Vallo Kruuser

Toomas Vabamäe ja tema viis ägedamat autokogemust

Toomas Vabamäe on aastaid Ekspressile lugusid kirjutanud autoajakirjanik. Ta pole kokku lugenud, kui paljude eri mudelitega ta sõitnud on, kuid neid on vähemalt 500 ringis. Alljärgnev nimekiri koosneb sõiduriistadest, mis jätsid talle kõige sügavama mulje. Need on põhiliselt kiired ja sportlikud, ebapraktilised ja ebamugavad sõidukid. Vabamäe tunnistab, et väikese riigi esindajana saab ta tõelistest eksootidest paraku ainult unistada ja kadestab seetõttu poolakast kolleegi Piotrit, kes kõigi muude imeloomade hulgas on proovinud Maybach Exelerot.

Renault R202
Vormel-1 auto juhtimine oli mu aastakümnete pikkune unistus ja mullu sügisel täitus see kuidagi liiga tavaliselt ja kiiresti. Muidugi oli rahva kätte antud Renault vormel päris võistlusautoga võrreldes lollikindlamaks seadistatud. Tegelikult pole vahet, eriettevalmistuseta juhi oskustest käib ta üle ka 100 kilo raskemana ja 200 hobujõudu nõrgemana. Ent isegi turvaliselt enda ja auto võimete piires püsides sain aimu neist koormustest, mida pärisvõidusõitjad pärisvõidusõidul tunnevad. Vaid üks asi jäi kripeldama - kurvi Paul Ricardi raja tagasirge lõpus on võimalik läbida täisgaasiga. Paraku sain ma seda teada alles pärast oma sõidukorda.

Estfield
Mõnikord räägitakse, et üks või teine sõiduriist laseb end juhtida nagu kart. Aga kardisõit pakub teisigi elamusi, mida pärisautodes võimatu kogeda. Näiteks maalähedust sõna otseses mõttes. Selle poolest seisab kodumaine komplektauto Estfield kardile kõige lähemal. Temagi mugavuste hulk võrdub nulliga. Esirattad on küll porilaudadega kaetud, ent aeg-ajalt lendab sealt ikkagi vett ja pori kabiini suunas. Sõidutuul käib nii kõvasti peale, et ilma kinnise kiivrita jooksevad silmad pidevalt vett. Kõigi muude sõidukitega võrreldes on Estfield madal nagu rula ja perspektiiv mõne veoka alla põrutada pole sugugi ahvatlev. Aga kergus tagab vapustava juhtimiselamuse isegi mõõdukalt võimsa mootori korral.

Corvette C6
"Ameerika ainus sportauto" jääb eksklusiivsuse skaalal Ferraridest-Lamborghinidest kaugele maha, sõiduelamuse osas aga sugugi mitte. Corvette esindab ehtameerikalikku arusaama, mille kohaselt pole võimalik töömahu kuuptolle edukalt asendada millegi muuga peale suurema hulga kuuptollide. Globaalse soojenemise ajastul pole see kindlasti populaarne seisukoht, ent muljet avaldav küll. Corvette'iga võib sõita ükskõik kuidas. Mootori pööretest ja käigukangi asendist ei sõltu suurt midagi. Kiirendus on ikka nagu Apollo kosmoselaeval Kuu-reisi alustades ja sümfoonia kaheksale silindrile kõlab ikka majesteetlikult. Ja üllatus-üllatus - Corvette'i pakiruumi suurust võib võrrelda mõne keskklassi pereauto omaga.

BMW M5
Sellist sorti autosid nimetatakse tihti hundiks lambanahas. Kui nii, siis BMW M5 on kõige verejanulisem susi, mis on omandanud kõige vagurama voonakese kuju. Ma ei tea, kui kiiresti see ­riistapuu võiks liikuda pärast poliitkorrektsust taotlevate elektronvahikoerte puhkusele saatmist. Kuna proovi­sõiduautol piiranguid maha võtta ei saanud, jäi minu isiklikuks kiirusrekordiks "kõigest" 272 km/h. Kahju, sest auto võimaldaks ilmselt ­kolmesajagagi liikuda ja olud - noolsirge, laudsile ja piisavalt pikk lennuväli - soosinuks samuti järgmise saja piirini jõudmist.

