Advokaat Sven Sillar: "'Parim kaitse on rünnak!"'

Krimiadvokaat Sven Sillar, KGB kindrali poeg, kaitseb praegu kõige skandaalsemaid kurikaelu.

Madis Jürgen

[e-mail]

Telekaamerad on kohtumajas platsis. Fotograafid kruvivad objektiive. TV-reporterid sätivad lipsu lõua all.

“Tulevad!”

Advokaat Sven Sillar saabub, särgiväel, hoogsal sammul, juuste lehvides, kohtualused Liis Haavel ja Vello Loit sabas. Fotoaparaadid ragistavad, mikrofonid salvestavad, pastakad kribivad ridu märkmikulehele.

“M i d a  te filmite! Jumal hoidku, kas tõesti midagi paremat teha ei ole!” ­ahastab Sillar. “Nii igavat protsessi tulete vaatama!”

Räägib ühega, räägib teisega, muie suul. Mõnele virutab käe pihku – sellise hooga, nagu ajaks supitaldrikute vahelt kassi minema. Särgiväel, portfell näpus.

“Ega see Sillar ikka õige mees ei ole, vaata, keda kaitseb!” arvatakse. Näe, kes tal kõik on – Arnold Meri (küüditaja), Heete Simm (spioon). Vahepeal räägiti midagi aprillimässu-poistest. Siis mingid vanglajõmmid. Maffiamehed. Narkoärikad. Juveelivargad.

Sillaril on julgust võtta kliente, kelle puhul paljud kolleegid oleksid ettevaatlikud.

Sillari sõbrad räägivad, et Sillar naerab ise ka: rahvas vist juba arvab, et käin Vene saatkonnas honorari järel. Sest kes siis muidu Arnold Meri advokaadiks hakkab!

Kohtuistung algab. Prokurör küsitleb tunnistajaid. Sillar niheleb, vahib kella, uurib telefoni, et kas keegi on sõnumeid saatnud.

Haavel krõbistab šokolaadi, Loit masseerib kaelalihaseid. Sillar vahib sassis tuka alt.

Ühel hetkel Sillar enam ei kannata, hüppab prokurörile peale.

“M i d a  me raiskame oma aega! Me oleme siin 45 minutit kuulanud! No  m i d a  me siin aega raiskame!”

Prokurör kohmetub, Sillar põrnitseb.

1988 asus Sillar advokaadina tööle. Tegi ridamisi nn määratud kaitseid – kokku 70 ringis. Aga siis hakkas asi arenema.

Advokaaditöö on selline, et kiidab oma tegijat. Siin ei loe, kas sa oled kellegi poeg või on sul kuskil mõni tähtis onu. Sinust oleneb, kas aastaid tuleb 5 või 10 või 15.

Sillar: “Need ullikesed... mis nende nimi ongi – Tähismaad, kes oma blogi peavad – need olid seal kirjutanud, et kui kedagi soovitada, siis kaht advokaati. Ja üks nendest oli Sven Sillar.”

Jüri Kasesalu kinnitab ka: “Sillar on kindel valik!”

Advokaat peab olema veenev ja mõjuv.

Sillar: “Vanasti, kui vandeadvokaat Simon Levin püsti tõusis ja ütles: “See inimene on süütu!”, oli see niisuguse kaaluga öeldud, et kui keegi teine ütles “see inimene on süütu!”, oli neil kahel ütlemisel galaktiline vahe.”

Mõjuda võib vahel ka riietusega. Käid kogu aeg kampsikuga. Ja sel päeval paned ülikonna selga.

Sillar: “Riided tellib mulle naine internetist.”

Advokaat Viktor Kaasikul pole rahva seas kõige parem maine, aga Sillarile avaldab Kaasik muljet. “See on ikka väga hea, kui ta laiutab käsi: “Mis juttu süüdistaja ajab, no ma ei saa aru! Kas ma tõesti olen nii loll, kuigi ma olen 25 aastat teinud seda tööd!””

See mõjub.

Kui advokaat tegelikult teab, et kohtualune on süüdi, ei tohi ta seda kohtus välja öelda. Prokuröri asi on olla objektiivne, välja tuua asjaolud, mis tõendavad kohtualuse süüd. Kaitsja kohus on olla subjektiivne. Kui ta seda ei ole, visatakse ta advokatuurist välja. See on reegel.

Poisist peast luges Sven Sillar läbi kõik raamatud, mis kodus olemas olid. Näiteks kangelaspioneeridest – Zoja Kosmodemjanskajast, Pavlik Morozovist. Kes andis oma isa üles, kes pani kellelegi supi sisse mürki. See oli kangelaslik värk, see oli huvitav. Või Teet Kallase “Kes tõttab öisele rongile”, tohutu paks tellis, kus keegi omastab kelmuse teel miljon rubla.

