Aferisti tagasitulek

Tema eelmine katse börsilt matti võtta kukutas Baringsi panga – ja maksis talle kolm aastat Singapuri vanglas. Nüüd on Nick Leeson jälle börsil. Aga pole hullu – seekord mängib ta ainult oma rahaga.

Tosin aastat on möödas päevast, kui Londoni Cityt rabas uudis, et keegi Watfordist pärit noormees on üksipäini teinud lõpu Briti vanimale äripangale.
Sinivereline Barings oli maailma rahaturgude torme trotsinud aastast 1762 ning suutnud edukalt üle elada kaks sajandit sõdu, kriise ja börsipaanikaid. Seda kõike kuni hetkeni, mil pank võttis tööle Nick Leesoni. Hoolimata läbikukkumisest keskkooli matemaatika lõpueksamil tuletisinstrumentide maakleriks võetud 25aastase noormehe uljas hasartmäng Kaug-Ida väärtpaberiturgudel hävitas Baringsi panga praktiliselt üleöö: sulgemise hetkeks polnud firmal hinge taga midagi peale 1,4 miljardi dollarilise (17 miljardit krooni) võla. Investorid, kelle hulka kuulus Inglise kuninganna, kaotasid kõik säästud, endise tähtmaakleri 1200 kolleegi aga töökoha.
Kunagise uhkeima triibu Briti rahasüsteemi vana kooli lipsul omandas üks Hollandi pank tühise ühe naelsterlingi eest. Leesonil tuli maksta märksa kõrgemat hinda: kuus ja pool aastat, millest kolm ja pool ta Singapuri vanglas ka ära istus – enamiku ajast üksikkongis. Ta vabastati alles pärast seda, kui tal avastati vähkkasvaja.

Harjumus kogu eluks
Ent sellega imemees Leesoni lugu veel ei lõppenud. Selle tagajärjed on mõjutanud asjaosaliste elu kuni tänini.
Pärast keemiaravi ja oma elu edukat rööpasse seadmist – Leesonist on saanud esineja konverentsidel, tuntud autor ning jalgpalliklubi tegevjuht – hellitab kogu maailmas aferistina tuntud mees mõtet jälle täiskohaga börsiekraani ette istuda. Seekord aga tõotab ta, et riskib ainult oma rahaga.
Ühes Iirimaa läänerannikul Galways – nimelt seal ta praegu koos oma teise naise ja lastega elab – antud intervjuus tunnistas Leeson, et pole maakleripisikust kunagi päriselt lahti saanud.
Viimastel kuudel on ta hakanud vabadel hetkedel oma koduarvutis tegema panuseid USA dollari languse peale. Tema käsutuses on isiklik pensionifond, ent oma sõnul ei paku aktsiad ega kaubabörs talle huvi. Tulemus – alates oktoobrist on dollar kukkunud euro suhtes 3,4 protsenti, sama palju ka naelsterlingi suhtes. See pole paha, kuid Leeson suhtub eduvõimalustesse realistlikult. “Ma olen võitnud, aga vahel saan ka kõrvetada,” tunnistab ta. Turu volatiilsusega “on lahe mängida”, ütleb ta. “Selle asemel et hakata uut ametit otsima, hakkan võib-olla hoopis 24 tundi börsi jälgima. Päris lahti sellest kombest ei saa,” ütles ta.
Leeson kinnitab, et ta pole enam see, kes oli varem. Sama arvavad kõik, kes on temaga kohtunud. “Aastate eest oli mul äärmiselt puudulik enesekontroll,” ütleb ta kadestamisväärse tagasihoidlikkusega. “Minu tookordsed ja hilisemad kogemused on paratamatult andnud mulle korraliku enesekontrolli.”
Vaatamata noorusaja “puuduliku enesekontrolli” katastroofilistele tagajärgedele pole paljud inimesed praegu 40aastase Leesoni sõnul temasse usku kaotanud – kaasa arvatud tema tööandja, Iiri jalgpalliklubi Galway United FC, kus ta hiljuti edutati kommertsdirektoriks. “Te ei kujuta ettegi, kui paljud inimesed on tahtnud, et ma nende raha paigutaksin,” ütles ta, rõhutades et see usaldus on end igati ära tasunud.
“Kui ma teen panuse ja kaotan, siis tuleb see ära kannatada. Kui ma aga teen panuse kellegi teise nimel, siis ma tunnen kohustust talle tagasi maksta,” lisas ta.
Ent Leesoni uus filosoofia ja see, mis mehe omal ajal kurikuulsuste galeriisse lennutas, erinevad nagu öö ja päev. N&uu ml;üd ei võtaks ta oma sõnul iialgi üle jõu käivaid riske ja sulgeb oma positsiooni iga tööpäeva lõpul, et turu vahepealsete kõikumiste tõttu mitte miinusesse jääda.

