Ahelkägistamine – meie tänane elu

Miks peavad eestlased kinni maksma Rootsi pankurite ahnuse?

11 päeva pärast lõpeb mu kodulaen. Aeg-ajalt mõtlen, et võiks panka minna ja uue laenu võtta, sest kinnisvara odavneb ja mu poeg vajab tulevikus oma korterit, aga mõte laenu võtmisest tundub praegu kuidagi kõhedavõitu.

Nelja kuu pärast lõpeb mu autoliising. Aeg-ajalt mõtlen, et peaksin uue auto ostma. Aga senine masin on mind truult teeninud, paistab korras olevat ja mõte uue kohustuse võtmisest tundub kõhedavõitu.

Ekspress saab tuleval sügisel 20aastaseks. Firma on alati kasumis olnud. Aeg-ajalt mõtlen, et kas peaksin Eks­press Grupi aktsiaid ostma – nad on praegu nii odavad ja paremate aegade saabudes hakkavad jälle tõusma, aga mõte aktsiate ostmisest tundub praegu kuidagi kõhedavõitu.

Vahetevahel küsib mõni kolleeg murelikult, et kas Ekspressi toimetuses algavad koondamised, sest Postimees ja Äripäev lasevad töötajaid lahti. Siis mõtlen, et mis puhul mind ennast vallandataks. Needki mõtted lisavad kõhedust.

Kahjuks ei ole ma ainus, kes praegu pelgab. Järgnevatele lehekülgedele koondasime rea praeguse kriisiga seotud lugusid. Leiate sealt näiteks pihtimuse pereemalt, kes järsku ei saanud enam autoliisingut pikendada (lk A 22), ja usutluse jõuka kinnisvaraärimehega, kes müüb kortereid 90 miljoni krooni eest alla omahinna, sest laenud vajavad tagasi maksmist (lk A 16).

Olen rääkinud mõne pankuriga. Ka nemad on mures. Nad ei taha olla rahva ja ettevõtjate kägistajad. Ent nende kõri pigistavad omakorda ülemused Rootsist, kes pelgavad Baltimaade majanduste kokkukukkumist ja tahaksid siit üha rohkem raha minema viia.

Eesti poliitikud räägivad, et suvest saadik pole Rootsist värsket raha siia saadetud. Tegelikult said oktoobris Eesti pangad välismaalt juurde seitse miljardit krooni. Rootslased andsid raha väga mõru näoga, kuid see oli hädavajalik: tegemist oli likviidsusabiga Eesti pangandussüsteemi päästmiseks.

Nüüd on Rootsi pangad ise üha suuremas hädas – lk A 18 leiate loo, kuidas käib mere taga Swedbanki päästmine.

Juhtusin kord lugema, et paradiis asus kusagil Tigrise ja Eufrati jõgede vahel. Eks see tundu veidi imelik, sest Eedeni aed oli piiblijuttude kohaselt õitsev ja lopsakas, kuid praegu näitavad teleuudised, et Iraagis valitsevad tolm ja kõrb.

Paradiis langes tolle teooria kohaselt üleväetamise ohvriks. Mesopotaamlased juhtisid jõgede vett oma põldudele, vesi tõi aga kaasa soolasid ja lõpuks muutusid põllud viljatuks kõrbeks.

Praegune kriis on samasugune liigse väetamise tagajärg. Ameerika pankurid juhtisid liiga palju raha sealsele kinnisvaraturule (selle kohta on meil üks humoresk lk A 15) ja Rootsi omad Baltimaadesse ning nüüd peab rahvas kannatama.

Pankurite maine lähiajal ei kasva. Neist saavad rahva silmis samasugused vereimejad nagu SMS-laenu andjatest. See kõik on alles algus.

Õnneks kerkivad rasketel aegadel alati esile ka uued sangarid. Nii ka praegu. Üks neist töötab Tallinna linnavalitsuses (lk A 12). Tema tõi linnale pool miljardit krooni ülisoodsat laenu. Suursaavutus praegu, mil raha on justkui kõikjal otsa saanud.