Ligi aasta tagasi asutas ta paari partneriga (kellest üks on tema abikaasa) oma õigusbüroo Strömnes ja Strömnes Law Office. Advokatuuri Hogne ei kuulu ega pea ka plaani lähiajal sinna astuda - tema sõnutsi on talle nii praktiliselt kasulikum.

Hogne norralasest isa on psühholoogiaprofessor ja soomlannast ema filosoofiamagistrist arst. Kuna vanemad pidid korraga nii õppima, töötama kui ka kolme last kasvatama, otsustati väike Hogne anda mõneks ajaks nunnade hoole alla. Nõnda kasvaski Hogne neljandast üheteistkümnenda eluaastani katoliku kloostris Turu linnas.

Nunnad olid oma veidruste ja pahedega nagu kõik teisedki - õde Teodora rüüpas salaja viskit ja mängis Hognega jalgpalli, õde Nuntsia armastas autoga kihutada ja gurmeetoitu. Õde Mariceline õpetas poissi muuhulgas pokkerit, blackjacki ja ruletti mängima, seda muidugi kiriku raha eest ja hetkedel, mil "Saatan sai võimust", nagu väljendub Hogne.

Kord, kui Hogne nunnadega peitust mängides trepist alla sööstis, põrkas ta kokku vanema lahke näoga onuga. See oli Soomes visiidil viibinud paavst Johannes Paulus II, kes vallatu poisi kinni pidas ja teda õnnistas.

Lisaks ladina keelele õppis Hogne kloostris kõnelema toonil, mida võiks nimetada pühalikuks. See on teda hiljem aidanud kohtusaalis.

"Olen väga õnnelik ja uhke, et sain sellise kasvatuse. Usklik ma aga ei ole," tunnistab Hogne.

Tallinna sattus Hogne samuti kloostri kaudu, kui saatis 15aastaselt üht nunna külaskäigul Brigitta Ordusse.

"Tõotasin endale, et ei tule enam iial sellesse depressiivsesse perifeeriasse tagasi, aga saatus tahtis teisiti," meenutab Hogne muiates. Eestisse tõi teda venelannast abikaasa.

Juhuslikult on Hogne sattunud ka tegijaks ühes pretsedenditus protsessis. 2006. aasta sügisel tegi ta pooltasuta sõbrateene, aidates ühel oma sõbra sõbral, Iiri päritolu produtsendil Donal Fernandesil vormistada ühe sõltumatu, olematu eelarvega filmi lepinguid. Filmi nimi oli "Magnus", režissöör Kadri Kõusaar.

Keegi ei osanud oodata, et pool aastat hiljem valitakse film Cannes'i festivali ametlikku programmi ja samal ajal algatab üks eraisik kohtuasja, süüdistades teost oma privaatsuse rikkumises.

Kui Cannes'i uudis avalikuks sai, algatas eraisik kohtuasja ka Prantsusmaal, üritades oma esindajate kaudu iga hinna eest takistada filmi linastumist Cannes'is ning ujutades 60 aasta juubelifestivali korraldajaid üle kõikvõimalike telefonikõnede, e-kirjade ja faksidega.

Hogne: "Olin hämmeldunud, et kohtusse kaevati Kadri Kõusaar kui filmi autor ja eraisik. Samal ajal oli tollal filmi sajaprotsendiline leviõiguste omanik minu kliendi Donal Fernandesi firma."

Nõnda saigi Hognest ööpäevaringne ühenduslüli Briti firma Donus Films Limited ja Cannes'i festivali vahel. ­Hogne tegi omal malbel, külmaverelisel ja lakoonilisel moel Cannes'i festivalile selgeks, et kui nad filmi ei linasta, siis on tema kliendil, Donus Films Limitedil, õigus Cannes'i festival kohtusse kaevata, kuna filmi mittenäitamine oleks firma õigusi jõhkralt rikkunud.

Tegu oli ju Briti firmaga, mida polnud kohtusse kaevatud. Prantsusmaal oli lihtsalt Euroopa Liidu seadustega aktiveeritud Kõusaare vastu Eestis paigaldatud tõkend.

"Cannes'i esindajad olid väga professionaalsed - selgus, et neil on iga aasta mõne filmiga juriidiline probleem. Enamasti on küll filmide linastumise vastu tagurlike riikide valitsused või usuorganisatsioonid. Et asja üritab takistada väljamaine eraisik, polnud neil aga varem juhtunud."

Järgnes tour-de-force, täis magamata öid ja paanilisi südaöiseid kõnesid nii Fernandesilt kui ka Kõusaarelt. "Eelkõige olin nii Donalile kui Kadrile sel ajal moraal­ne tugi. Need olid sürreaalsed maiööd - tundsime kõik, et oleme pretsedendi sünni juures," selgitab Hogne.

"Donal on Eesti kohtusüsteemi peale väga pahane. Tal on tekkinud rängad majanduslikud kahjud, peaaegu pankrot - rahvusvaheline leviagent katkestas lepingu, julgemata jännata filmiga, millel kohtuasi kaelas."

Cannes'i festivali president Gilles Jacob ise helistas Hognele ja kinnitas, et film linastub, seda nii juriidilistel kui ka kunstilistel põhjustel. Fernandes ja Kõusaar sõitsid veidi rahunenult Cannes'i.

Hogne aga pabistas, et äkki läheb too eraisik Briti kohtusse ja paneb seal tõkendi Donus Filmsi vastu - puhtajaliselt poleks Hogne siis jõudnud vastutõkendit teha.

Veel viis minutit enne pressiseanssi ei teatud, kas film linastub. Kõik kartsid, et äkki faksitaksegi viimasel hetkel midagi. Hogne valvas telefoni juures, Fernandes ja Cannes'i juhtkond puupüsti täis kinosaali ees. Tuligi faks, aga jälle midagi Kõusaare vastu. Film linastus.

Hogne võttis stressist kümme kilo juurde. Fernandes saatis talle tänutäheks kiirdieedi menüü. See koosnes enamjaolt värskest lõhest, maasikatest, salatist ja rohelisest teest. Ime küll, aga see toimis.