüpi lõhkeainet. Keskel on lõhkeaine ning kihis nr 6 samuti lõhkeaine – aga põrutust kartev, nagu autor kirjutab. Nagasakile heidetud pommis oli samuti kasutuses kaks lõhkeainet, aeglasema ja kiirema lööklainega, millega siis tuumaaine kriitiliseks kokku suruti.

Muidugi ei apelleeri Niidumaa kindlasti tuumapommi loomisele ja tema kirjeldatu sarnaneb enim elektromagnetilist impulssi tekitavate relvadega. Neiski kasutatakse kas suurel kiirusel liikuvaid magnetvedelikke või siis laetud süsteeme, mis lõhkeainega sobilikul moel pannakse neis olevat elektromagnetilist energiapotentsiaali tihendama-suunama.

Nõukogude Liidus oli Sarovi linn Nižni ­Novgorodi oblastis see koht, kus ­sedalaadi sõjatehnoloogiaid ­arendati. Omal ajal hakati N ­Liidus ka­van­dama ka juhitavat termo­­tuumareaktsiooni. ­Selleks vajati ­tugevaid energiaimpulsse ja ­selleks otstar­beks ­töötas ­Andrei ­Sahharov ­välja just ­elektromagnetlainete plahvatusgene­raatorid. ­Sahharovi Sarovis leiutatud magnetkumulatiivsed generaatorid olid suutelised tekitama 2500teslast magnetvälja (viis miljardit korda tugevam kui Maa magnetväli!). Tugevaim 1950. aastatel loodud magnetkumulatiivne generaator oli suuteline tekitama 100 miljoni ampri tugevust voolu. Seda on kümme korda rohkem kui Eesti võimaliku kõige suurema elektritarbimise korral!

Elektroonika rohkus nii sõjaväljadel kui ka olmes on elektromagnetilisi impulsse tekitavad relvad taas sõjakorraldajate huviorbiiti tõstnud. Kui küberkurjam ei pääse võrku, võetaksegi appi elektromagnetiline impulss. See lõpetab igasuguste IT-masinate elu ja tegevuse.

Suurel territooriumil tekitab sellise impulsi kõrg­atmosfääris lõhatud tuumapomm, aga kindlasti on meisterdatud ka lokaalsema mõjuga impulsimasinaid.

Igatahes omapärane arhiivi­säilik see Niidumaa teatis julgeolekumeestele. Teisalt... ega see Sarovi linn Eestist nüüd teab mis kaugel ka ei ole. Moskva ja Samaara vahel. Ja kes neid Niidumaa käike ja tuttavaid nüüd tagantjärele teabki.

Marek Strandberg