Ago Anderson: Inimene pole loodud tööd orjama!
“Minu äratuskell on mu viieaastane tütar Arabella. Ta tiriseb hoogsalt veidi enne kaheksat – hüppab mulle selga ja trambib, kuni ma ennast üles ajan.
Oma prouale Aigile annan ma hõlpu ja tegelen lapsega, kes tahab kohe korraga igasuguseid asju. Et ma ta tagumikku kasiksin. Et ma mängiksin, et ma midagi ette loeksin. Ta tõmbab mu nii käima, et ma ei vaja hommikuti isegi kohvi.
Siis hakkan ma pikisilmi ootama, millal Aigi ja Arabella Pärnusse sõidavad (pere elab Pärnust kümne kilomeetri kaugusel Tammiste külas). See juhtub pool üheksa. Vaat siis saabub minu jaoks kõige magusam hetk, see on parim aeg! Siis olen ma üksi, siis ma viin ennast maailma asjadega kurssi, vaatan üle e-mailid. Mul on selline luksus nagu välikemps, millel on päikesepatareiga valgusti. Kooserdan sinna, teen päeva esimese suitsu, pesen vihmaveetünnis nägu...
Proov algab kell üksteist. Kui Pärnusse jõuan, võtan teatri puhvetis tomatimahla ja kiluleiva, ja kui ei jõua, pole ka midagi katki.
Ma olen veendunud, et tööd tuleb teha töö ajal ja täie keskendumisega. Koju ma tööd ei vea. Ma läheks lolliks, kui ma kodus pidevalt oma rollidega tegeleks. Inimene pole sündinud selleks, et pidevalt tööd orjata, vaid ikka selleks, et oleks fun.
Naeratus on seejuures eriti oluline asi. Ma olen lapsele ka rääkinud: naeratus on kõige suurem relv, ära sa seda unusta! Kui sa vingud, ei anna sulle keegi kommi, kui naeratad, sulavad kõik.
Lõuna. Kui õhtul on raskemat sorti etendus, siis söön kergemalt. Aeg-ajalt tuleb mul laval tantsida ja kui teised on laval poole nooremad, pean ma ju ikka säilitama oma olematut vormi.
Pärast proovi, kui proua helistab, et ta võtab lapse lasteaiast, ja kui etendust ka õhtul ei ole, sõidan ma koju. Viimased viis aastat olen ma väga kodune. Noorena arvasin, et pean kindlasti seal olema, kus ma parasjagu pole. Praegu, kui ma kuulen, mida kuskil tehti, siis mõtlen – kui hea, et mind seal ei olnud.
Mulle kohutavalt meeldib kõvasti muusikat kuulata, Sex Pistolsist Heli Läätseni välja. Olen lihtsalt niisama, teen perele süüa – söömine teeb ju ka hea tuju. Kutsun inimesi külla, suitsutan kala... Ma naudin seda.
Mulle meeldivad nn pikad toidud. Seenelkäik on iseenesest pikk protsess. Sa lähed metsa, korjad, puhastad, kupatad. Ja kui sa nad siis panni peale saad! Või seapraad – see on ka pikk toit. Siga ju kasvab ka kaua, enne kui temast süüa hakatakse tegema. Panen liha potti, valan vee peale. Porgand, sibul, sool, küüslauk. Ta on mul süte peal üsna madalal temperatuuril terve öö, hommikuni! Iga tunniga järjest paremaks läheb!
Kui mina Arabella lasteaiast ära toon, on meil kaks olulist tegevust. Postkasti juures käimine – et mis lehed on tulnud – ja uurimine, kas mutt on lõksus. Me teame, et ei ole. Me pole tänavu ühtegi mutti kätte saanud.
Varem, kui mul oli motikas Chopper, 800kuubikuline, siis kolme ja kuue vahel oli ideaalne aeg sõidumeditatsiooniks. Selle paari tunniga (proovi ja etenduse vahel) saab vabalt Viljandis või Virtsus ära käia. See on hea, lükkab pea ikka täiesti tühjaks. Aga eelmisel suvel Ahvenamaal ütles motikas mulle selge sõnaga, et tema enam ei suuda. Ja jooksis kokku.
Lugemiseks mul palju aega ei jää. Neli korda olen alustanud Márquezi “Sada aastat üksildust” ja alati on midagi vahele tulnud. Aga küll ma jõuan. Võin vabalt asju edasi lükata. Me moodustasime Sepo Seemaniga kahepeale aktsiaseltsi Viimane Minut. Me lükkame asjad viimasele minutile. See toimib väga hästi, sest siis me teeme täie jõuga ära. Kuuseheki pügamist lükkasin kaks aastat edasi.
Kestku etendus ükskõik kui kaua – Arabella ootab mu alati ära, ükskõik mis kell ma koju jõuan. Siis laulan talle voodi ääres igasugu asju, näiteks ansambli Mu Isa Oli Ausus Ise laulu “Keeran koerakuudi lakke pirni, siis on Paukal ööpäev läbi valge”.
Pool aastat tagasi tegin ma saatusliku vea ja ütlesin: tahad, ma räägin sulle, mis sa täna öösel unes näed! Nüüd pean ma rääkima iga jumala õhtu, mis ta unes näeb. Vahel on pea täiesti tühi, ühtegi mõtet ei tule pähe, aga vahel tulevad päris hullud lood.
Ma nägin viimati unes, et mu õde oli 20-liitrises veeboileris kinni ja me söötsime teda läbi väikese augu ja ma mõtlesin murega, et mis sellest kõigest ükskord saab.Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