Chevrolet Sequel
See on ilmselt minu kõige haruldasem sõidukogemus. Kui paljud inimesed siis ikka on roolinud autot, mis saab oma jõu kütuseelementides lagundatavast vesinikust. Lisaks sellele töötavad Sequelil pidurid ja isegi rool täiselektriliselt, ilma mehaaniliste või hüdrauliliste ühendusteta. Sõit oli küll harjumatu. Esiteks ei kaasnenud liikumisega peaaegu mingit heli. Ainult konditsioneer vuhises omasoodu ja väga õrnalt võis kuulda ka elektrisõidukitele omast muutuva sagedusega undamist (umbes nagu trollibussis, ainult palju-palju vaiksemalt). Mootor aga vedas paremini kui ükskõik millises sportautos, kiirendus oli alati käepärast. Mine tea, võib-olla on sellised muljed mõnekümne aasta pärast igapäevased ning habemikud vanahärrad käivad televisiooni otsesaates meenutamas aegu, kui kütusepaaki kallati bensiini ja tööhääli tekitas kaheksasilindriline mootor.

Urmas Põld ja tema viis ägedamat autokogemust

Urmas Põld on endine võidusõitja, kes asutas "Motorexi" näituse ja avas mullu Tallinnas tuunitud luksautode salongi.

Lamborghini Murciélago LP640
See 600hobujõuline kabriolett oli masin, millega sõites tekkis mul esimest korda hirm ja tundsin end ebamugavalt. Selleks, et temaga sõites end mõnusalt tunda ning tunda, et oled autost "üle", pead enne ringrajal harjutamas käima.
Ta on täpselt nagu võidusõiduauto, oled istme sees ja "lendab" juba enne "vajutamist". Hääl ja mootor ja lahtine kere - kõik see tekitas tunde, et istun vormelis. Nalja sellise autoga teha ei saa. Kes niisuguseid autosid hindab, sellele on see tõeline maiuspala. Temaga võib sõita linnas ja ühest linnast teise, kuid tee peab hea olema ja peab olema võimalus kiirendada.

TVR Tuscan
Selle Inglise väikeseeria sportautoga sõitsin kümmekond aastat tagasi Inglismaal. Sõiduomadustelt on ta täielik ringrajaauto, võimas ja tugeva tõmbega. TVR Tuscan on näide, kuidas väga odavalt tehtud autot on võimalik väga kallilt müüa. Toruraam, klaasplastist kere ja ilus sisu ei maksnud Ferrari hinda, vaid veidi vähem. Vaadates, palju tema tootmine maksis, oli see hea äri. Seejuures ei saa väljanägemise ja sõiduomaduste kohta ühtki paha sõna öelda. Kes tahtis TVRist saada poole hinnaga Ferrari sõiduomadusi, need ka sai.

Volkswagen Phaeton V12
Paljud mõtlevad, et Volkswagen - ah, mis see ikka on. Aga Phaeton on tehniliselt ja ergonoomiliselt nagu Bentley Continental Flying Spur. Sisuliselt sama auto, aga suurusjärgu võrra soodsam. Omal ajal võrdlesin Phaetonit S-klassi Mersu ja 7. seeria BMWga. Istumise, disaini jt omaduste poolest on ta nendest üle. Superhea on Phaetoni kliimaseade, mis hoiab salongis väga head atmosfääri. V12 mootor on väga ühtlane ja dünaamiline. Muidugi võtab ta palju bensiini. Ja auto miinus on see, et meie tingimustes talvise libedusega on ta nagu "mürsk", raskesti juhitav ja ohtlik.

Ferrari F430
Ferrari on natuke pehmem ja lähedasem linnamehe autole. Võidusõiduauto efekti temaga ei teki, kuigi mootor on tal Lamborghiniga suhteliselt sarnane.
Kui mul oleks valida Ferrari ja Lamborghini vahel, valiksin viimase, sest see on samm edasi. Lamborghini puhul saab sportautode fänn välja käidud raha eest tunduvalt rohkem "autot" kui Ferrari puhul. Pealegi, Ferrarisid on teatud piirkondades natuke liiga palju.

