RAHVAMEES LOHUSUU LAADAL 2004: “Kodumaisel rapsiõlil on ainulaadne rasvhappeline koostis,” rääkis ASi Werol Tehased juhatuse liige Erki Aavik kala küpsetades. “Kodus, kus eestimaist rapsiõli kogu aeg tarvitatakse, on naised ilusad ja nii püsivad ka mahed paremini kodus” (allkiri Maalehest). Arvi Kriis/Maaleht

Weroli nõukogu protokoll veebruarist 2004 ütleb, et ettevõtte käekäigu vastu tundis huvi president Arnold Rüütel. “Vabariigi president palus nimeliselt tervitada kõiki nõukogu liikmeid ja ettevõtte juhatust, erilise tänu palus Vabariigi President edastada härra Aavikule.”

Oktoobri lõpus saadab Erki Aavik president Rüütlit riigivisiidil Jaapanisse.

Novembris käib Aavik koos peaminister Juhan Partsiga Saksamaal.

Detsembris teeb ajakiri Saldo Aavikust kangelase, kes tõi Weroli vaid aastaga surmasuust kasumisse.

Vahetult enne jõule saabub aga uudis, et sangar Aavik lahkub Werolist. Mees põhjendab käiku sellega, et firma toodab stabiilselt kasumit ja suured ümberkorraldused said lihtsalt läbi.

Aavik säilitab hea maine. Ta on ERSO ja Eesti Raadio orkestri endine viiuldaja. Riigikantselei kunagine direktor. Suurettevõtjate klubi liige. Jahimeeste seltsi president. Tema suhtlusringkond on lai nagu Atlandi ookean.

Üks sõber ütleb: “Mõnikord ma mõtlen, et sellist inimest nagu Aavik ei saa olla olemas – suurepärane muusik, jõuline ärijuht, paeluv vestluskaaslane humanitaarteemadel, head toitu ja jooki hinnata oskav mees. Aga näe, on olemas.”

Üks Weroliga seotud inimene tähendab aga, et muusikuna alustanud Aaviku näpud käisid nii kiiresti, et nemad ei jõudnud neid jälgida…

***

Pauk kärgatab 29. detsembril. Päevaleht pasundab, et Aavik tüüris ettevõtte võlgadesse. Juhataja ostis nii palju rapsi kokku, et Werolil tekkisid raskused tooraine eest tasumisel. Vahepeal võlgnes tehas põllumeestele ligi 100 miljonit krooni.

Aavik naudib pommuudise ilmudes puhkust lõunamaal. Ta väidab ajakirjanikule: “Ilmselt on tegemist arusaamatusega, minu lahkumisel ei olnud ettevõttel mingeid probleeme.”

Aavik viibib äsja tsunami üle elanud Malediividel. Teatab, et ei naase puhkuselt niipea. “Meil on siin hea olla, päike paistab. Siit käis kaks suurt lainet üle ja hotellid olid üle ujutatud ning kolmandik saarest kadunud, aga nüüd käivad inimesed jälle sukeldumas ning baarid on avatud.”

Eestisse tagasi jõudes on temast saanud avalikkuse silmis üks suuremaid riigivaenlasi.

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo laseb Aaviku tegemisi uurida audiitoritel ning lubab vajadusel pöörduda kaitsepolitseisse.

Selgub, et juhataja sai lahkudes mitusada tuhat krooni preemiat. Asja vastu tunneb huvi Riigikontroll.

Lugu omandab selgelt poliitilise jume, sest Werol kuulub põllumajandusministeeriumi ehk Rahvaliidu valdusalasse ning Res Publica näeb siin võimalust oma poliitilist partnerit avalikkuse ees kottida. Ühes teleesinemises nimetabki peaminister Parts toimunut “talumatuks”.

***

Ekspressi uurimus näitab, et Weroli skandaal algab Aaviku suurejoonelistest laienemisplaanidest. Kohe pärast direktoritoolile maabumist hakkab mees rääkima suure rapsitehase ostmisest Soomes ning seemnekaubanduse alustamisest idaturul. Kõne all on ka Venemaal asuva elevaatori soetamine ning ühe Leedu tehase ost. Werolist peab saama “rapsi väärtusahela juht Baltimaades”.

