05.12.2008, 00:00
Admiral Kõutsi taaskohtumine Aafrika piraatidega
Tarmo Kõuts (55) astub üle paari aastakümne taas võitlusesse Aafrika piraatidega.
Läinud nädala kolmapäeva õhtu Iraagi pealinnas Bagdadis.
Saddami endises kultuuriministeeriumis, mille ameeriklased hotelliks ehitasid,
istub seltskond eestlasi. Rüüpavad viskit ja tähistavad
viitseadmiral Tarmo Kõutsi 55. sünnipäeva.
Kõuts on sel õhtul tähelepanu
keskpunktis. Sünnipäevalised kuulavad, suud ammuli, kuidas
praegune Riigikogu liige vestab ühe rabava loo teise järel oma
põnevatest seiklustest kaitseväes ja merel. Ning
võitlustest... piraatidega!
“Mul on nendega
erisuhe!” muheleb Kõuts.
Sel nädalal on ta juba
Pariisis. Sai Euroopa Julgeoleku- ja Kaitseassambleelt volitused
Aafrikasse põrutada ning juba pikemat aega Somaalia rannikul
ülbitsevatest piraatidest raport kirjutada.
Vapra
Kõutsi jaoks, kes on lennanud helikopteriga üle öisest
lahingtegevusest paukuva Bagdadi nii, et silm ka ei pilgu, on see naasmine
kunagistele nostalgilistele seiklusradadele.
Piraadijahile!
20 aastat tagasi oli vana merekaru kuivlasti
kaubalaeva Jaan Anvelt kapten ja seisis Lääne-Aafrika
rannikul “ükssilmsete meestega” silmitsi
korduvalt. Viit aastat seilamist Euroopa ja Lääne-Aafrika
vahet peab Kõuts tagantjärele tõeliseks elukooliks.
“Kord püüdsid piraadid meie laeva ookeanis
peatada,” jutustab ta. “Aga meie kasutasime signaalrakette,
manööverdasime oma võimsa laevaga ning lasime poordist
tuletõrjesüsteemi kaudu neile survega vett. Nii ei saanud nad meie
laevale liiga lähedale tulla ja saime minema.”
“Teine rünnak oli Freetowni reidil.
Sadamakapten andis meile ootamatult koordinaadid, kuhu pidime ankrusse
jääma. Ehkki mul oli temaga kokkulepe, et pääseme
sadamasse. Jäime triivi, aga öösel oli näha, kuidas kaldalt
paadid meie suunas tulid. Andsime täiskäigu ja põrutasime
ookeani! Mõne aja pärast küsis sadama dispetšer, et
miks me ankrus pole. Ma teadsin, et neil olid radarid rikutud ja küsisin
vastu: aga kust te teate, et pole?”
Piraadid-vargapoisid,
mustad nagu öö, tikkusid Kõutsi laeva ka sadamas. “Meil
oli öösiti tugevdatud valve pardal. Relvastasime meeskonna
parajate malakatega, et röövleid eemal hoida.”
Jaan
Anvelti meeskonna käsi oleks võinud käia ka palju
hullemini. Kõuts meenutab, et piraadid tapsid kord halastamatult
ühe Lääne-Saksa laeva meremehed.
Angolas Luanda
sadamas, kus Kõutsi laev kuu aega seisis, satuti äkitselt kohaliku
võimuvõitluse ja sellest tuleneva niinimetatud poliitilise
piraatluse ohvriks. Enne Kõutsi aluse sadamasse saabumist
lasid kohalikud seal põhja kaks laeva – Rumeenia ja
Ida-Saksa oma. See oli Angola valimistel lüüa saanud
poole protest valitud võimu vastu, et takistada toidu ja muu
vajaliku kauba riiki jõudmist.
“Meil oli pardal 1000
tonni bensiini – kui see oleks plahvatanud, poleks meist eriti midagi
järele jäänud,” vestab Kõuts. “Aga me
võitlesime vapralt oma elu eest. Teatud intervalliga viskasime
üle poordi käsigranaate. Need on väga efektiivsed,
löövad poole kilomeetri raadiuses akvalangistid oimetuks!”
Piraatide käekiri on Kõutsi sõnul täna sama
mis aastakümneid, või vaat et isegi aastasadu tagasi. Ikka
rünnatakse kolmel moel – siis, kui laev on ookeanis, reidil
või sadamas.
K
õuts ei keeruta – Aafrikas jäävad piraatidega
võitluses ellu vaid targad ja julged.
Kentsakas on aga see,
et rahvusvahelised organisatsioonid ning isegi hambuni relvastatud NATO ja
Venemaa kratsivad kukalt ega leia piraatide vastu head rohtu. Ida-Aafrika
rannikul peamiselt Somaalia ja Tansaania vetes on ainuüksi tänavu
rünnatud ligi sadat laeva, neist ligi 40 on kaaperdatud ja enam kui tosin
seisavad praegugi piraatide pantvangis koos sadade meremeestega. Lunaraha on
röövlid teeninud üksi tänavu ligikaudu 150 miljonit
dollarit.