Isetuunitud Zaporožets
Kui olin umbes 18aastane, oli mul maanteemuhk, mille olin ise ära tuuninud. Tal olid tiivalaiendid, laiad veljed, sportistmed, sportrool jm. Aga tehniliselt oli ta nagu "muhk" ikka, lagunesid nii mootor kui ka käiguosad. Juppe sai autole kokku otsitud, mis parasjagu saada oli. Mattvärvi polnud siis olemas. Seda tehti ise, segades värskele värvile liiva sisse.
Kord vedasin kihla, et sõidan koos sõbraga "muhuga" kaks-kolm tundi linna peal ilma kordagi pidurit kasutamata. Seejuures nii, et ükski miilits meid kinni ei pea, ja tuleme koju. Ja sõitsimegi edukalt piduriteta ära. Käikudega pidurdasime või võtsime autol süüte välja. Kino Kosmose juures jäime sõidu ajal ringi vahtima ja ei pannud tähele enda ees seisma jäänud trammi. Kõik "pidurdusefektid" kasutasime ära ning viimases hädas ei jäänud muud üle, kui tegime mõlemad uksed lahti ning panime jalad välja vastu maad, võttes nii hoo maha. Trammist väljunud inimesed vaatasid meid väga imelikult.

Jussi Pärnpuu ja tema viis ägedamat autokogemust

Jussi Pärnpuu on Saksa Auto tegevjuht ja Eesti suurima publikuarvuga spordivõistluse Linnaring korraldaja. Ta võrdleb autoga sõitmist veini joomisega. Kõik sõltub tarbimise kohast ja asjaoludest. Parimad hetked jäävad meelde alatiseks.

Lotus Exige S
Imetabane auto. Lotuse printsiip on, et jõu aluseks on kergus. See masin annab vahetu, täpse ja kontrollitud sõiduelamuse. Ainus auto, kus juht saab autoga üheks. Popomeeter ehk tagumikutunnetus töötab sajaprotsendiliselt.
Mootor on küll vaid 1,8-liitrise mahuga, aga dünaamikat on 5-liitrise jagu. Sõidurõõm on maksimaalne.

Aston Martin Vanquish
Gurmaani auto. Salongis väga ilusad kanarbikupuidust paneelid, nahk, paks vaip. Käsitöö kvaliteet imekspandav. Jõhkralt jõudu, hiiglaslik töömaht, aga vaikne. Ta küll ei pööra ega pidurda, meenutab sellega natuke Corvette'i, aga on smokingis Corvette.

Lamborghini Gallardo Superleggera
Sellel autol on selgelt kaks nägu. Hämmastav, aga jõud ei lõpe tal kunagi ära. Ise lähed enne Kuu orbiidile, aga jõud ei lõpe.
Sõitsin temaga Phoenixi trekil kolmesajaga välisseina lähedal. Mida kiiremini sõidad, seda rohkem on maa peal kinni. Liigub nagu rööbastel. Seal sain aru, et NASCARi vennikesed on kõige julgemad võidusõitjad maailmas, sest see rada on tegelikult nii kitsas.
Ja siis sõitsin Lamborghiniga Tallinna tänavatel 50ga - jumalast tsiviilne masin. Ainult et teised inimesed sõidavad kõrvale ja teevad mobiiliga fotosid.

Porsche 911-993 turbo
See kahe turboga masin oli kergelt alajuhitav ja see oli tema võlu. Pole paremat autot, millega Saksamaal mööda autobahn'e kihutada. Näed, et see masin on pärit võidusõidust, kuid on ka väga erinev. Viimane õhkjahutusega Porsche. Temas on vanu häid traditsioonilisi väärtusi - uutel mudelitel ei kuule boksermootori mölinat.

Volkswageni tagamootoriga buss T2
Tal on tagamootor, selle poolest meenutab sapakat. Aga väga vastupidav ja uskumatult funktsionaalne. Seest on suurem kui tänapäeva bussid.
Esimese T2 ostsin endale mõne aasta eest, kui käisime Moldovas ja Rumeenias. Oli vist 1982. aasta oma. Hellitusnimega Teheran ja maksis 10 000 krooni.
Sai ostetud eesmärgiga, et kui läheb katki, siis pole kahju, paneme lihtsalt põlema. Aga ei läinud katki. Pidas vastu Valgevene ropu bensiini, Moldova olematud teed ja kihutamise Rumeenias. Teda kannatas jätta Gomelisse 24 tunniks lahtiste ustega - ta ei huvitanud kedagi.