Põhimõtteliselt tahab Aavik korrata rapsi ja toiduõli vallas sama, mida teeb panganduses Hansapank. Selle vahega, et Werol näeb võimalust võita naaberriigid vaid aasta-kahega.

Kuid see on alles eelmäng. Nende manöövrite käigus plaanib Aavik tõsta Weroli aktsiakapitali nii, et tehas libiseks tema tuttavate investeerimispankurite kontrolli alla. Tegevjuhtkond, ka Aavik ise, omandaks väikese aktsiapaki – nii kümnekonna miljoni krooni väärtuses.

Aaviku uhked kavad toimivad nii kaua, kuni põllumajandusministeeriumit kamandab Tiit Tammsaar. Just tema pakkus oma jahikaaslasele Aavikule Weroli pealiku kohta. “Kui peaksin täna sama otsuse tegema, siis ma Erkis ei kahtleks, ta on seda tõestanud,” kiidab Tammsaar veel kuu aja eest ajakirjas Saldo.

Kevadel 2004 astub Tammsaar tagasi. Aaviku plaanidelt kaob poliitiline tugi.  Uus minister Ester Tuiksoo ei ütle tehaseostule jah ega ei. Rahvaliidu esimees Villu Reiljan rahustab Aavikut: las Ester tutvub olukorraga.

Aavik ja Tuiksoo tunnevad üksteist juba aastaid. Aavik oli siis juba tähtis riigimees, kui Tuiksoo töötas Põlva restorani juhatajana. Muidu üliosav suhtleja Aavik ei oska aga üllataval kombel seekord vana tutvust oma huvides ära kasutada. Tuiksoo laseb hilissügisel Soome tehaseostu Eesti talumeeste huvidele viidates põhja. Aavik saab aga rapsiostu eelarve ületamise eest nuhelda. Ta kirjutab “vabatahtlikult” lahkumisavalduse.

***

Aavik asub Werolisse juunis 2003. Olukord on sitt. Tooted on küll head (näiteks Eesti parimaks toiduaineks tunnistatud küpsetamis- ja salatiõli Olivia), kuid äriliselt on Werol täielik läbikukkumine. Esimese nelja tegutsemisaastaga teenib ettevõte üle saja miljoni krooni kahjumit.

Aavik ütleb kohe BNSile, et Weroli tootmine ei vasta tänapäeva vajadustele. Firma on liiga väike ja mõeldud vaid rapsiõli kuumpressimiseks. Suured tehased teevad seda, mida turg nõuab. “Weroli tehas ei ole ka just kõige targemasse kohta püsti pandud, sest kõik maailma sarnased tehased on seotud kuidagi sadamatega.”

Nõukogu annab Aavikule loa koostada Werolile uus äriplaan, otsida uusi turge, rakendada uusi tehnoloogiaid.

Toimub arutelu, kes teenib Weroli tegevusest. Teenivad rapsikasvatajad. Teenivad seemnete müüjad, ladude omanikud, vedajad, paljud teised.  Ei teeni ainult ettevõte ise.

Aavik kurdab, et Werolil puudub kokkulepitud eesmärk ja tulevikunägemus, seda ei ole võimalik äriplaanist välja lugeda. Väga paljud asjad on korrast ära ning töötajaskond vaevleb tõsises stressis. “Täna ei ole meil veel ajakohast teavet isegi selle kohta, kes ja kui palju rapsi kasvatab ja müüb.”

Selgub näiteks, et firma eelmine juhataja Raul Kastan on läinud leedulaste Linas ir Visa teenistusse, mis konkureerib Weroliga. Too firma ostab rapsiseemet kokku kallimalt ja lepib kehvema kvaliteediga kui Werol.

Werolil puuduvad head lepingud rapsiseemne ostmiseks. Vahepeal jääb tehas koguni tooraine puudumise tõttu seisma. Aavik usub, et tagalat aitaks kindlustada tegutsemine idaturul. Ta palkab Tõnu Jaanimetsa, kes hakkab tegelema seemne varumisega Venemaal.

***

Oktoobris 2003 näitab Aavik nõukogule, et tal on hulga ulatuslikum ja kiirem haare kui uimaselt tegutsenud nõukogu arvata oskab. Ta on uurinud asju mere taga. Soomes müüakse parajasti võistlevat Mildola tehast. Kokku on selliseid tehaseid piirkonnas kolm: Werol, Mildola ja Raisio.

