MÄNGUS ON MILJARDID: Uno Mereste ütleb, et selle raha eest, mis riigil kuluks maksuviiviste tagastamiseks, saaks ehitada paarkümmend euronõuetele vastavat koolimaja. Vallo Kruuser

Riigikohus kuulutas mullu novembris põhiseaduse vastaseks maksuvõlgade viivised aastatel 1994-2002. Põhjendusega, et viivisemäärad polnud kehtestatud seadusega, vaid rahandusministri määrusega.

Riigikohtu otsust mõisteti avalikkuses nii, nagu oleks riik saanud viivistena alusetut tulu.

Seejärel kehtestas Riigikogu viivisemäärad tagantjärele. See otsus pälvis ajakirjanduses peamiselt eitavaid hinnanguid. Maksumaksjate Liidu peasekretär Kalle Kägi avaldas ajakirjas Maksumaksja koguni arvamust, et "Riigikogu ja presidendi käitumine põhiseadusliku korra suhtes on kriminaalõigusest paralleele tõmmates "tahtlik tapmine""!

Valesti otsustamine läheb väga kalliks

Asjatundjate hinnangutel võiks otsus, et kõik ajavahemikus 1994-2002 laekunud maksuviivised on ebaseaduslikud, tähendada riigile kohustust maksta korratutele maksumaksjatele tagasi umbes miljard krooni või isegi rohkem.

See summa peaks tulema muidugi järgmiste aastate riigieelarvest ehk maksumaksjate taskust. Selle võrra vähem saab riik anda raha hariduse, kultuuri ja teaduse tarbeks ning sotsiaalkulude katteks. Kui suur summa see on, saab aimu lihtsast näitest: kui see raha kasutada ainult koolimajade ehitamiseks, saaks sellest rajada 20 euronõuetele vastavat uut koolihoonet (ujula ja täiusliku spordikompleksiga koolihoone ehituskulud on ca 50 miljonit krooni).

Mõned advokaadid soovitasid kohe pärast Riigikohtu otsuse avaldamist kõigil, kes on viimase kaheksa aasta jooksul maksuviiviseid tasunud, alustada nende tagasinõudmist riigilt. See tähendaks tohutut töökoormust kohtutele, ent ühtlasi miljonilisi teenimisvõimalusi advokaadifirmadele. Ainuüksi Kaljo Kägi advokaadibüroos olevat pooleli paarkümmend vaidlusasja kokku 200–400 miljoni krooni tagasinõudmiseks!

Aus maksumaksja saab vale signaali

Viivistega seoses tekkinud konflikt on seega laiemal, majanduspoliitilisel taustal kokkupõrge rahva ühishuvide ja korratute maksumaksjate ning miljoneid teenida lootvate advokaatide kitsa ringi vahel.

Küsimuse eetiline aspekt väljendub maksukohustuslaste võrdse kohtlemise printsiibi rikkumises. Kui Riigikohtu otsust tõlgendada nii, et viivitamisi makstud maksusummadelt poleks tohtinud viivist võtta, siis riivatakse sellega valusalt ausalt viiviseid maksnud maksumaksjate õiglustunnet.

Sellega oleks viiviseid mitte maksnud maksukohustuslastele antud signaal, et nad talitasid õigesti (!) ja korralikult viiviseid tasunutele, et nad talitasid valesti (!!). Justiitsministeeriumi esindajal Kai Kullerkupul oli tuline õigus, kui ta küsimuse arutlemisel Riigikohtus märkis, et see kahjustaks oluliselt meie õiguskorra stabiilsust.

Mis on intress ja mis on viivis?

Probleem viiviste ümber sai suuresti alguse terminoloogilisest segadusest. Viiviseid ja intresse peetakse ekslikult üheks ja samaks asjaks.

Intress ehk kasvik on tasu, mida kapitali omanikule makstakse kapitali kellelegi teisele kasutada andmise eest. Seda arvutatakse protsentides kapitali summast (intressimäär) kas aastas või kuus. Kapitali omanik on huvitatud intressi saamisest. Sel eesmärgil ta oma kapitali laenuks annabki.

