08.02.2008, 00:00
Agressiivne jurist päästis Kõusaare keelatud filmi
Noor Tallinna jurist Hogne Strömnes andis otsustava etenduse, et Kadri Kõusaare Eestis keelatud film “Magnus” sai linastuda rahvusvahelisel Cannes’i festivalil.
Pikk blond ja siniste silmadega Hogne Strömnes (28) esindab
klassikalist agressiivset juristi – ta on kaval, julge ja rafineeritud.
Loomulikult on ta ka töönarkomaan – viimasel ajal magab ta
kontorisse muretsetud voodis rohkem kui kodus naise ja pooleaastase tütre
juures.
Ligi aasta tagasi asutas ta paari partneriga (kellest
üks on tema abikaasa) oma õigusbüroo Strömnes ja
Strömnes Law Office. Advokatuuri Hogne ei kuulu ega pea ka plaani
lähiajal sinna astuda – tema sõnutsi on talle nii
praktiliselt kasulikum.
Hogne norralasest isa on
psühholoogiaprofessor ja soomlannast ema filosoofiamagistrist arst. Kuna
vanemad pidid korraga nii õppima, töötama kui ka kolme last
kasvatama, otsustati väike Hogne anda mõneks ajaks nunnade hoole
alla. Nõnda kasvaski Hogne neljandast üheteistkümnenda
eluaastani katoliku kloostris Turu linnas.
Nunnad olid oma veidruste
ja pahedega nagu kõik teisedki – õde Teodora
rüüpas salaja viskit ja mängis Hognega jalgpalli, õde
Nuntsia armastas autoga kihutada ja gurmeetoitu. Õde Mariceline
õpetas poissi muuhulgas pokkerit, blackjacki ja ruletti mängima,
seda muidugi kiriku raha eest ja hetkedel, mil “Saatan sai
võimust”, nagu väljendub Hogne.
Kord, kui Hogne
nunnadega peitust mängides trepist alla sööstis, põrkas
ta kokku vanema lahke näoga onuga. See oli Soomes visiidil viibinud paavst
Johannes Paulus II, kes vallatu poisi kinni pidas ja teda õnnistas.
Lisaks ladina keelele õppis Hogne kloostris kõnelema
toonil, mida võiks nimetada pühalikuks. See on teda hiljem aidanud
kohtusaalis.
“Olen väga õnnelik ja uhke, et sain
sellise kasvatuse. Usklik ma aga ei ole,” tunnistab Hogne.
Tallinna
sattus Hogne samuti kloostri kaudu, kui saatis 15aastaselt üht nunna
külaskäigul Brigitta Ordusse.
“Tõotasin
endale, et ei tule enam iial sellesse depressiivsesse perifeeriasse tagasi, aga
saatus tahtis teisiti,” meenutab Hogne muiates. Eestisse tõi teda
venelannast abikaasa.
Juhuslikult on Hogne sattunud ka tegijaks ühes
pretsedenditus protsessis. 2006. aasta sügisel tegi ta pooltasuta
sõbrateene, aidates ühel oma sõbra sõbral, Iiri
päritolu produtsendil Donal Fernandesil vormistada ühe
sõltumatu, olematu eelarvega filmi lepinguid. Filmi nimi oli
“Magnus”, režissöör Kadri Kõusaar.
Keegi ei osanud oodata, et pool aastat hiljem valitakse film Cannes’i
festivali ametlikku programmi ja samal ajal algatab üks eraisik
kohtuasja, süüdistades teost oma privaatsuse rikkumises.
Kui Cannes’i uudis avalikuks sai, algatas eraisik kohtuasja ka
Prantsusmaal, üritades oma esindajate kaudu iga hinna eest takistada filmi
linastumist Cannes’is ning ujutades 60 aasta juubelifestivali
korraldajaid üle kõikvõimalike telefonikõnede,
e-kirjade ja faksidega.
Hogne: “Olin hämmeldunud, et kohtusse
kaevati Kadri Kõusaar kui filmi autor ja eraisik. Samal ajal oli tollal
filmi sajaprotsendiline leviõiguste omanik minu kliendi Donal Fernandesi
firma.”
Nõnda saigi Hognest ööpäevaringne
ühenduslüli Briti firma Donus Films Limited ja Cannes’i
festivali vahel. Hogne tegi omal malbel, külmaverelisel ja
lakoonilisel moel Cannes’i festivalile selgeks, et kui nad filmi ei
linasta, siis on tema kliendil, Donus Films Limitedil, õigus
Cannes’i festival kohtusse kaevata, kuna filmi mittenäitamine oleks
firma õigusi jõhkralt rikkunud.
Tegu oli ju Briti
firmaga, mida polnud kohtusse kaevatud. Prantsusmaal oli lihtsal
t Euroopa Liidu seadustega aktiveeritud Kõusaare vastu Eestis
paigaldatud tõkend.
“Cannes’i esindajad olid väga
professionaalsed – selgus, et neil on iga aasta mõne filmiga
juriidiline probleem. Enamasti on küll filmide linastumise vastu tagurlike
riikide valitsused või usuorganisatsioonid. Et asja üritab
takistada väljamaine eraisik, polnud neil aga varem juhtunud.”
Järgnes tour-de-force, täis magamata öid ja paanilisi
südaöiseid kõnesid nii Fernandesilt kui ka Kõusaarelt.
“Eelkõige olin nii Donalile kui Kadrile sel ajal moraalne
tugi. Need olid sürreaalsed maiööd – tundsime kõik,
et oleme pretsedendi sünni juures,” selgitab Hogne.
“Donal on Eesti kohtusüsteemi peale väga pahane. Tal on
tekkinud rängad majanduslikud kahjud, peaaegu pankrot –
rahvusvaheline leviagent katkestas lepingu, julgemata jännata filmiga,
millel kohtuasi kaelas.”
Cannes’i festivali president
Gilles Jacob ise helistas Hognele ja kinnitas, et film linastub, seda nii
juriidilistel kui ka kunstilistel põhjustel. Fernandes ja Kõusaar
sõitsid veidi rahunenult Cannes’i.
Hogne aga pabistas,
et äkki läheb too eraisik Briti kohtusse ja paneb seal
tõkendi Donus Filmsi vastu – puhtajaliselt poleks Hogne siis
jõudnud vastutõkendit teha.
Veel viis minutit
enne pressiseanssi ei teatud, kas film linastub. Kõik kartsid, et
äkki faksitaksegi viimasel hetkel midagi. Hogne valvas telefoni juures,
Fernandes ja Cannes’i juhtkond puupüsti täis kinosaali ees.
Tuligi faks, aga jälle midagi Kõusaare vastu. Film linastus.
Hogne võttis stressist kümme kilo juurde. Fernandes saatis talle
tänutäheks kiirdieedi menüü. See koosnes enamjaolt
värskest lõhest, maasikatest, salatist ja rohelisest teest. Ime
küll, aga see toimis.