Hiljem tulid juba Remarque’i “Triumfikaar” ja sellised asjad ja – kriminaalõiguse kommenteeritud väljaanne, mida väike Sillar luges kodus nagu kriminulli.

Sven Sillarist pidi tegelikult saama suur spordimees. Läks ujumistrenni, aga avastas peagi, et igavamat ala kui ujumine pole olemas – vahi lakke, aina kahhelkivid ja vesi. Igav!!!

Viievõistlus oli hoopis huvitavam. 15aastaselt oli Sillar meistersportlase kandidaat. Siis, üheteistkümnendas klassis jäi jooksutreeningul auto alla, oli kümme päeva koomas. Arst andis juba vanematele käe pihku, et kui jumal on armuline... Pool aastat ei käinud Sillar koolis ja jäi klassikursust kordama.

Itaalia juveelivaraste protsessil istus kohtualune Gennadi Safonov pingil, kapuuts peas. Tuli advokaat Sillar, kallistas Safonovit, nagu oleksid nad korporatsioonivennad.

Sillar: “Mu oma sugulased küsisid ka, et kuidas sa seda Safonovit niimoodi kallistasid.” Mõtleb.

“Aga ta tuleb ja ootab sind. Uurid, kuidas läheb, ega keegi ei ahista, pakid ja kõik on kätte saadud. See näitab, et ma usun sinusse, pea vastu, ole tubli! See annab talle lootust. Tal pole ju kedagi teist, kes teda aitaks. Sa oled väike inimene, sinu vastu on kõik, kogu riigivõimu depressiivne struktuur. Tema ainuke lootus oledki sina.”

Kus on advokaatide eetika ja südametunnistus? Mis inimesed need advokaadid küll on, kes seisavad kaabakate eest! Lapseahistajaid ja -vägistajaid Sillar ei kaitse. Kunagi kaitses ta Mati Kebinat. Kebina naine oli teinud Sillariga lepingu. Kebina oli rikas mees, kelle kuplialune läks nii sassi, et ta pani heinamaalt külameeste lehmasid tuuri.

Sillar: “Ja kui ta lõpuks oma naise ära tappis, arvati, et mina võiksin teda edasi kaitsta. Ma ütlesin ära. Mul olid olnud Kebina naisega head inimlikud suhted. Kuidas ma saan nüüd hakata kaitsma Kebinat, kes oli tapnud oma naise?!”

Sillar on olnud kaitsja neljal tapmisega seotud protsessil. Kaks kaitsealust on tunnistatud õigeks, kaks süüdi.

Ise ta peab üheks tõsisemaks võiduks ­Veljaddin Kerimhanovi õigeksmõistmist palgamõrva organiseerimises.

Prokurör Hilde Brandt nõudis: kaheksa aastat, kaheksa aastat! Sillar ütles: süütu!

“Sai vaeva nähtud, tööd tehtud, kõnesid peetud. Ta mõisteti õigeks, maksti hüvitist ja kõik!”

Sillari kursusevend Indrek Lepik: “Avalikkus peab leppima, et advokaat teeb lihtsalt oma tööd. Samamoodi nagu kirurg mõnda kaabakat lapib. Tema jaoks on see lihtsalt patsient ja kõik!”

Eesti keeles Sillar enam raamatuid ei loe. Loeb vene keeles ja saksa keeles. Läheb raamatupoodi, ostab venekeelse Goebbelsi päeviku, vaatab venekeelseid telekanaleid.

“Kui noor inimene tahab Eestis krimiadvokaadiks saada, siis pole see kerge, sest üle poole klientidest on venelased. Sa pead olema suuteline talle vene keeles juriidiliselt asja selgeks tegema. Ei piisa sellest, kui sa ütled: privet, kak dela?

Istung on läbi. Sillar jookseb kohtutrepist alla, lühike must mantel seljas, kuldsed nööbid ees. Haavel ja Loit järel.

Kaameramehed ja lehemehed on laiali jooksnud. Kirjutavad juba ammu toimetustes oma lugusid, et lugejad järgmisel päeval hambaid kiristaksid: Haavel ja Loit ikka vabaduses! Ei ole sel kohtul võimu meie maal!

Sõbrad muretsevad, et Sillar on hea poiss, kellelegi halba ei taha, pahasti ei ütle, kriitika võib talle ikka pikapeale mõjuda ka.

Õhtul istub Sillar autosse (“Jeep Cherokee, pisike, 2,7 liitrit. Muud tolku tast ei ole, aga lumest läheb läbi küll”). Võtab lapse ujumistrennist, naise töölt, teise lapse lasteaiast ja sõidab koju.

Vahel paneb Sven Sillar vene kirikusse küünla. Ristitud ta on, tõsiusklik mitte, aga küünalt on ikka tore panna. Et lähedastega kõik ikka hästi oleks.