Keskmine lunarahanõue on kaks miljonit dollarit.
Nad on röövlid, keda ajendab inimlik soov – endal hinge
sees hoida. Nende kodumaa on räsitud aastakümneid
kestvatest võimuvõitlusest ja kodusõdadest.
Üldiselt on nad läbirääkimisaltid, ent on
ka meremehi tapnud. Inimelu maksab sealkandis sama
vähe kui keskaegses Euroopas. Nii kirjeldab piraatide hingeelu
Kõuts.
Ta hoiatab, et kui rahvusvaheline üldsus
praegu Aafrika rannikul korda majja ei löö, kasvab see peagi
terrorismiks. Terroristid hakkavad sealkandis valikuliselt peatama
nende riikide laevu, kellega neil on mingid “ambitsioonid”. Eriti
murelikuks teevad admirali piraatide hoiatused laevu õhku
lasta. Näiteks pantvangis oleva Saudi hiigeltankeri Sirius Star,
mille pardal on kuni kaks miljonit barrelit naftat. Seda ökokatastroofi ei
oskaks ette kujutadagi.
Piraatidel on laevade kohta täiuslik
info. “Neil on kõikide Suessi kanalist väljuvate aluste
liikumismarsruudid. Kui kapten saadab kõikidesse sadamatesse, kuhu tuleb
kaup ära anda, kaubadokumendid, siis nende sisu
lekib. Röövlid teavad täpselt, mis kaup mingis
laevas on.
Kui lastiks on 10 000 tonni erinevat kaupa alates
mikroskoopidest, lõpetades jahu ja riisiga, siis midagi nad sealt ikka
leiavad, mis neid huvitab,” räägib admiral.
Ent
mida siis teha? Kõutsi sõnul võiks proovida poliitilist
dialoogi Somaalia võimudega, et nad lõikaksid ära piraatide
kaldabaasid. Ent nagu siis, kui Kõuts veel ookeanil sõitis,
nii ei ole ka nüüd võimud
alati usaldusväärsed.
Teine võimalus, millega
Kõutsi sõnul on seni alt mindud, on sõjalaevade
patrullimine Somaalia rannikuvetes. Ainuüksi NATO liikmesriikide
laevu liigub sealkandis vähemalt kolmkümmend.
Venemaa lubab piirkonda saata rohkem sõjalaevu.
“Kallis ja ebaefektiivne,” ütleb admiral selle kohta.
“Somaalias on 3000 kilomeetrit rannajoont.
Ükski
tehnoloogia pole võimeline fikseerima tuhandete kalapaatide hulgast
piraatide kaatreid.
Pealegi on raske öelda, millises paadis
hoitakse vaid võrke ja millises on lisaks ka automaadid,”
ütleb Kõuts.
Ainsa reaalselt toimiva kaitsena näeb
ta relvastatud brigaade kaubalaevadel, kes tõrjuksid ookeanis üsna
haavatavad piraatide kaatrid eemale.
“Mina pooldan pigem
jõu kasutamist, ehkki ma seda väga propageerida ei saa,”
ütleb Kõuts.
“Tegutseda tuleb resoluutselt ja
efektiivselt, tõrjuda piraatide rünnakud tagasi ning siis vaadata,
kuidas nende taktika muutub. Just nagu sõjas.”
Brigaadid koosneksid eraturvameestest, mitte sõjaväelastest ega
laeva meeskonnaliikmetest, sest rahvusvaheline
meresõiduõigus ei luba meremeestel relvi kanda ja nende
sõjaline ettevalmistus käib normaalse meresõidutava vastu.
“Pealegi me
pole ju tagasi Hansaliidu aegades, kus iga kaubalaev oli ühtlasi
sõjalaev. Ning isegi siis kasutati turvameeskondi –
ammukütte, kes röövleid eemal hoidsid,” sõnab
Kõuts.
Piraadiraporti peab admiral lauale panema 2009. aasta
juuniks.
Piraatide rünnakud
- Juulis vabastasid Somaalia piraadid pantvangist kaubalaeva Lehmann Timber. Mai lõpus kaaperdatud laeva eest nõuti 12 miljonit dollarit lunaraha, kuid lepiti hiljem 750 000 dollariga. Laeval oli eestlasest tüürimees Ardo Kalle.
- Novembris kaaperdasid piraadid kuivlastiga kaubalaeva CEC Future, mille meeskonnas oli viis Eesti elanikku. Läbirääkimised lunaraha summa üle käivad siiani.
- Somaalia piraadid on rünnanud ka reisilaevu. Hiljuti õnnestus nende eest põgeneda luksusristlejal Nautica, mille pardal oli 690 reisijat ning 386 meeskonnaliiget.
- Mõnikord aitab piraatide vastu ka diplomaatia. Pärast läbirääkimisi vabastasid röövlid lunaraha saamata pantvangis olnud Jeemeni kaubalaeva Amani, mille pardal 500 tonni terast.