06.06.2008, 00:00
Aatomipommi leiutaja Rakverest
Suvel 1947 pakkus rakverelane julgeolekule hirmuäratava purustusjõuga pommi.
Napilt kaks aastat pärast aatomipommi heitmist Hiroshimale potsatas Eesti
NSV julgeoleku Virumaa osakonna postkasti mahukas kiri. Augustikuu esimesel
nädalal 1947 saabunud ümbrik sisaldas kummalise pommi joonised ja
tööpõhimõtte kirjelduse.
Kellegi Kalju
Niidumaa saadetis poleks vahest tavalisest suuremat tähelepanu
pälvinud, kui tegu olnuks mõne hariliku lõhkekehaga. Aga
Niidumaa pakutu oli aatomipomm. Seda vähemasti leiutaja enda arvates. Ja
sel hetkel Nõukogude Liit alles ehitas oma tuumapommi – esimese
katsetuseni oli jäänud veel kaks aastat.
20
kilomeetrit hävingut
Rakvere elaniku Niidumaa unelmate
pomm oli kirjelduse järgi kerakujuline ja selle väliskest valmistatud
kõrget temperatuuri kannatavast metallist. “Lõhkekeha peab
valmistatama vaheldumisi ühekülgsetest elektriosadest ja
täisvooluosadest, magneetidest. Valmistamine peab sündima treipingil,
et metallilibled saaks mässitud alati ühes suunas,” seletas
Niidumaa.
“Materjal peab hoitud saama õhukindlas
kohas, materjal peab saama asetatud lõhkekehasse väga täpsete
erikaaludega,” hoiatas pommimeister.
Pommi plahvatus pidi
olema hirmus, leiutaja enda arvutuste kohaselt purustaks see kõik 20
kilomeetri raadiuses. Et kärakas ikka korralik tuleks, peab pommi
lõhkama mitte maapinnal, vaid 100–200 meetri kõrgusel
õhus. Võib ette kujutada, kuidas julgeolekumehed otsmikult
külma higi pühkisid. Äkki siiski on üks selline pomm
Rakveres juba valmis meisterdatud?
Niidumaa oli oma töö ja
vaeva kirja pannud kahte peatükki – “Aatomitest” ning
“Pommi töö põhimõte”. Viimases, nagu
pealkirigi juba ütleb, selgitab leidur, kuidas suur pauk käib.
“Sütituse tagajärjel plahvatab südamikus
lõhkeaine, mille tagajärjel saab rebitud magneet-kerestik ja
magneedi pulber, mis valmistatud metallist. Magneet muutub elektriks
äkilise läbi õhu tormamise põhjusel.
Ühekülgse voolu valmistav mass saab samal ajal tööle
rakendatud, mis hakkab kohe lõhkuma õhus elektrivöösid.
Sellega tekkib õhu suurem purunemine, laiaulatuslikuks plahvatuseks peab
muutuma sellepärast. Elekter otsib metalle, aga ise selle juures sulab
lühiühenduse põhimõttel, purustades õhu
aatomid...” kirjeldab pommimeister hoogsalt.
Niidumaa soovitas
ka pommi väliskesta tugevasti magnetiseerida. “Aga siis peab katma
pealmise pinna kummi kattega et magneet ei auraks ega tõmbaks omale
juure võõrkehasid,” hoiatas Niidumaa. Rakvere mehe
aatomipomm pidi tema arvutuste kohaselt kaaluma 20–40 kilogrammi.
“Plahvatus peab olema minu arvates võimalik ja veel palju
suurema võimeline kui mõne muu lõhkeaine plahvatus.
Sellega kujutan mina aatomienergiat õhu aatomite purustuse
näol ja arvan et seda pole veel keegi leiutanud ega katsetanud,”
paneb leiutaja punkti.
Niidumaa uskus kindlalt oma pommi edusse.
“Lõhkekeha peab andma head tulemused katsetusel, aga materjali
ettevalmistus peab sündima peenmasinatel ja täpsete arvestuste ja
kaalu järele.” Kui aga katsetus peaks aia taha minema, siis selle
põhjus oli Niidumaale juba ette teada. “Kui katse ei
õnnestu, on kindlasti ainetes leiduva elektrienergia tasakaalustuse
viga.” Niidumaa hoiatas ka võimalike õnnetusjuhtumite eest
pommi transportimisel. “Ratastel peab olema väga ettevaatlik. Et ei
tekkiks õnnetust.”
Pommi kirjeldus oli varustatud ka
üksikasjalike joonistega, mille koh
ta Niidumaa märkis oma kirjas: “Läbilõige on siis
valmistatud aatomlõhkekeha läbilõike ettekujutusena. Mille
kohta kui vajadust võin anda üksikasjalikku seletust.”