Sorry ei aidanud
Oma parimatel päevadel võttis Leeson mõnuga tohutuid riske. Äsja asutatud Singapuri börsi (SIMEX) futuuride osakonna juhina teenis ta oma Londoni peremeestele tohutut tulu, mis ühel aastal ulatus 10 protsendini panga kogukasumist. Ent tema bossid ei vaevunud end uute turgudega, kus Leeson toimetas, kurssi viima ega täitnud tema puhul oma järelevalvekohustust, ütleb ta.
Leeson kirjeldab oma tookordset tegevust sõnadega “kõrgema tasandi kihlveokontor – kihlveod kihlveo sõlmijate peale”. Ta panustas Nikkei 225 süsteemi väärtpaberitele ja mängis Londoni teadmata maha tohutud summad.
Kaotused peideti salaarvele – kurikuulsale arvele nr 88888, mille number pidavat olema Hiinas õnnetoov, ent mis osutus õnnetuseks Leesonile ja Baringsi pangale, kes usaldas oma noorele lemmikule ühel hetkel ka järelevalvaja rolli iseenda tehtud diilide üle. Kahjumid, mis 1994. aasta detsembris olid hiiglaslikud, muutusid astronoomilisteks 17. jaanuaril 1995. Sel päeval purustas 7,3palline Kobe maavärin Jaapani ühe tähtsaima sadama, 6434 inimest hukkus ja 300 000 jäi peavarjuta.
Nikkei indeks kukkus seitse protsenti ja Leeson, kes mängis selle peale, et end koguva Tokyo börsi aktsiad ei lange alla 19 000 punkti piiri, vaatas õudusega pealt, kuidas hinnad muudkui vajusid. Järgnes veel meeleheitlikum mäng, mille käigus Leeson ostis üles 20 000 futuuri, millega ta lootis turgu uuesti enda kasuks kallutada. See ei õnnestunud ja kaks päeva enne oma 28. sünnipäeva jättis ta oma kontorilauale kirjakese “I’m sorry” ning kadus. Kui Barings ja Inglise pank katastroofi ulatust taipasid, algas patuoina ajujaht.
Viimaks ilmus Leeson päevavalgele Saksamaal Frankfurdis. Telepilti tema vahistamisest saatsid maailma kauplemissaalides iroonilised tervitushõiked ja aplaus.
Tema pilt ehtis ajakirja Time esikaant pealkirjaga “Ego ja ahnus”. Pärast kuudepikkust võitlust väljaandmise vastu lennutati ta tagasi Singapuri, Tamah Merah’ vanglasse.
Vanglast sai Leesonile karm jõuproov. Tema abielu Lisaga, kes asus tööle stjuardessina, et kuidagi oma Kagu-Aasia reise kinni maksta, ei pidanud pingele vastu. Samuti ei mõjunud suhtele kõige soodsamalt tähtmaakleri varasemate kõrvalehüpete ilmsikstulek.
Kui kontaktid Lisaga vaibusid, kirjutas Leeson vastumeelselt kirja, milles tegi ettepaneku abielu lahutada. Lisa nõustus ja abiellus peagi teise maakleriga – trellitamata akende taga.
Vanglarežiim oli kurnav. Mälestusraamat “Rogue Trader” kirjeldab, ­kuidas ­sageli pidi Leeson veetma 23 tundi ­ööpäevas tillu­keses kongis ühes kahe teise ­kinnipeetavaga. Vangid magasid põrandal, toiduks oli luine kala ja riis. ­Vanglas leidis ta, et sööb elu sees hoidmiseks, ­mitte ­naudingu ­pärast. Elu sees ­hoidmisest sai aga peamine vaimne ülesanne pärast seda, kui tal õnnes­tus veenda võimusid tema ­tervisemuresse tõsiselt suhtuma ja tal avastati jämesoole­vähk – sama haigus, ­millesse oli surnud tema ema.