Werol võiks Mildola ära osta. Mis sest, et viimane on tootmismahult kaks korda suurem. Ka varem on pintsakuid nööbi külge õmmeldud.

Aavik annab ülevaate Soome tehasest, tema omanikest ja majandusnäitajatest. Hoiatab, et see jutt ei tohi mingil juhul Werolist välja minna, sest tema on allkirjastanud vaikimiskohustuse.

“Minu seisukoht on, et ilma Werolita ei ole mingisugusel teisel huvigrupil mõtet Mildolat osta,” ütleb Aavik.

Aaviku meelest võidaks Werol ostust mitmel moel:

· likvideerib oma peamise konkurendi tooraineturul;

· võidab dubleerivate struktuuriüksuste koondamisest (üks juhtimine, turundus, müük ja hange);

· Soomes kasutatakse Vene toorainet, Jõgevamaal Eesti ja Balti oma;

· jne.

Direktorihärrale avaldab toetust nõukogu esimees Raul Rosenberg: “Eesti suuremad rapsikasvatajad on müünud aastaid seemet Mildolale. Kui Mildola ostavad näiteks leedukad, siis on Werol väga raskes olukorras.”

***

On veel üks trikk. Soome tehase ostmise käigus läheks erakätesse ka Werol ise. “Mildola ost võiks olla Weroli erastamise võtmeks, st ka Werolile võiks tekkida tõsiselt võetav ostja,” kuulutab Aavik.

Plaan on järgmine: juba mitu aastat on audiitor väitnud, et Weroli vara tuleks ümber hinnata (s.t väärtust vähendada). Pärast seda tõstetakse aktsiakapitali uuesti. Kuid seda ei tee enam riik, vaid Aavikule tuttavad kapitalistid. Riigile jääb 35 protsenti, eraomanikud saavad 65 protsenti.

Aavik on juba sobiva äripartneri välja valinud: Rootsi investeerimisfondi Askembla, mis on paigutanud raha näiteks IT-firmasse MicroLink ja linnuvabrikusse Tallegg.

Aavik esitleb seda hea variandina, sest riik pole kunagi tahtnud Werolisse raha juurde panna ega pea seda tegema ka nüüd. Aktsionäride leping annaks Eesti riigile võimaluse firmat edasi kontrollida. Investeerimisfond oleks valmis mõne aja pärast osa aktsiaid Eesti põllumeestele müüma.

Aavik saab nõukogult loa soomlastega läbi rääkida. Enne teda on riigifirmadest sellised välismaale mineku plaane pidanud vaid Eesti Energia boss Gunnar Okk. Latvenergoga liitumine lõppes teadagi kuidas.

Tegelikult mõistavad asjatundjad, et Aavik kavandab hiilivat erastamist. Aktsiakapitali laiendamine toimus ka näiteks raudteel, kuid selle vahega, et riik valis partneri avaliku konkursi kaudu. Aavik käitub aga Werolis nagu Moskva hozjain Juri Lužkov, kes samamoodi jagas oma lemmikutele osalusi linna firmades.

Kui Tarmo Leinatamm pärib nõukogus, kas on olemas plaan B juhuks, kui Mildolat osta ei õnnestu, siis tunnistab Aavik, et ei ole. Et on küll mõelnud alternatiividele, kuid need ei ole võrreldavad uue äriplaaniga.

***

Aprilli alguses kohtub Aavik Mildola omanike esindajaga, kelleks on Unileveri Soome allüksuse juht Leena Saarinen. “Neid huvitab meie maine. Oleme nende jaoks äripoliitiliselt korrektne ja vastuvõetav partner,” teavitab Aavik nõukogu. Ta saadab audiitorid Soome ostueelset kontrolli tegema.

Puudub aga selge poliitiline toetus. Aavik ütleb, et rääkis tehase ostust Tiit Tammsaarega. “Uue ministriga ei ole aga sellest juttu olnud. Unilever ootab meilt mai lõpuks siduvat pakkumist. Kontroll saab teostatud mai keskpaigaks. Enne ei ole ka mõtet ministeeriumisse minna.”

