Sel lool on kaks tahku: inimlik lollus ja suurriiklik poliitika.

Lollusest. 2012. aastal võtsid kanadalane Joshua Boyle ja ameeriklanna Caitlan Coleman ette reisi mööda Kesk-Aasia avarusi. Külastati Kasah­stani, Tadžikistani, Kõrgõzstani, lõpuks jõuti Afganistani. Reisi tegi eriliseks asjaolu, et Caitlan oli rase. Juba silmanähtavalt.

Mingil põhjusel pidas paar vajalikuks suunduda pealinna Kabuli lähedale mägedesse. Boyle kinnitas pärast vabastamist, et neil olid humanitaarsed kaalutlused. Talibani kontrolli all olevas piirkonnas puudusid MTÜd, abiorganisatsiooonide töötajad, puudus riigi kohalolek. Noored läksid kohalikke aitama.

Nad röövis ära organisatsioon, mida ingliskeelses pressis nimetatakse Haqqani võrgustikuks. Sellega on ameeriklastel olnud kokkupuuteid varemgi. Nende käes oli aastail 2009–2014 vangis USA sõdur Bowe Bergdahl, kes vahetati Guantanamo vanglas istunud viie olulise taliibi vastu.

President Barack Obama sattus selle „tehingu“ tõttu kriitika alla. Guantanamo vangide toimetamine kusagile mujale vajab Kongressi heakskiitu, mida aga ei küsitud. Bergdahli vahetamine taliibide vastu langes aega, kui Obama püüdis USA sõjaväge Afganistanist ära tuua. See eeldas töiseid kontakte nendega, keda ameeriklased olid harjunud nimetama terroristideks. Vangide vahetamine on töine kontakt.

Ent Boyle’i ja Caitlani vabastamise taga polnud läbirääkimisi. Nad saadi vabaks sõjalise operatsiooni käigus, kus Ameerika luure andis vihjed Paki­stani luurele ja see omakorda saatis eriüksuse õigel ajal õigesse kohta. Eelmisel neljapäeval kiitis juhtunut ­Donald Trump isiklikult, nimetades seda „positiivseks momendiks“ USA-Pakistani suhetes. „Nad on taas respekteerimas Ameerika Ühendriike,“ sõnas Trump viidates Pakistanile.

Siit algabki loo poliitiline aspekt. Ameeriklased on aastaid süüdistanud Pakistani, et see pole küllalt agar afgaani mässuliste-vabadusvõitlejate-terroristide (iga lugeja kriipsutab alla oma variandi) mahasurumisel. Nüüd on näidatud head tahet ning president Trumpil on võimalik öelda pidulikke sõnu. Üks plusspunkt tema kontol juures.
AFGHANISTAN-HOSTAGES/

Huvitavad päevad on saabunud ka inimlike draamade armastajatele. Lugejaile tehakse närvikõdi juttudega, kuidas paaril sündis pikas vangistuses neli last, kellest üks tapeti, ja kuidas taliibid vägistasid Caitlanit tema enda laste nähes. Ent vanemad püüdsid jätta lastele normaalse elu muljet, tehes nagu itaallasest režissööri Roberto Benigni filmi „Elu on ilus“ peategelane (film on isast, kes satub teise maailmasõja ajal koos väikese pojaga koonduslaagrisse ning püüab jätta sellele muljet, et laagris toimuv on üks vahva tsirkus).

Pole pahad päevad ka vandenõuteoreetikutel, sest Joshua Boyle pole mingi niisama hipi (nagu ta end iseloomustas Torontos intervjuud andes), vaid inimõiguste aktivist. Ta püüdis Guantanamo vanglast vabastada Kanada kodanikku Omar ­Khadrit, kelle ameeriklased tabasid Afganistanis Al Qaeda laagrit rünnates. Joshua oli isegi natuke aega Omari õega abielus, võideldes Ameerika vangi sattunud mässuliste-vabadusvõitlejate-terroristide inimõiguste eest.

Pärast vabastamist keeldus Joshua istumast Ühendriikide sõjaväe transpordilennukile, mis viinuks ta mitte Kanadasse, vaid USAsse. Mees kartis mingil põhjusel Ühendriikide võime.

Vandenõuteoreetikud arvavad, et ta ei sattunud koos oma raseda naisega sugugi juhuslikult Afganistani. Ja Pakistani asjatundjad (või „asjatundjad“) juhivad tähelepanu, et kui vabastatud pantvangid on harilikult nälginud inimvared, siis Joshua ja Caitlan näevad välja üpris siledad. Ja lastel on isegi lutid suus (kuigi paari vanema poja praegune käitumine tõestab, et laps on harjunud elama nagu loom puuris – viieliikmeline pere on ka lahedate olude saabudes kitsas toas koos ja lapsed söövad neile harjumuspäraselt põrandalt).

American Hostage Afghanistan

Ilmselt on lugu muutunud sensatsiooniliseks just laste tõttu. Lisaks pakub kampaaniast #metoo haaratud lääne inimestele peamurdmist küsimus, kuidas see hipipaar suutis niisugustes tingimustes (ahistamine ja peks) saada neli last. Boyle seletas pärast vabastamist, et nad on ikka tahtnud saada palju lapsi, võib-olla isegi kaksteist. „Me oleme iirlased,“ ütles ta. Ja pantvangidel on palju vaba aega.

Taustal on paslik meenutada, et eri lääneriikidel on erinev pantvangide vabastamise poliitika. Mõni alustab inimröövijatega läbirääkimisi (lunaraha maksmiseks), teised ei tee seda põhimõtteliselt. USA ja Suurbritannia on viimaste hulgas. Alates 2001. aastast on maailma eri riikides pantvangi võetud umbes 1900 läänlast. Olla sellises olukorras ameeriklane on väga halb, sest ameeriklastest pantvangide suremus on kaks korda suurem kui ülejäänutel. Ka Briti kodanike saatus pole kerge. Parem on olukord Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Austria, Šveitsi kodanikel, kes lõpuks ostetakse tõenäoliselt välja isegi nende käest, kes tavaliselt kipuvad läänlasi tapma. Samas pole täheldatud, et kauplemiseks valmisolekut näitavate riikide kodanikke röövitaks sagedamini. Nii et see pole puhtalt merkantiilne tegevus, vaid mängus on ka mingid „ideaalid“.
VALVE: Päästetud perekonna maja ees Ontarios valvavad turvamehed.

Katsed pantvangide jõuga vabastamiseks on ohtlikud. Kahekümnel protsendil juhtudest vangid hukkuvad. Ka Joshua ja Caitlan meenutavad, et viimased sõnad, mis nad kuulsid tulistamise puhkedes mässuliste-vabadusvõitlejate-terroristide suust, olid „tapke pantvangid!“. Õnneks olid Pakistani eriväelased kiiremad.

Lõpuks veel üks asi: pantvangi sattumine ei tähenda tingimata, et vang hakkab vihkama neid inimesi, kelle kätte ta on sattunud. Parim näide on inglanna Yvonne Ridley, kes sattus 2001. aastal ajakirjanikuna Talibani käppade vahele. Ridley läks pärast vabanemist üle islamiusku ja nüüd on ta islamimaailmas „kõige enam tunnustatud naine“, kes kirjutab ning peab loenguid Lääne ajakirjanduses ja ülikoolides, püüdes selgitada või põhjendada islamiusku mässuliste-vabadusvõitlejate-terroristide tegevust.