Achtung! Preatoni!
Ekspressi toimetus sai augusti keskel kolmeleheküljelise ettekande, mille koostas 1999. aasta jõulude eel Saksa luureasutus Bundesnachrichtendienst ja mis räägib Preatoni Panga asutamisest.
Sakslaste arvates tegid eestlased vea, kui andsid ärimees Ernesto Preatonile pangalitsentsi.
Eesti pole euroküps. Siinsed bürokraadid ei teinud neile saadetud signaalidest välja, märkis luure. Selle asemel pani majandusminister Mihkel Pärnoja hoopis valitsusele ette anda itaallasele "eriliste teenete" eest Eesti kodakondsus.
Üksnes Saksa jõustruktuuridele mõeldud ettekandes (nr AN 34A-1097/99 VS-NfD) kahtlustatakse, et Preatoni on Itaalia maffia tankist (Strohmann), ja seostatakse teda võimaliku rahapesuga.
Endine siseminister Jüri Mõis, kes on korduvalt Preatoni kaitseks sõna võtnud, rääkis filmis "Volli, sempre volli", et jutud itaallase maffiasidemetest hakkasid levima kohe, kui ta Eestisse kolis. Aga tõestamist pole kõlakad leidnud kunagi.
Lisaks ennustasid sakslased, et kuna Eesti ühineb euroliiduga, pääseb Preatoni oma panga olemasolu korral ligi Euroopa ammendamatutele finantsturgudele. Ja Eesti majanduse väikese mahu tõttu kujuneb temast lähiaastatel siinkandi üks mõjukamaid äritegelasi.
Eesti Pank venitab loaga
Täielikuks möödapanekuks peab Ekspress aga "tõsise luuretöö" (paberis kasutatakse just sellist väljendit) tulemusel hangitud teadet, et Preatoni hankis pangalitsentsi altkäemaksu abiga.
Esiteks on pistisesumma - kaks miljonit dollarit, tollal üle 29 miljoni krooni - liiga suur. Preatoni Pank peab tegutsema aastaid, enne kui sellise summa tagasi teenib. Nii kobeda rahapaki maksmisel pole suurt mõtet.
Teiseks oli üks pistise väidetavatest saajatest juba aasta varem keskpangast lahkunud.
Kolmandaks näitas tema kaaslaseks peetud mehe - Eesti Panga presidendi Vahur Krafti käitumine kõike muud kui äraostmist.
Krafti suhted Preatoniga olid pangalitsentsi taotluse arutamise ajal töiselt asjalikud, et mitte öelda jahedad. Preatoni isegi siunas aeg-ajalt tagaselja Krafti, sest keskpanga president ei suutnud või ei tahtnud tema kiire ingliskeelse mõtlemisega kaasas käia. Kraft eelistas käituda nagu tank - rahulikult ja kindlalt.
Krafti alluvad veeretasid Preatoni teele üha uusi takistusi.
See, et Preatoni Pank pidi ette võtma kolimise Tallinna Panga endisesse peamajja, sest seal leidus seaduses ette nähtud sularahahoidla, oli tühiasi. Hoopis rohkem võtsid aega ja vaeva paberid, mida Eesti Pank ootas.
"Küsimusi tekkis omaniku tausta kontrollimisega," tõdeb Eesti Panga nõukogu esimees, rahandusprofessor Mart Sõrg. "Preatoni tegevus oli ju varem olnud välismaal ja kirjavahetus välismaaga võtab aega."
Tolleks ajaks oli Ekspress juba kirjutanud, kuidas Preatoni 90ndate alguses Itaalias väikepanku üle võttis, kokku liitis ja edasi müüs, teenides endale hüüdnime "Rüüstaja". Pangakoosolekud läksid vahel nii tuliseks, et kord pidi Preatoni advokaat rahvast üle karjumiseks kasutama ruuporit, mispeale üks pettunud aktsionär ründas teda vihmavarjuga.