Tuiksoo püsib kuss. Selgusetus kestab sügiseni. Oktoobris tõstab Aavik nõukogu ees käed üles. “Nõukogu esimees on mulle teada andnud, et senine tegevusplaan ei pruugi leida nõukogu toetust. Werol on teinud pakkumise Mildola ostuks seitsme miljoni euro eest ning see pakkumine on ametlikult aktsepteeritud. Finantsinvestorid on valmis investeerima kaheksa miljonit eurot ning nad on andnud selle kohta kirjaliku ja siduva kinnituse. Kuidas jätkata?”

Seepeale tunnistab esimees Rosenberg, et rääkis vahepeal minister Tuiksooga ja too andis Aaviku Soome-ideele korvi. “Põllumajandusministeerium ei toeta äriplaani, millega riik jääb vähemusaktsionäriks.”

Rosenberg ütleb Ekspressile: “Me ei saanud ministrile öelda, et Aaviku plaan on jube hea.” Liiga palju meenutab see hiilivat erastamist ja riik kaotaks kontrolli ettevõtte üle. Werol pole aga lihtsalt ettevõte, vaid ka Eesti põllumajanduse toetaja.

Nõukogu esimehe meelest oleks kõige ausam kava panna Werol lihtsalt müüki. Paraku on ka sel kaval suur häda: ostja võib tehase kinni panna. Poliitikud tahavad aga kindlust, et tehast ei suleta, sest Jõgevamaal on tööhõive kehvapoolne.

Nõukogu teeb Aavikule ettepaneku välja töötada teistsugune tegevuskava, mis puudutaks biodiislit, oleks Eesti-keskne ja tegevus jääks toimuma Jõgeva maakonda. Pettunud juhataja ütleb seepeale, et “teised äriplaanid on väiksemad ja eraldi ärina nad välja ei kanna”.

***

Ei tule midagi välja ka Leedu Obeliu tehase ega Peterburis asuva elevaatori ostmisest.

Omaette küsimuseks kujuneb seemne varumine. Aavik raporteerib veel novembris nõukogule, et Eesti rapsisaagi prognoos näitas kuni viimase ajani, et rohkem kui pool saagist jääb saamata. Kuid siis selgub ootamatult, et saadi kätte peaaegu kogu saak.

Nõukogu liiget Indrek Grusdamit huvitab, kas on sõlmitud lepinguid üle maailmaturu hinna? Kas on ohtu saada olulist kahju tehingutest Venemaalt?

Aavik: “Ei ole.”

Ta põhjendab tegevust idaturul sellega, et aasta varem puudus Werolil pool nn seemneportfellist. “Talvel oli seemnedefitsiit. Seetõttu oli vaja end siduda Venemaa suurte tarnijatega, kes nõudsid ettemaksu 100 protsenti. Läbirääkimistega saime selle 50 protsendile.”

Mingit suurt jama pole ikka veel. Kuni novembris-detsembris selgub ootamatult, et Werol sipleb rapsiuputuses ja likviidsuskriisis. Werol on soetanud seemet üle pooleteise korra rohkem, kui eelarve ette nägi.

Aavik kaitseb end. Ta mõtles ju Soome tehase ostu peale, mis laiendanuks tootmist üle kahe korra. Lisaks on olemas tagavaravariant: Werol ise ei suuda kogu seemet ümber töödelda, kuid seda saab teha teenustööna välismaal.

Rosenberg ütleb Ekspressile, et tagavaraplaan ongi tööle rakendunud. Soomlaste Raisio teeb alltöövõttu ning see suur seemnekogus, mida Aavikule patuks pannakse, ei pruugigi tehasele lõppkokkuvõttes väga palju kahju tuua. Mingi kahju ta aga ilmselt siiski toob.

Tuiksoo ja Aaviku vahel pole klappi. Nõukogul avaneb võimalus ministrile heameelt teha, sest:

· Werol ületas ju rapsi kokku ahnitsedes eelarves lubatud kogust ehk Aavik kuritarvitas usaldust;

· tehasel olid ajutised makseraskused, mis on päris tõsine juhtimisviga.

***

20. detsembril kutsub nõukogu Aaviku juhatuse esimehe kohalt ilma mõjuva põhjuseta tagasi ning maksab talle hüvituseks kaheksa kuu palga. Nii, nagu teenitusleping ette näeb. Vahetult enne seda saab juhataja ka preemiat. Uute toodete eduka turule toomise eest ühe kuupalga ulatuses.