Viivis, ka viivitustasu ehk viivitushüvitus, on aga tasu, mida võlgnik maksab võlausaldajale õigel ajal äramaksmata võla ehk viitvõla summa pealt.

Viivist makstakse rahvusvahelise õiguse kohaselt mis tahes tähtajalise kohustusliku makse (NB! mitte ainult maksu!) mitte õigeaegse sooritamise eest.

Inglise keeles on nii intress kui viivis interest. Samamoodi inglise keele eeskujul nimetatakse ka Eesti maksukorralduse seaduses viivist intressiks.

See ei ole vale, ent raskendab asjast arusaamist. Mitmete juristide, s.h Riigikohtu liikmete hinnangutes võibki täheldada kalduvust pidada maksuintresse (viiviseid) maksudeks. Kas eri liiki maksudeks, maksudega kaasnevateks kohustuslikeks makseteks, maksu kõrvalkohustuseks või maksude osaks. Seda nad aga ei ole.

Intressi ja viivise vastandlikkus väljendub eelkõige selles, et intressi tahetakse saada, viivise maksmist aga püütakse vältida. Viivise saamist ei saa keegi taotleda. Kui rahalised kohustused täidetakse õigeaegselt, viivist lihtsalt ei laeku. Seetõttu on viivise saamist väga võhiklik pidada alusetu rikastumise võtteks.

Viivis ei ole ei maks ega maksusarnane tulu

Põhiseaduse §113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Põhiseaduses ei ole öeldud, et intressid või viivised peaksid olema seadusega määratud.

Mõista asja nii, et viivised peaksid olema määratud seadusega ega tohi olla määratud mingi teise, madalamat järku õigusaktiga, tähendab mõista viivist põhimõtteliselt maksuna või kohustusena, mis mahub üldisema mõiste "maks" alla. Sellega on aga põhiseadust vääralt tõlgendatud – maksuks on arvatud majanduslik kategooria, mida mõiste "maks" ei hõlma.

Viiviseid makstakse mis tahes õigeaegselt maksmata summadelt, mitte ainult maksudelt. Viivist makstakse ka näiteks lepingusummadelt, kui nende tasumisega viivitatakse. Samuti mis tahes muude avalik-õiguslike ja lepinguväliste kohustuste täitmisega viivitamise puhul.

Maks on kohustuslik makse, mida peavad maksma ühesugustel alustel kõik maksukohustuslased. Viivise maksmine ei ole kõigile kohustuslik. Ükski maksukohustuslane, kes maksab maksu õigeaegselt, ei pea viivist maksma! Seetõttu on väär ja asjatundmatu kujutlus, nagu kaasneks viivis maksuga või oleks "maksukohustuse kõrvalkohustus".

Viivis ei kaasne maksuga mitte mingis vormis, ei pea- ega kõrvalkohustusena. Maksu määramisel määratakse kindlaks ainult maksusumma, mitte viivise summa.

Glikman mõistab asja valesti

Viivist ei saa mõista ka trahvina ehk rahalise karistusena, nagu seda ebaõigesti mõistab vandeadvokaat Leon Glikman, kes teatas Postimehes, et "üheski õigusriigis ei saa maksu, mis antud juhul on karistus, tagasiulatuvalt kehtestada".

Et viivis ei ole maks, on juba seletatud. Siin tasub rõhutada, et mis tahes makse sooritamine mõnevõrra hiljem ei ole süütegu. Süüteo koosseisu puudumise tõttu ei ole alust ka kedagi karistada (trahvida), mida vandeadvokaat võiks teada.

Viivis ei ole trahv, vaid hüvitus, mille puhul on vaikivalt eeldatud, et see korvab õigustatud subjektile viivitamisest tekitatud kahju täielikult.

Seadusega ei ole näiteks keelatud maksukohustuslasel viivitada maksusumma tasumisega, kui ta peab seda vajalikuks või endale kasulikuks. Kui näiteks ettevõtja viivitab talle määratud tulumaksu summa ülekandmisega teatud aja seetõttu, et selle summa samaks ajaks väljalaenamisel saab ta tunduvalt rohkem intressi (näiteks 50 000 krooni), kui peab ise sama aja jooksul maksma viivist (näiteks 20 000 krooni), siis pole selles teguviisis midagi karistatavat. Seetõttu pole ka 20 000 krooni suurust viivist võimalik mõista trahvina ehk rahalise karistusena.