Preatoni tegevust palistas kohtuasjade jada. Endised pangaosanikud süüdistasid tema pooldajaid dokumentide võltsimises ja vastupidi. Kord võitis üks, kord teine pool.
Üks nördinud klient süüdistas Preatoni maaklerfirmat Parin börsireeglite eiramises ja klientide huvide kahjustamises. Kaela sadas börsijärelevalve. Preatoni omakorda süüdistas börsiinspektoreid äriinfo tilgutamises konkurentidele. Läks sellega kohtusse ja võitis. Kuid taipas ühtlasi, et börsiga sõtta astudes pole tal Itaalias enam suurt midagi teha. Pani Parini vabatahtlikult kinni ja kolis Eestisse.
Pangainspektsiooni juhataja Andres Trink käis isiklikult Itaalias Preatoni tausta uurimas. Rääkis Itaalia ametikaaslastega, kes omakorda suhtlesid kohaliku maksuametiga.
Ühtegi paberit itaallased Ekspressi teada Tringile ei andnud. Sellistel puhkudel vahetatakse infot suuliselt. Ja kui pabereid on tõesti vaja, siis on nende koostamist tõenäolisem oodata jänkidelt või brittidelt, kus on valitsuste ametlik poliitika, et ametnikud peavad eestlastele infot andma.
Liechtensteini firma omanikuks ei sobi
Preatoni sai vastu näppe ikkagi. Oktoobris 1998 lootis ta oma panga asutada nelja kuuga. Kuid möödus pool aastat, enne kui ta jõudis asutamislepinguni. Siis aga põrus läbi tema plaan müüa 49 protsenti panga aktsiatest "teistele välisinvestoritele". Noid esindas Liechtensteini pealinnas Vaduzis registeeritud firma FVT Financial VIP Tourism Ltd (edaspidi FVT), mille nimi on läbi käinud ka Preatoni teistest afääridest.
Liechtensteini firmat esindas ei keegi muu kui padre ihuadvokaat Aivar Pihlak, keda iseloomustab oskus vajaduse korral kas või seinapraost läbi pugeda. Keeruliste paberite produtseerimine on tal käpas.
Ka seekord sai Eesti Pank portsu ilusaid aruandeid FVT tegevusest. Kuid keskpanka huvitasid lisaks firma omanikud ja nende taust.
FVT oli paraku firma, kuhu panid raha kümned investorid. Nende tausta lahtikirjutamine oleks nõudnud kuid. Võimalik, et tegu oli investoritega, kes ei tahtnudki oma nime avalikuks teha. Preatoni tunnistas ju kesksuvel, et investeerib ka nende inimeste raha, kes varjavad oma sissetulekuid: "Nad tahavad vältida seda, et Itaalia maksuamet võiks küsida, kust see raha tuli jne. Miks peaksime me neile keelama võimaluse jääda anonüümseks?"
Eesti Pank andis mõista, et Preatonil on kõige parem teha pank ainult oma nimel.
Kuid ka siis ei läinud kõik libedalt. Ekspressi teada sai Eesti Pank kaitsepolitseilt kirja märkusega "salajane", kus soovitati Preatonile litsentsi mitte anda.
"Ma ei tea sellest midagi. Nõukogu esimehele sellist kirja pole tulnud," ütleb Mart Sõrg. Ta ei välista aga, et paber võis olla adresseeritud Eesti Panga juhatusele või pangainspektsiooni pealikule, kes vaikivad nagu haud.
Igatahes hakkas keskpank venitama.
Preatoni palus abi Jüri Mõisalt, kes tollal kamandas Pagari tänavas siseministeeriumi. Minister on ju tuntud ettevõtluse ja välisinvestorite kaitsja.
Mõis võttis ühendust kapoga ja käskis selgelt öelda, kas Preatoni vastu on komprat või ei ole. Kapo peadirektor Jüri Pihl oli sunnitud tunnistama, et Preatoni on ametlikult puhas. Isegi kui kapol olnuks tema suhtes kahtlusi, ei saa salapolitsei kirjalikult operatiivandmeid majast välja anda.
