Imetlust väärib kirjaniku tõhusus aine kogumisel – 2005. aastal veetis ta siin kümme päeva, oli Saaremaal ja Tallinnas ning Eesti oludest saigi pilt ette ning paksu romaani ainesest pool kogutud.


Kuigi kirjanikul kohalikke korrespondente abiks polnud, said peaaegu kõik nimed õigesti kirja.


Uurisin kirjanikult, et miks ta õigupoolest Eestit käsitleb, kas see võib inglise lugejale huvi pakkuda. “Õigupoolest on kaks aspekti, mis inglasi Ida-Euroopaga seovad: esiteks arvukas sealt pärinev tööjõud – poolakad, rumeenlased, aga ka eestlased. Teine on Ida-Euroopa linnad, näiteks Tallinn, odava lõbustuskohana – no nüüd pole Tallinn enam odav ka. Aga ma ei kirjuta oma raamatuid keskmisele läbilõikeinimesele. Usun, et Vanal Euroopal on Ida-Euroopast mõndagi õppida. See, mida te olete läbi elanud, on andnud teile hoopis erilise kogemuse. Kannatused õilistavad.”


Lapsena Indias ja Kamerunis elanud kirjaniku huvi Ida-Euroopa vastu on tõenäoliselt turgutanud ka Poola juutidest pärinev abikaasa.


Thorpe’i kangelased on Arvo Pärt ja Jaan Kaplinski, tundub, et just nende looming on veennud autorit Eesti-teema väärtuslikkuses. Inglismaa suhtes jätkub tal aga vaid irooniat, sest “Blairi ajastu on kõik väärtused asendanud rahaga”. Ta tunnistab, et õigupoolest algas see juba Thatcheri ajal ja seepärast ei saagi ta enam Inglismaal elada, vaid Lõuna-Prantsusmaal kesk veiniaedu. Seega on moodsa Inglismaa käsitlus romaanis satiiriline, Eesti oma aga lootusrikas, puhuti imestav-imetlevgi.