Nii naljakalt kui see ka ei kõla, hommikul kell kuus sai jooksma
mindud. Kuna koormus on suur, pead end füüsiliselt konditsioonis
hoidma. Hommikusöök oli spartalik – pool greipi jne. Selles
temperatuuris seapraadi ei tahagi.
Kui selleks ajaks ei olnud veel
helikopter uute haavatutega maandunud, sai üle vaadata eelmisel
päeval remondituid.
Sealseid arste informeeritakse
sõjateatris toimuvast üsna hästi, antakse teada, kust
kandist võivad lennukid tulema hakata, või kui laskemoon on otsa
saanud, siis võib eeldada, et toimivad ainult maamiinid.
Kui
on teada, et tulemas on suurem hulk vigastatuid, näiteks
suitsiiditerroristi tabamuse saanud bussitäis inimesi, siis peab logistika
olema selline, et saaks uued saabujad ära paigutada. Ja see logistika
iseenesest on vaatamisväärsus.
Reutersi andmeil
oli teil seal sada vigastust nädalas, s.t 14–15 üsna suurt
lõikust päevas. Kirurge on neli-viis, pluss abipersonal. Kuidas te
vastu pidasite?
Meeskonnad on kogu aeg töös, ei
puhkepäeva, ei pausi. Kopterid kogu aeg tõusevad-maanduvad, tuuakse
lakkamatult vigastatuid-surnuid. Pilt on üsna karm. Emotsioonidesse seal
laskuda ei saa. Meie siinne kiirabihaigla on sellega võrreldes
kosmeetikakliinik.
Kui töötada vahetpidamata ööd
kui päevad, siis see tapab juba ühe kuuga ära. Briti arstide
lähetus kestabki kuu aega. Mina palusin pikendust ja mul õnnestus
vastu pidada kolm rotatsiooni.
Nägin kolme erinevat arstide
seltskonda ja see oli omaette elukogemus nii erialaselt kui ka inimesena.
Magamiseks ju pidi aega võtma?
Kui töötad ööd ja päevad, siis kui istud, siis kohe
magad. Kui sind öösel üles aetakse, siis oled võimeline
peaaegu kinnisilmi tegutsema.
Me magasime haigla kõrval
suurtes sõjaväetelkides. Lennuväli oli sealsamas
kõrval. Arst on harjunud haiglas valves olles ärkama teatud helide
peale: kas telefonihelina peale või kui õde tuleb ukse vahelt
kutsuma. Seal õppisin kopterite hääle järgi ära
tundma, kui tuleb kopter, mis toob haavatuid. Haavatuid toodi ka autodega.
Kas vigastuste laad on muutunud?
Relvaliigid erinevad. Arstid, kes tulid näiteks Lõuna-Aafrika
kriisikolletest, ütlesid, et sealne haiguspilt oli teistsugune. Ja
pidevalt mõeldakse välja uusi, n-ö humaanseid relvi, mis
sandistavad, aga jätavad ellu.
Millist varianti siis
humaansemaks lugeda, kas seda, mis jätab ellu, kuid sandistab, või
seda, mis kohe surmab?
See on omaette filosoofiline
küsimus...
Suurem osa teie tööst oli ju
hoopis kohalike tsiviilelanike lappimine?
Kohati üle
70 protsendi, kellele abi andsime, olid kohalikud: lapsed, naised jne.
On selline mõiste nagu inimkilbi kasutamine. Taliban provotseerib
intsidendi kuskil põllul, kus naised töötavad ja lapsed ringi
jooksevad, ja pärast on hea propagandistlikult öelda, et NATO
jõud ründasid tsiviilisikuid.
Põllul olev
inimene saab hullemini vigastada kui sõjaväelane tavaliselt,
sest professionaal oskab ennast hoida.
Tuli teil
eestlasi ravida?
Minu õnn oli, et ei tulnud. Meie
mehed on nii profid, et meie vigastatud sõjameeste suhtarv on väga
väike.
Arvatavasti on haavatud laste
“remontimine” (nagu te ütlete) emotsionaalselt kõige hul
lem?
Tegelikult on vastupidi. Laste ravimine annab
emotsionaalselt jõudu. Raske on mõelda selle peale, mis neist
pärast saab. Lapsi hoitakse, Läänest saadetakse abi korras
riideid, medõed panevad nad nagu Barbi-nukud riidesse, roosadesse
kleidikestesse, nad on puhtad, kammitud ja naeratavad, liiguvad seal
koridorides ringi. See inimlik rõõm lastest oli nii
võrratu, fantastiliselt patareisid laadiv. Nad ei söö algul
Lääne toitu, ei oska süüa sousti ja sipse.
Ja
siis tulevad nomaadid kõrbest neile kaamelitega järele. Aga
võõrapäraselt riietatud lapsel on nagu linnul
võõras lõhn juures ja teda enam pesasse tagasi ei
võeta. Tüdrukutele ei tuldagi alati järele. Poistega on teine
lugu, neile tuldi alati järele.
