Mäletan, käisin möödunud kevadel ajakirjandusauhindade peol Rock Cafés. Ei saa öelda, et seal olnuks rahvast hõredalt. Isegi vähem oli. Vilu ja kõle oli samuti. Tänavusel pressipreemia show’l ei saanud ma viibida, aga piltidel nägi Õpetajate maja portselanist saalis toimunu sündmus üsna puine välja. Ühel fotol oli tantsubändi vastas täiesti tühi põrand!
Aga reklaamiauhinnad! Kuldmunad. Oi... 8. märtsil olid Kuldmunad kolmandat korda Vanemuises – samas saalis, kus äsja pidutses president. Reklaamigaladelt on tehtud teleülekandeid, need on aset leidnud Estonias, Sakalas, isegi Saku suurhallis toimus üks suurem padjasõjaga jämm. Alati on maja paksult rahvast täis.
Nagu ka seekord. Vanemuise korrused ja koridorid on kaetud värviliselt täidetud külma laua liudadega. Valatakse valget ja punast veini. Pidevalt. Seal on trühvlihunnikud, seal koogi. Konferansjeedeks on palgatud Mart Juur ja Peeter Oja, kes ei ole odavad. Projektorid, puhkpillitörtsutajad, esineb laulukoor, esineb ooperilaulja, hiljem on täispressitud ööklubis afterparty, kus valatakse kurku viinavabriku poolt spetsiaalselt selleks õhtuks pudelisse villitud Kuldset Viina. Korralik glämm labrakas.
Nende ägedaloomuliste Kuldmunade kõrval on pressiauhindade pidu nagu tolmune kojameeste kokkutulek. Ja ometi armastavad inimesed toonitada, kuidas nad reklaamipauside ajal külmkapis käivad. Igaüks, kellelt küsid, kuidas Ekspress viimasel ajal tundub, alustab vingumist, et miks teil seal reklaami nii palju on. Jne. Auhinna-show’sid võrreldes võiks või peaks see ju vastupidi olema.
Ma ei ütle, et kirjutava pressi preemiad ja (ajakirja Nädal lugejate väljaantavad) raadio- ja telepreemiad tuleks koondada võimalikult glamuurseks ­telešõuks. Ehk on see vastus väljaannete sisestele vastuseisudele, kus reklaamiosakond peab toimetust ülalpeetavaks, ja toimetus reklaamiosakonda muidusööjateks.
Ning kui nüüd kahte võrreldamatut konkreetselt võrrelda, siis eks ole Eestis tehtavate reklaamide üldine tase märksa kõrgem ajakirjanduse keskmisest tasemest. Kui mõlemad kopivadki Läänest, siis reklaamibüroodel õnnestub see puhtamalt, elegantsemalt. Kindlale tasemele jõudnud kohalik reklaam on tõepoolest profim ja enesekindlam (kliendile ilmselt ka usaldusväärsem) kui ajakirjandus, kus tase on märksa kõikuvam ja libastumised harilikumad.
Vaadates jälle, millised reklaamid noppisid mune, siis peamiselt sellised, mis olmepildis nii väga tooni ei anna, need, mis pole ajju kulunud. Tänavustest telereklaamimunadest olid mulle vaid veerand tuttavad.
Kopiraiteri, disaineri, AD ametitest ei räägita ammu enam kultuslikul ossa-raks...-toonil ja ka Kuldmuna sündmus ei ole enam nii luks kui aastate eest. Asjad meediasegmendis on lihtsalt rahulikult paigale loksunud ja jõujoontega näidakse rahul olevat. Pressipreemiate hulk jääb pikalt-pikalt maha isegi erimunade, lohutusmunade, erinevate (ja uute) kandiliste- ja kuldmunade koguarvust.