Nii lihtne siis aatomipommi valmistamine, pealegi veel ilma uraanita,
ongi. Selleks on vaja vaid natuke taipu, kuldseid käsi ja üht
korralikku treipinki.
Leiutaja kadus jäljetult
Julgeoleku Virumaa osakonna ülem alampolkovnik
Ostapišenko ei julgenud Niidumaa kirjaga midagi peale hakata ja saatis
kõik materjalid 8. augustil 1947 edasi Tallinna ENSV julgeolekuministri
asetäitjale alampolkovnik Mihhailovile. Iseenesestmõistetavalt
kandis saadetis klauslit “täiesti salajane”.
“Saadan siin edasi Teie käsutusse meile kodanik K. J. Niidumaalt
laekunud ettepaneku uut tüüpi kaitsetoodangu valmistamise
kohta.” Mihhailov pidas materjale oluliseks. Ta märkis kirjale:
“Palun teha tõlge ja mulle ette kanda.” Tõlge
valmiski, ent sellega ka kõik jäljed Niidumaa pommist kaovad.
Arhiivis rohkem dokumente, mis võiksid valgust heita sündmuste
edasise käigu kohta, ei ole. Kas materjalid saadeti Tallinnast omakorda
edasi Moskvasse?
Võimalik.
Mis sai aga
Nõukogudemaad siiralt aidata soovinud kodanik Niidumaast? Inimesi, kes
elasid Niidumaaga samas majas Rakveres Tartu tänaval, enam elavate kirjas
pole. Aasta hiljem samasse majja kolinud Heino Mägedi aga niisugust
nimegi ei mäleta. Kuhu kadus Rakvere aatomipommi leiutaja seltsimees
Niidumaa, jääb seega praegu lahendamata saladuseks.
Niidumaa pomm sarnaneb enim elektromagnetilist impulssi tekitavate relvadega
Kalju Niidumaa on oma tekstis kirjeldanud magnetiseeritud osakesi ja materjale sisaldavat lõhkekeha. Kirjeldusest võib aru saada, et leiutaja ettekujutuses tekitaksid magnetiseeritud osakesed kiiresti liikudes enese ümber ka elektrivälja.
Raske on ette kujutada ilma täpsemaid arvutusi tegemata, mis tõepoolest võiks juhtuda, kui peened magnetiseeritud osakesed liiguksid ülekuumenenud ja osaliselt ioniseeritud gaasipilves.
Tuumapommist on asi kaugel, kuid ehk üritas leiutaja oma teadmistest lähtuvalt konstrueerida midagi, mis pidi sarnanema tuumapommiga. Ju oli toonagi meediast teada nii Hiroshima kui Nagasaki plahvatuste kohta.
Konstruktsioonilt sarnaneb – just sarnaneb – üles joonistatud pomm Nagasakile heidetuga.
Fat Mani nime kandnud pommis pressiti tuumaaine lõhkeaine abil kokku. Niidumaa pommis peaks plahvatus toimuma seestpoolt väljapoole aineosakesi eemale paisates.
Mingeid veidraid sarnasusi on neil veelgi: Niidumaa pomm kasutab samuti kaht tüüpi lõhkeainet. Keskel on lõhkeaine ning kihis nr 6 samuti lõhkeaine – aga põrutust kartev, nagu autor kirjutab. Nagasakile heidetud pommis oli samuti kasutuses kaks lõhkeainet, aeglasema ja kiirema lööklainega, millega siis tuumaaine kriitiliseks kokku suruti.
Muidugi ei apelleeri Niidumaa kindlasti tuumapommi loomisele ja tema kirjeldatu sarnaneb enim elektromagnetilist impulssi tekitavate relvadega. Neiski kasutatakse kas suurel kiirusel liikuvaid magnetvedelikke või siis laetud süsteeme, mis lõhkeainega sobilikul moel pannakse neis olevat elektromagnetilist energiapotentsiaali tihendama-suunama.
Nõukogude Liidus oli Sarovi linn Nižni Novgorodi oblastis see koht, kus sedalaadi sõjatehnoloogiaid arendati. Omal ajal hakati N Liidus kavandama ka juhitavat termotuumareaktsiooni. Selleks vajati tugevaid energiaimpulsse ja selleks otstarbeks töötas Andrei Sahharov välja just elektromagnetlainete plahvatusgeneraatorid. Sahharovi Sarovis leiutatud magnetkumulatiivsed generaatorid olid suutelised tekitama 2500teslast magnetvälja (viis miljardit korda tugevam kui Maa magnetväli!). Tugevaim 1950. aastatel loodud magnetkumulatiivne generaator oli suuteline tekitama 100 miljoni ampri tugevust voolu. Seda on kümme korda rohkem kui Eesti võimaliku kõige suurema elektritarbimise korral!