Kas mõni
patsient jäi eriti meelde?
Näiteks kuuendat kuud
rase naine toodi haiglasse. Seal, nagu tsiviileluski, võetakse
vigastatult allkiri, s.t informeeritud nõusolek, et ta saab aru, mida
temaga tehakse. Seda tehakse tõlgi vahendusel, ja kui haige on raskes
seisus, siis tõmbab kas või mingeid riste paberile. Kohalikel on
tihtipeale ka keegi sugulastest kaasas. Aga see naine toodi nii kiiresti
ära, et kedagi tema sugulastest kaasa ei võetud. Tal oli nägu
täiesti ära põlenud. Meie peaksime otsekohe tegutsema hakkama,
aga meil ei ole tema ega tema mehe allkirja! Mehe suhtumist ei tea ette, ta
võib öelda, et teda ei huvita enam vigane naine, ta võtab
uue. Selline suhtumine naistesse on seal tavaline, et meie ravime, aga me pole
kindlad, kas meie amputeeritud jäsemetega patsienti ei jäeta
pärast kuhugi põlluserva maha. Võib olla ka nii, et kui me
lõikame ilma kirjaliku nõusolekuta, võivad nad esitada
pretensiooni ja raha nõuda. Aga tegutseda on vaja kiiresti, pole aega
sõita enam lennukiga mehe nõusolekut võtma! Selle naise
nägu paranes imeilusti ära, ta nägi välja nagu printsess,
ka rasedus õnnestus säilitada, vastasel korral poleks teda haiglast
ära viidud. Need on kaelamurdvad eetilised küsimused: kui järele
ei tulda, mida me teeme? Kui on kiire, kas amputeerime käe või jala
otsast? Need teevad täiskasvanuks.
Kas
mõnikord jäi mõnest preparaadist puudu?
See ongi see ekstreemsuse võlu: kuidas sa improviseerid, kui midagi
saab otsa? Siis vaatad kodus ka, et milleks on meil vaja kõiki neid
luksuslikke vidinaid, mida me tsiviilkirurgias kasutame, saab ka ilma hakkama.
Sõjaväljal näed, kui lihtsate vahenditega võib
läbi saada.
Tähtis on otsustamiskiirus ja otsuse
pädevus. Sul ei ole seal aega tohutult pesta-katta, kui sa ei tee seda
üht kiiret lüket, mille kohta tsiviilelus võidakse öelda,
et see on äärmiselt sündsusetu, steriilsust rikkuv. Selles
olukorras on see lubatud. Peaasi, et inimene jääks ellu, peaasi, et
ta ei jookseks verest tühjaks.
Camp Bastioni baasis oli elu üsna hästi
turvatud, aga minu eelviimasel õhtul läks rakett
paarikümne meetri kauguselt haiglast mööda.
Kuidas Helmandi-kogemus teid muutis?
Koju
Eestisse tulles tundub mulle, et siin pole ühtki probleemi, kuigi praegu
räägitakse, et turud langevad, et on majanduskriis jne. Kriisikoldes
käimine teeb väga selgeks, kui hea elu siin on.
Mis oli Helmandisse Camp Bastioni välihospidali jõudes
kõige erinevam sellest ettekujutusest, mis teil oli enne kohapeale
minekut?
Õhus leviv peenike liivatolm, millest kuskil ei pääse ja mis
katab kõik. Kõrbetorm, mis on nagu meie lumetorm:
märkad täistuledes autot alles päris lähedalt. Liivatorm
kestis paar päeva ja selleks ajaks katkes ka sõjategevus: lennukid
ei saanud lennata. Erialaselt oli meie ettevalmistus nii põhjalik, et
seal üllatusi ei olnud.
Kuidas te Briti
välihospidali kirurgiks sattusite?
See oli lausa
anekdootlik bürokraatia, mille me läbima pidime. Britid on
ju konservatiivsed. Me katsume Briti õue võõrastest
puhta hoida, meil on omad hindamiskriteeriumid, öeldi meile. Tegelikult on
see viisakas keeldumine.
Mis pani teid, omades siin
erakliinikut ja korralikku praksist, sõtta minema?
Mida tahab kirurg kui käsitööline – lihvida oma oskusi.
Kus on selleks paremad võimalused kui kuumas koldes nagu Helmandis, kus
ohvrite pealevool on kolossaalne? Kirurgide unistus üle maailma on, et
saaks pooleks aastaks sõtta minna, saaks ööd ja päevad
tööd teha! Tõsi, vanemaks saades muutuvad mehed ju mugavaks:
mul on minu positsioon, minu elustandard.
Kuna asjaajamine oli
keeruline, siis jäi esialgsest entusiastide rühmast sõelale
paar meest.
Teid vahetas Helmandis välja dr Jaan
Kirss. Arstide saatmine Afganistani oli teie eraalgatus ja -huvi, mitte
riikidevaheline kokkulepe?
