Tunnistan, et kui ma nägin nn rooside revolutsiooni käigus ameeriklaste otsese abiga võimule tulnud joovastunult-tulevast Gruusia presidendi palet ja silmi, siis mõistsin kohe - uued sõjad on varsti tulekul. Ja milliseid kõnesid ta pidas! Eelkõige muidugi Gruusia territoriaalse rahvustervikluse taasühendamisest. Sellel suunal saavutas ta muide isegi teatud edu: nii taasliidendati keskusega poolenisti separatistlik Adžaaria. Kohalik Moskva poolt toetatud võimur (väidetavalt vürsti soost) Aslan Abašidze sunniti üsna kiiresti Moskvasse põgenema. Ja võidurõõmus, moodsas pintsakus, fanaatiliselt vilavate silmadega Saakašvili ronis isiklikult buldooserisse ja lükkas ümber Adžaaria-Gruusia administratiivpiiri tulba. Sääraseid sümboolseid temperamentseid mehetegusid jagus tal hulgaliselt.

Kuid tõsisemad ülesanded ootasid oma järge, s. t. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Sisuliselt on tegemist kõige teravama vastuoluga veelgi nõrgenenud rahvusvahelises õiguses - kumb on primaarsem, kas suveräänsete riikide õigusega oma territooriumide kaitsele sisevaenlase eest või rahvaste enesemääramise õigus. Kaasaegsete rahvusvaheliste suhete tasemel laheneb see kollisioon Realpolitik´i raames  tavaliselt  tugevama neovassaliteedi läbisurumisena, mille kohaselt on näiteks Kosovo iseseisvus üks ütlemata unikaalne kaasus, aga vaat Abhaasia oma seda teps ei ole. Kosovo sõltumatusest (seda hoolimata ca 150.000 serblase, mustlase, horvaadi jt. jätkuvast väljakihutamisest) oli geopoliitiliselt huvitatud  maailma demokraatia lipulaev Ameerika Ühendriigid; uue riigi sõltumatust aktsepteeris praeguseks 45 riiki. Venemaal USA - ga võrreldavat mõjuvõimu vähemalt seni ei ole, seega tunnustaks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust palju vähem maid. Ilmselt Venemaa poolset formaalset tunnustust ei tulegi, ilmselt järgitakse antud küsimuses Ühendriikide kavalat Taiwani poliitikat - kõik, peale diplomaatiliste suhete sisseseadmise.

Samuti ei arva ma, et Venemaa okupeerib pikemaks ajaks Gruusia pärisala, kuna selle tagajärjel kannataks veelgi enam idanaabri renomee. Kuid on ka teisi põhjusi. Küll aga üritatakse maksimaalselt nõrgestada president Mihhail Saakašvili režiimi. Samas aga kerkivad mitmed meie massmeedias mahavaikitud küsimused nagu näiteks: miks siis abhaasid ja osseedid ei taha  mitte mingi hinna eest olla Gruusia Vabariigi kodanikud? Kas asi on tõesti  nende naiivsuses ning vene propagandas? Mis ajendas Gruusia omaaegset puhtmeditsiinilises mõttes hullumeelset presidenti  Zviad Gamsahurdiat (kuidas ja kes teda üleüldse valis?!) tühistama Abhaasia autonoomiat? Ja mis sellele järgnes? Kuidas on üleüldse lood demokraatlike traditsioonide püsivusega Gruusia riikluses läbi ajaloo?

Käesoleva konflikti põhjustest. Oletame, et Thbilisi kinnitused  Lõuna-Osseetias asuvate gruusia külade pidevast tulistamisest separatistide poolt vastavad tõele. Miks siis aga võeti ette gruusia relvajõudude poolt massiivne õhu-, raketi- ja tankirünnak eemalpaiknevale Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinvalile, mille tagajärjel purustati suurem osa kesklinnast ja tapeti vähemalt sadu tsiviilelanikke? Kas säärane lausrünnak oli tõesti vajalik? Ja millal korraldatakse Eestis Tshinvali ohvritele pühendatud mälestusmiiting? Ja millal tuleb Eesti Välisministeeriumi tauniv avaldus?

Need on loomulikult retoorilised küsimused. Üks asi on aga ühemõtteliselt selge - Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks. Seda just abhaaside ja osseetide vaatenurgast vaadatuna, kelle arvamust nn demokraatia levitajad harilikult ei küsigi.