Rahvusvahelist õiguspraktikat ei tohi ignoreerida!

Mitmed advokaadid tõlgendasid Riigikohtu otsust nii, nagu peaks maksuamet maksma ettevõtjatele neilt pärast 1994. aasta 1. jaanuari viivistena eelarvesse saadud summad tagasi.

See arusaam põhineb eeldusel, nagu kehtiks rahvusvahelises õiguses põhimõte, mille kohaselt maksusummadelt viivist võtta ei tohi ja nagu oleks see lubatud ainult erandjuhul, kui see on sätestatud seadusega. Niisugust rahvusvahelise õiguse põhimõtet aga ei ole olemas.

Rahvusvahelise õiguspraktika kohaselt tuleb viivitamisest tekitatud kahju kapitali omanikule viivisega hüvitada, olgu selleks omanikuks eraisik või riik. Viivist võidakse mitte maksta ainult siis, kui leping või õigusakt ei näe viivise maksmist ette.

Milles Riigikohus eksis?

Lisaks eeltoodule võib täheldada kohtu otsuse argumentatsioonis põhimõttelist eksimust – kalduvust mitte piirduda põhiseaduse ja seaduste tõlgendamisega, vaid hakata ise endale uusi mõisteid ja norme looma. Antud juhul väljendub see kahes seigas:

1) mõiste "maksukohustuse kõrvalkohustus" loomises ja selle rakendamises, nagu oleks see mingis Eesti seaduses esinev mõiste;

2) väites, et kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused peavad olema põhiseaduse § 113 kohaselt seadusega kehtestatud. See ei tulene põhiseaduse § 113st, kus on ammendavalt loetletud, missugused kohustused peavad olema määratud seadusega; see tuleneb hoopis Riigikohtu üldkogu 2000. aasta 22. detsembri otsusest, mille käsitamine põhiseadusega võrdset järku õigusaktina on meelevaldne.

Kohtu taotlus asendada seadusandlikku võimu ja ise seadusnorme luua on võimude lahususe printsiibi rikkumine.

Hoolimata Riigikohtu tehtud otsuse õigsuse kaheldavusest, tuleb aga arvestada, et see otsus on lõplik.

Mõned advokaadid (näiteks Leon Glikman) arvavad, et viivis on maks ja sisuliselt karistus. Et riigikohus peaks tunnistama selle kehtetuks, sest makse ei kõlba tagant järele kehtestada. Kuna aga viivis ei ole maks ega karistus ja seadus viivisemäärade kohta ei tähenda maksu tagantjärele kehtestamist, siis ei saa sellega kuidagi nõustuda. Riigikogu lahendas probleemi seaduseparandusega. Sellest paremat lahendust on raske ette kujutada.

“Must nimekiri”

11. detsembril hääletasid maksuviiviste taastamise poolt:
Reformierakonnast
Kalev Kukk, Andres Taimla, Aap Neljas, Uno Mereste, Meelis Atonen, Toomas Savi, Teet Helm, Väino Linde, Maret Maripuu, Paul-Eerik Rummo, Valve Kirsipuu
Keskerakonnast
Evelyn Sepp, Ando Leps, Georg Pelisaar, Arvo Haug, Koit Pikaro, Mihhail Stalnuhhin, Toomas Varek, Jüri Võigemast, Laine Tarvis, Nelli Privalova, Anti Liiv, Küllo Arjakas, Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Arvo Jaakson, Olev Raju, Vladimir Velman, Viive Rosenberg, Jaak Aab, Ants Ruusmann, Värner Lootsmann
Fraktsioonitud
Ivi Eenmaa, Endel Paap, Sergei Ivanov
Mihkel Pärnoja (Mõõdukad) jäi erapooletuks. Ülejäänud saadikud kas ei hääletanud või puudusid.

allikas: Riigikogu