Kohe samal päeval, kui Pihli vastus Pagari tänavale jõudis, kirjutas Mõis itaallasele tõendi, et "siseministeeriumil ei ole Teie tegevuse suhtes mingeid pretensioone. Vastupidi, oma aktiivse tegevusega majanduselus olete andnud olulise panuse Eesti Vabariigi arengule. Lugupidamisega Jüri Mõis, minister."
Lisaks trükkis Eesti Päevaleht ära Mõisa sõnad, et Preatoni "sai Eesti Pangast kuue kuu jooksul järjest äraütlevaid vastuseid palvele saada pangalitsents. Itaallasele öeldi Eesti Pangast: kapol on midagi teie kohta. Kapol pole aga midagi. Nii kodu- kui ka välismaal puuduvad selle mehe kohta etteheited."
Sellise avaliku avaldusega sai Mõisa kaitsekiri üksnes jõudu juurde. Eesti Pangal oli nüüd väga raske Preatonile "ei" öelda.
Ühispank oli Preatonile ülevõtmiseks liiga suur
Eesti Panga juhtkond arvestas ka võimalusega, et kui nad litsentsi välja ei anna, läheb Preatoni kohtusse ja võidab. Sest itaallane oli esitanud vajalikud paberid, tal olid Mõisa ja Pihli kinnitused hea tausta kohta ning lisaks polnud Eesti Pank öelnud ühtki halba sõna tema siinse varasema pangandustegevuse kohta.
Preatoni alustas oma tegevust Eestis suurosaluse soetamisega Ühispangas. Ühispank vaevles parajasti rahahädas ja rikas itaallane tuli ühispankuritele nagu taevamanna. Kevadel 1996 sai Preatoni õiguse osta nimiväärtusega ligi kümnendik panga aktsiapakist ning koha panga nõukogus. Lisaks ostsid suure portsu aktsiaid ka tema sõbrad.
Preatonil olid Ühispangaga suured plaanid, kuid panga president Ain Hanschmidt ei läinud nendega kaasa. Kord mängis ta, et ei saa itaallase keerulistest skeemidest aru, kord jälle keerutas end välja napi inglise keele oskusega.
1997. aasta kevadeks taipas Preatoni, et Ühispanka tal üle võtta ei õnnestu. See nõudnuks liiga palju raha. Ja kuna Talse kihutas parajasti kõrgustesse nagu kosmoserakett, müüs itaallane oma aktsiapaki jupp jupi haaval maha. Väidetavalt teenis Preatoni üle 200 miljoni krooni.
Kuid huvi panganduse vastu polnud kadunud. Järgmisel kevadel teatas ta, et ostab 70 protsenti Krediidipangast, mis hakkab vahendama odavaid kinnisvaralaene. Raha pidi tulema Itaaliast. Ent möödus vaid kuu ja sama bravuurikalt tuli uudis tehingu lõppemisest.
Tõenäoliselt tahtis Preatoni osta panka liiga odavalt, kuid Krediidipanga pealik Rein Otsason polnud nõus. Otsason jääb aumeheks ega kommenteeri kõnelusi siiamaani, kuigi itaallane teatas pärast tehingu katkemist, et viga oli Krediidipangas, mille olukord ei vastanud eellepingus kirjapandule.
Sügiseks 1998 oli Preatonil juba uus siht: võtta üle EVEA Pank. Tehingu vastu oli vaid ERA Panga pealik Andres Bergmann, kelle firmadel oli EVEAs suurosalus ja kes lootis mõlemad pangad omavahel kokku panna. Preatoni suutis aga Bergmanni üle mängida. Leppis panga juhatuse esimehe Boris SHpunginiga kokku, et tema tarbeks lastakse välja suur ports uusi aktsiaid.
Kuid paar päeva enne seda, kui EVEA Panga aktsionärid pidid andma Preatoni ostule heakskiidu, pani keskpank EVEA Panga pankroti pärast kinni.
Teen parem oma panga!