Elektroonika rohkus nii sõjaväljadel kui ka olmes on elektromagnetilisi impulsse tekitavad relvad taas sõjakorraldajate huviorbiiti tõstnud. Kui küberkurjam ei pääse võrku, võetaksegi appi elektromagnetiline impulss. See lõpetab igasuguste IT-masinate elu ja tegevuse.
Suurel territooriumil tekitab sellise impulsi kõrgatmosfääris lõhatud tuumapomm, aga kindlasti on meisterdatud ka lokaalsema mõjuga impulsimasinaid.
Igatahes omapärane arhiivisäilik see Niidumaa teatis julgeolekumeestele. Teisalt... ega see Sarovi linn Eestist nüüd teab mis kaugel ka ei ole. Moskva ja Samaara vahel. Ja kes neid Niidumaa käike ja tuttavaid nüüd tagantjärele teabki.
Marek Strandberg
Kalju Niidumaa on oma tekstis kirjeldanud magnetiseeritud osakesi ja materjale sisaldavat lõhkekeha. Kirjeldusest võib aru saada, et leiutaja ettekujutuses tekitaksid magnetiseeritud osakesed kiiresti liikudes enese ümber ka elektrivälja.
Raske on ette kujutada ilma täpsemaid arvutusi tegemata, mis tõepoolest võiks juhtuda, kui peened magnetiseeritud osakesed liiguksid ülekuumenenud ja osaliselt ioniseeritud gaasipilves.
Tuumapommist on asi kaugel, kuid ehk üritas leiutaja oma teadmistest lähtuvalt konstrueerida midagi, mis pidi sarnanema tuumapommiga. Ju oli toonagi meediast teada nii Hiroshima kui Nagasaki plahvatuste kohta.
Konstruktsioonilt sarnaneb – just sarnaneb – üles joonistatud pomm Nagasakile heidetuga.
Fat Mani nime kandnud pommis pressiti tuumaaine lõhkeaine abil kokku. Niidumaa pommis peaks plahvatus toimuma seestpoolt väljapoole aineosakesi eemale paisates.
Mingeid veidraid sarnasusi on neil veelgi: Niidumaa pomm kasutab samuti kaht tüüpi lõhkeainet. Keskel on lõhkeaine ning kihis nr 6 samuti lõhkeaine – aga põrutust kartev, nagu autor kirjutab. Nagasakile heidetud pommis oli samuti kasutuses kaks lõhkeainet, aeglasema ja kiirema lööklainega, millega siis tuumaaine kriitiliseks kokku suruti.
Muidugi ei apelleeri Niidumaa kindlasti tuumapommi loomisele ja tema kirjeldatu sarnaneb enim elektromagnetilist impulssi tekitavate relvadega. Neiski kasutatakse kas suurel kiirusel liikuvaid magnetvedelikke või siis laetud süsteeme, mis lõhkeainega sobilikul moel pannakse neis olevat elektromagnetilist energiapotentsiaali tihendama-suunama.
Nõukogude Liidus oli Sarovi linn Nižni Novgorodi oblastis see koht, kus sedalaadi sõjatehnoloogiaid arendati. Omal ajal hakati N Liidus kavandama ka juhitavat termotuumareaktsiooni. Selleks vajati tugevaid energiaimpulsse ja selleks otstarbeks töötas Andrei Sahharov välja just elektromagnetlainete plahvatusgeneraatorid. Sahharovi Sarovis leiutatud magnetkumulatiivsed generaatorid olid suutelised tekitama 2500teslast magnetvälja (viis miljardit korda tugevam kui Maa magnetväli!). Tugevaim 1950. aastatel loodud magnetkumulatiivne generaator oli suuteline tekitama 100 miljoni ampri tugevust voolu. Seda on kümme korda rohkem kui Eesti võimaliku kõige suurema elektritarbimise korral!
Elektroonika rohkus nii sõjaväljadel kui ka olmes on elektromagnetilisi impulsse tekitavad relvad taas sõjakorraldajate huviorbiiti tõstnud. Kui küberkurjam ei pääse võrku, võetaksegi appi elektromagnetiline impulss. See lõpetab igasuguste IT-masinate elu ja tegevuse.
Suurel territooriumil tekitab sellise impulsi kõrgatmosfääris lõhatud tuumapomm, aga kindlasti on meisterdatud ka lokaalsema mõjuga impulsimasinaid.
Igatahes omapärane arhiivisäilik see Niidumaa teatis julgeolekumeestele. Teisalt... ega see Sarovi linn Eestist nüüd teab mis kaugel ka ei ole. Moskva ja Samaara vahel. Ja kes neid Niidumaa käike ja tuttavaid nüüd tagantjärele teabki.
Marek Strandberg