Toomase ja Age kehad on balleti jaoks peaaegu täiuslikud ka eraldi võetuna. Mõlema tantsustiili iseloomustab elegantne maneer, jahe ja täpne meisterlikkus, aristokraatlik väärikus ning väga hea klassikalise balletitehnika valdamine. Neid on õnnistatud erilise füüsilise sobivusega ka paarina – õige kasv, kehaehitus ja teineteise absoluutne tajumine. Nad on koos kui üksus, kes hingab ja liigub sünkroonis täiusliku tervikuna. Kriitikud rõhutavad nende erilist väljapeetud ja kerget stiili.


Tantsukunst on julm – see, mida kujutavas kunstis loovad fantaasia ja materjal, peab tantsijal sündides kaasas olema. Inimene peab olema jumala füüsiline meistriteos kauni näo ja õigete kehaliste proportsioonidega, kuid ka sellest on veel vähe – lisanduma peab meeletu tahtejõud, sisemine distsipliin, rutiinitaluvus, enesekriitika, vaimse ja füüsilise pinge talumine.


Kõige tipuks veel musikaalsus, näitlejameisterlikkus ja kehaline ekspressiivsus. Tantsijat mõõdetakse lapsest saadik kui antiikskulptuuri, hinnatakse tema pöiasirutust, hüppevõimet, puusajoont, jalgade kaart.


Toomas avastas teatri nelja-aastaselt. Kui ta ema käekõrval seda kummalist maailma esimest korda nägi, teadis ta kindlalt, et tahab sinna tagasi ja otse lavale, kus publik just talle tulevikus plaksutama hakkab. Age sai ema unistuste jõul Tallinna Balletikooli esimesel katsel kümneaastaselt. Tal on siiamaani meeles kooli alguses peale loetud sõnad: ta on eriline ja väljavalitu, ta peab oskama seda vääriliselt hinnata, tänulik olema ja kõvasti tööd tegema ning kui ta teatri balletitruppi vastu võetakse, siis saab temast maailma kõige õnnelikum inimene. Kodust eemal­olemise kurbus, vanemate toetuse puudumine, meeletu töö, tuimad tunnid käsipuude ääres jalatõsteid treenides on väikese inimese reaalsus.


Särin tekkis Toomase ja Age vahel 16–17aastaselt. See sai alguse balletist “Coppelia”, mida nad oma klassi parimatena tantsima pidid. Toomas oli Agele ideaalne partner ja mehele meeldis Age nääpsuke figuur ning sisemine distsipliin. Juba hiljem, Jacksonis (balletikonkurss Ameerikas) levis nagu kulutuli jutt Age ja Toomase romantilisest suhtest ning naine sai üllatuskingiks pulmakleidi, millest ei osanud unistadagi.


Õpetaja ning endine priimabaleriin Tiiu Randviir oli ajaloo pöördelisel hetkel Toomase ja Agega koos. Nad olid sõprade abiga aastal 1990 salaja läbi Soome Jacksonisse balletikonkursile sõitnud. Õpetaja jälgis kõike lava tagant ning esitus ei olnud veel lõpuni jõudnud, kui tema kõrvale ilmus Inglise Rahvusballeti direktor Ivan Nagy. Ta kutsus paari tööle oma teatrisse ja lisas lakooniliselt: “Ma tahtsin olla esimene, et neid tõesti endale saada.” Žürii esimees Bruce Marks tõdes “Parima paari” auhinda kätte andes: “Ma ei jõua ära oodata galakontserti, et jälle teie elegantset esinemist näha.”


Aastaid hiljem suures maailmas, kui paar juba abielus oli ja koos tantsis, ütlesid paljud Toomasele, et ta jõuaks ilma Ageta palju kaugemale. Temasugusele meestantsijale, ideaalsele printsile, oleks naispartnereid palju. Toomas soovis aga tantsida Agega ja naine pani mängu kogu oma tahtejõu ning treenis end Toomase väärilis eks.


Toomas Edur ja Age Oks liitusid Inglise Rahvusballeti trupiga aastal 1990. Age Oks muutis oma nime inglispärasemaks. Maailmas tuntakse teda kunstnikunime Agnes Oaks järgi.


Toomas ja Age on tantsinud suurimaid armastajate rolle balletiloos – olgu nendeks siis Giselle ja Albert, Odette ja Siegfried, Julia ja Romeo, Manon ja Des Grieux.


Aget on kõvasti tunnustatud. “Parima paari” auhind Rahvusvahelisel balletikonkursil (1990); Kolmanda klassi Valgetähe orden (Eesti); “aasta tantsija 2000 ja 2001” (ajakiri Dance International); “Unikaalse partnerluse” auhind (Critics’ Circle 2000), Laurence Olivieri auhind “Väljapaistvate saavutuste eest tantsus” (2004); “Parim naistantsija 2008” (Critics’ Circle).


Oma tantsijatee tippsündmusteks on naine pidanud Giselle’i rolli Derek Deane’i  lavastatud samanimelises balletis, Aurora osa Hynde’i “Uinuvas kaunitaris”, tantsimist McGregori teoses “2 Human” ja esinemist Diana mälestuskontserdil Wembley staadionil aastal 2007 balletis “Luikede järv”.


Toomas on jaganud oma naisega “Parima paari” ja “Unikaalse partnerluse” loorbereid, kuid saanud lisaks Evening Standardi auhinna “Väljapaistev esitus balletis” (2004) ja Laurence Olivieri preemia “Väljapaistvate saavutuste eest tantsus” (2004).


Oma karjääri tipphetkedeks on mees pidanud “Foreveri” lavastamist ja esitamist “Greatest Love’i” galal Royal Albert Hallis ning ülesastumist balletis “Luikede järv” Dianale pühendatud kontserdil Wembley staadionil.


Ja siis, kui tantsija on oma ­täiuse tipul, kui keha kuuletub ­absoluutselt, isik­sus on rikas ja küps, elukogemus an­­nab igale lavaminutile sügavuse – saa­bub aeg lavalt lahkuda. Veel hetk ja meistri­teo­seks saanud keha ­hakkab sind ­reetma – kangeks ­muutuma ja ­kuhtuma ning see, mille sa tema ­teenimisega saavutasid, jääb paremal juhul ­legendiks.


On ainult üks Age poolt galaõhtul pillatud lause, mis paotab korraks eesriiet ideaalse balletipaari loolt: “Ma tahan lavalt ära, sest ma ei jaksa enam valu tunda.”


Toomase ja Age tulevik on seotud Eestiga. 9. veebruaril teeb Aivar Mäe teatavaks mehe nime, kes asub edaspidi juhtima Rahvusooperi balletipoolt. Paljud hoiavad pöialt Toomasele.


Tiiu Randviir ootab Eestisse Aget kui balletilaste õpetajat, et tema kuldaväärt kogemused saaksid edasi antud ja kantud.
Koreograaf Mai Murdmaa:

“Nende professionaalsus ja kiirus materjali omandamisel olid erakordsed. Toomase ja Age puhul edevat enesenäitamist pole. Nad on kunsti ees alati ausad ja see annabki nende tantsule sära. Kunst on sellist tüüpi tantsijate jaoks kõrgemal kui nad ise, nende ego ja nende isiksus.”

8. veebruaril on eesti fännidel viimane võimalus näha Jõhvi kontserdimajas Toomase ja Age hunnitut duetti balletis “Uinuv kaunitar”.

10. veebruaril kell 22.05 näitab ETV saates “Armastusega. Age Oks ja Toomas Edur” salvestust galaõhtust Londonis.