Reservohvitseride seltskond on
selline, nagu kunagi John Kennedy ütles: ära küsi, mida riik
saab sinu heaks teha, vaid küsi, mida sina saad riigi heaks teha. Asi
läks nii kaugele, et mind kutsuti isegi Reservohvitseride kogu ette ja
küsiti, miks ma tegelen isetegevusega. Aga käies Eesti
meditsiiniohvitseride esindajana NATOs, nägin ma, et kui sa ise asja
ei torgi, siis ei liigu miski. Kui valulised olid esimesed reaktsioonid: teid
pole võimalik Afganistani saata!
Mis selle nii
võimatuks tegi?
Bürokraatlikud tõkked
nii Eesti kui ka Briti poolel.
Kui hakkasime mõne
entusiastliku kolleegiga seda protsessi ette valmistama, siis arvasime, et kogu
süsteem näitab rohelist tuld, kui paar hullu tahavad minna aitama.
See käib nii Eesti kui ka Briti bürokraatlike tõkete kohta.
Brüsseli kõrged ametnikud ütlesid: loomulikult, pole
probleemi. Aga kui läks konkreetseks, öeldi, et asjaajamine
võtab mitu aastat aega.
Olen käinud regulaarselt
Brüsselis 2002. aastast, NATO tegevustest regulaarselt osa saanud
– ma saan aru, mis terves NATOs toimub. Kui on sõjaline
konflikt, siis saadavad kõik riigid sinna oma spetsialiste. Alguses
vajatakse ainult sõjaväelasi. Sõjalise konflikti periood on
lühike, pärast läheb julgeoleku tagamiseks vaja tsiviilinimesi:
arste, juriste, insenere, ehitajaid.
Aga kuidas seda juriidiliselt
korraldada? Riik võtab ju vastutuse, kui saadab tsiviilisikud
sõjalisse piirkonda. Millised regulatsioonid kehtivad, kui ta saab viga
või hukkub? Polnud sellist juriidilist lepingut, et tsiviilinimesele
anda sõjaline aukraad ja ta sõtta saata. Kas riik hakkab talle
näiteks pensioni maksma, kui midagi juhtub? Kes katab elukindlustuse, mis
saab töökohast, kuni inimene on lähetuses?
Kellele te pidite tõestama, et Eesti arst on võrdselt
Briti ja Ameerika arstidega võimeline sõjakoldes
töötama?
Kui Eesti riigis oli otsus valmis, siis
ei olnud britid valmis meid kaasama. Võtsime Jaan Kirsiga ühendust
Briti sõjakirurgide seltsiga. Neil on iga-aastane kongress, m&oum
l;ödunud aastal toimus see Birminghamis. Sõitsime Kirsiga nende
kongressile ennast näitama – sõna otseses mõttes.
Kirurgide tsunft on eriti suletud, oma hierarhia ja kihistustega.
Kohvipausidel ajasime juttu, oli vaja tõestada, et oskame inglise keelt,
saame aru inglise huumorist, jagame poliitikat pluss muidugi erialased
küsimused – saad kohvilauas väikese šansu paari lausega
tõestada, et oled ka kirurgina teatud professionaalsusega.
Kuidas teil õnnestus oma sobivust
tõestada?
Kui meid kutsuti kaasa Birminghami haiglas
hommikusele visiidile, siis saime aru, et asi edeneb.
Ei ole
saladus, et sellesse haiglasse saadetakse kõik vigastatud Helmandist.
Edasi saime kutse sõjakirurgia kursusele, samuti väga suletud
ettevõtmine, kuhu seni on lastud ainult britte. Alles pärast seda
võisime hakata arvama, et meid lastakse äkki Helmandisse ka. Kursus
ise oli vinge – kolmveerand nädalat pidasid loenguid hommikust
õhtuni vennad, kes on kõik sõjad – lahesõjad
jne – läbi teinud. Sõjaväearstide seltskond on
suhteliselt üks-sama seltskond, kes ringleb sõjakoldest koldesse.
Tohutu suures kaarhallis oli üles seatud simulatsioonõppekeskus:
kõik oli nagu Helmandis kohapeal. Kaamerad filmisid iga meie sammu,
pärast analüüsiti su tegevust.
Ja siis oli kursuste
lõpuõhtu: tohutu vanaaegne ovaalne laud, nende pealik
tõusis püsti ja tõstis toosti: esiteks – elagu Briti
kuninganna, teiseks – elagu USA president ja kolmandaks – elagu
Eesti president. Mul tuli kananahk ihule. Selles mõttes oli meil
küll hea Helmandisse minna, sest eestlaste reputatsioon sõdalastena
(stones, ütlevad nad) oli väga hea – me olla külma peaga,
tegevat, mis vaja, ei küsi kümme korda üle.
Veresoonte- ja südamekirurg Tiit Meren on Taastava Kirurgia Keskuse kirurg ja ka selle osanik.
Eesti reservohvitseride kogu esindaja NATO-s
auastmelt major
Helmandis viibis 2008. aasta juulist novembrini.