Preatoni kuulutas seepeale, et teeb oma panga. Aga erinevalt varasematest kavadest tegelda võimsalt kinnisvaralaenudega, pidi see kujunema tagasihoidlikumaks projektiks. Pangajuhi kohta pakkus mitmetele. Rääkis Tallinna Panga endise pealiku Rait Lukasega, sama panga juhatuse liikme Priit Põldojaga, isegi Aivar Rehega, kes on Hansapangas ettevaatlikkuse etalon. Kõik ütlesid ära. Lõpuks sai ta nõusse Ühispanga laenupealiku Ott Karolini.
Septembriks 1999 oli selge, et Eesti Pangal pole võimalust Preatonile "ei" öelda. Eriti kui Preatoni oli ilusasti ära näidanud, et paigutab aktsiakapitali 100 miljonit krooni igati puhast raha. Ühe allika sõnul sai ta peaaegu poole sellest summast laenuks Ühispangast. Teine pool tuli maksuvabalt firmalt Odega Anstalt.
Eesti Panga juhatus andis Preatoni taotlusele heakskiidu. Samamoodi käitus ka poliitikutest ja teadlastest koosnev nõukogu, kusjuures Karolin käis eelnevalt eraldi nõukogu esimehe Mart Sõra ja nõukogu liikme Jüri Sepa jutul. Lobitegemine käib tähtsate otsustega alati kaasas.
Pangalitsentsi arutamise koosolekule kutsus Sõrg ka Preatoni enda. Küsimusi polnud itaallasele aga vaja enam esitada. Asi oli niigi klaar.
Preatoni avas oma panga pidulikult mõned kuud hiljem. Kuigi juba viis aastat polnud Eestis asutatud ühtki uut panka, ei tulnud Vahur Kraft linti läbi lõikama. See näitab hästi tema suhtumist itaallase ärisse. Eesti Panka esindas hoopis asepresident Helo Meigas.
Jõulude paiku 1999 tuli ootamatu uudis, et Preatoni ostab Ühispangalt Lätis asuva Saules-panga. Kuid Läti Pank ei andnud itaallasele pangaostu luba. Lätlased ei ole oma otsust avalikult põhjendanud. Väidetavalt ei suutnud Preatoni tõestada oma sissetulekuid.
Tallinnas asuv Preatoni Pank tegutseb aga Ott Karolini käe all tasa ja targu edasi. Pro Kapitali jamadega seotud pole. Finantskindlus 5+. Bilansimaht 200 miljonit krooni, mis jääb Hansale ja Ühisele mitmekümnekordselt alla. Kuid suureks kasvamine pole taotlus. Preatoni Panga põhitulud tulevad teenustasudest ja investeerimispangandusest. Nii et tema põhikonkurendid on hoopis Trigon ja Suprema.
Ent pisikesel inimesel pole Preatoni Panka palju asja: hoiuste alammäär on 50 000 krooni.
Võtmepunktid
- Saksa luure hoidis Preatonil silma peal.
- Preatonit abistas pangalitsentsi saamisel siseminister Mõis.
- Eesti Pank kartis, et keeldumise korral läheb Preatoni kohtusse ja võidab.
- Lätis jäi itaallane pangaostu loata.
- Enne oma panga asutamist tahtis Preatoni soetada suurosalusi Krediidipangas ja EVEA Pangas.
SINJOORE ON TÄIESTI PUHAS POISS: 1. Kapo peadirektori Jüri Pihli kiri siseminister Jüri Mõisale. 2. Mõisa kiri Preatonile.
Preatoni
ja pangad
1996 Ostab ligi 10 protsenti Ühispangast.
1997 Müüb Ühispanga aktsiad Talse tõusu ajal.
1998 Tahab soetada suurosalust Krediidipangas ja EVEA-Pangas.
1999 Avab oma panga.
2000 Ei saa Läti Saules-panga ostuluba.
2001 Kinnisvarafirma Pro Kapital visatakse Tallinna börsilt välja. Kaotab aktsia hinna languse tõttu ühe päevaga ligi 200 miljonit krooni.