Aavik ei tõrgu kingaandmisele vastu, sest Tuiksoo rullis tema laienemisplaanidest üle nagu tsunami. Puudub tahe edasi rabelda. Ta lendab Malediividele.

Samal ajal ründab Tiit Tammsaar Res Publicat suhkrutrahvide teemal. Peaministri partei tahab Rahvaliidule tagasi teha. Weroli ajutised makseraskused sobivad selleks imehästi. Partsil avaneb võimalus Tuiksood peetida.

Tuiksoo omakorda suunab tule Aavikule. Ütleb, et viiuldajana tuntud Aaviku juhtimisstiil oli “natukene liiga kiireloomuline selle ettevõtte jaoks”. Et Weroli juhtkond tegi liiga ennatlikke otsuseid.

Rosenberg ei oska Ekspressile öelda, kes tegelikult Werolis ostulepingutele alla kirjutas. Kas Aavik või juhatuse teine liige Helmo Hainsoo. Ega ka seda, kas juhatuse otsused olid üldse normikohaselt vormistatud.

Me ei tea, mis üllatusi auditi käigus Werolist veel välja tuleb. Ega seda, kui kaugele julgevad poliitikud üksteise tehingute paljastamisel minna. Praegune juhataja Hainsoo peab järgmisel nõukogu koosolekul andma lühiülevaate olukorrast ettevõttes, “tuues välja häirivad nüansid”.

Werol põletab omanike raha algusest saadik

1999

-21,3 mln kr

2000

-26,8 mln kr

2001

-22,2 mln kr

2002

-10,8 mln kr

2003*

-13,9 mln kr

2002/2003

-9,2 mln kr

2003/2004

-3,9 mln kr

*esimesed 7 kuud

Minister Tuiksoo: otsused tegi nõukogu, mitte mina

EE: Miks te ei kiitnud heaks Erki Aaviku kava osta tehas Soomes? Teie eelkäija Tiit Tammsaar oli sellele õnnistuse andnud.

Tuiksoo: Osaluse omandamise ja muud äriühingu majandustegevusega seotud strateegilised otsused teeb seaduse kohaselt äriühingu nõukogu. AS Werol Tehased nõukogu lükkas Erki Aaviku esitatud äriplaani tagasi ja ministril ei olnud põhjust sellesse protsessi sekkuda.

EE: Kuidas nimetada Aaviku plaani kaasata juba väljavalitud erainvestor? Hiiliv erastamine?

Tuiksoo: Usun, et Erki Aavik tegutses oma parema äratundmise ja siseveendumuse kohaselt nii nagu ka Werol Tehaste nõukogu.

EE: Miks te ei esitanud Aaviku plaani valitsusele?

Tuiksoo: Kuna Aaviku plaan ei leidnud nõukogu heakskiitu, ei olnud ministril põhjust sellega ka edasi tegelda.

EE: Mis saab siis, kui selgub, et Aaviku tehingud (rapsiseemne kokkuostu tunduv kasv) osutuvad lõppkokkuvõttes Werolile tulusaks või vähemalt mitte kahjulikuks?

Tuiksoo: Kui riik tegeleb ettevõtlusega, siis tuleb ka arvestada, et äri on alati seotud teatud riskidega. Kui võetud risk ennast õigustab, siis on ju väga hästi. Antud juhul võttis Erki Aavik äririski vastuolus nõukogu otsustega ja üle ettevõtte reaalsete finantsvõimaluste. Tema teostatud tehingute tagajärjed ja nii majanduslik kui ka õiguslik hinnang nendele selguvad ilmselt lähikuudel.

EE: Kui palju oli Aaviku minemasaatmises isiklikku vimma, kui palju poliitilist survet?

Tuiksoo: Hindan kõrgelt Erki Aaviku isikuomadusi ja tunnistan, et mingeid isiklikke vastuolusid pole mul Aavikuga kunagi olnud. Samuti ei ole keegi avaldanud poliitilist survet tema ametist vabastamiseks. Kahtlemata on Erki Aavik äriringkondades tuntud ja tunnustatud tegija ning leiab uusi väljundeid oma võimete rakendamiseks.