Teised tänasid jumalat
Teda opereeriti New Changi haiglas, ent kümme päeva hiljem tuli tal ­trellide taha tagasi kolida. Järgnes pool ­aastat ­keemiaravi.
Psühhoterapeut Ivan Tyrrell, Leesoni uusima raamatu “Back From The Brink: Coping With Stress” kaasautor, usub, et vähi põhjustajaks võib pidada ­kuritegude ja vanglaelu tõttu tekkinud vaimset surutist. Ent see avas ka võimaluse end muuta.
“Mulje, mis mul temaga töötades, temaga kohtudes ja pikka aega koos seda raamatut tehes jäi, on, et need hirmsad kogemused üksikvangistusest ja vanglas põetud vähist on muutnud teda tohutult küpsemaks,” ütles ta.
“Ta on oma tegude eest väga rängalt maksnud, aga ta on ka palju õppinud ja asjade üle sügavalt järele mõelnud. Üsna naiivne oleks arvata, et inimesed ei muutu. Ta oli väga noor ja lasi end paljuski lihtsalt kaasa tõmmata. Kõik teised selle ala inimesed tänasid jumalat, et see ei juhtunud nendega,” ütles ta.
Leesoni karjääri aitas pärast vanglast vabanemist jalule mälestusteraamat, mille põhjal Sir David Frost tootis samanimelise filmi Ewan McGregoriga peaosas.
Pärast trellide tagant vabanemist on Leesoni tulude pool olnud finantskontrolliasutuste valvsa pilgu all. Tal on küll keelatud pangas töötada, ent ta on sõlminud lepinguid ajalehtedega ja teeninud raha prominentide onlain-pokkeriga.
Omandanud Middlesexi ülikooli psühholoogiakraadi, hakkas ta esinema konverentsidel ja tutvustama koolitustel oma elukogemusi, teenides kuni 240 000 krooni honorari esinemiselt.
Ent armastus oli see, mis tõi ta Iirimaale, kus ta abiellus kosmeetik Leona Tormayga ja kus neile sündis poeg. Need, kes Leesonit tunnevad, kirjeldavad teda: “Väga mõistlik tüüp... rahulik ja sõbralik.” Kuuldavasti on ta üsna mures Inglismaal maad võtva laenamismaania pärast. Pahandustest on ta hoidunud. Möödunudkuine kohtuskäik ja liikluskindlustuseta auto juhtimise eest saadud neljasajaeurone trahv tõid Iiri ajalehtedes vaid mõõduka uudiskajastuse.
Tema suurim probleem näib hetkel olevat Galway Unitedi eesseisev mäng rivaali Sligo Roversiga.
Vähemasti Iirimaal paistab kunagise aferisti kurikuulsus olevat ajalugu. “See tuli nagu välk selgest taevast, kui me kuulsime, et ta kolib siia,” räägib klubile kuuluva Terryland Parki staadioni ­direktor Noel Connolly. “Aga nüüd on ta meie mees, nagu kõik teised – ei mingit ohhetamist ja ahhetamist. Mis on olnud, see on olnud. Niikuinii olid need ju ainult numbrid arvutis.”