Kuupäev: 12. mai 2004
Hinne: 2
Ma mäletan, kui ma esimest korda Regina Balticaga Rootsi sõitsin. Polnudki teab kui ammu, võib-olla aastakest viis-kuus tagasi. Muidugi ei pidanud ma Regina Balticat tollalgi mingiks luksuslaevaks, aga sõpradega Läänemerel kruiisitamiseks tundus täitsa mõnus kodune laevuke. Seepärast ei osanud peljatagi, et nädala keskel alusega Rootsi seilamine võib olla nii ebameeldiv kogemus. Tõepoolest, mul oli meeles, et kajut oli tibatilluke ja hämar, nii et see kohe ei ehmatanudki. Aga et põrandavaip on nii plekiline, et ei tekita tahtmist vannitoast tulles palja jalaga sellele astuda, ning et vannituba ise jätab nii närtsinud mulje oma osalt pudenema kippuva mosaiikpõrandaga ning et seinad kostavad läbi nii hästi, et naaberkajuti asuka öine hingamine kostab justkui su oma koikust, valjematest helidest rääkimata – seda kõike ma ei mäletanud.
Hea küll. Lihtne lahendus kajutis klaustrofoobiaga võitlemise asemel on aega veeta mõnes laeva baaris või söögikohas. Või isegi lihtsalt kuskil akna alla istudes ja merd vaadates või laevatekil jalutades. Paraku ei tulnud sellest midagi välja, sest õnnetuseks reisisin ma üksi. Vaevalt jõudsin ma laevakohvikus kohvitassi ja raamatuga maha istuda, kui minu kõrval võttis platsi enesekindel tumedanahaline noormees (inglise keele häälduse järgi otsustades pakistanlane). Nõudis väga järjekindlaid ühesilbilisi vastuseid ja tuima raamatusse põrnitsemist, et mees lahkuma nõustuks. Vaevalt oli ta aga minema kõndinud, kui vaba koha hõivas uus pakistanlane. Ka kohvikust põgenemine ei aita – laevatekile viiva ukse juures ootab sind kolmas ja koridoris neljas ja nii edasi.
Rootsi laua restoran oli küll tüütutest tegelinskitest vaba – õieti kohe peaaegu tühi. Toidulaua üle ei saa ka nuriseda, päris ilus näis Regina Baltica kalavalik ja magustoidulaud. Aga kogu selle küllusliku laua juures tundus kummaline, et joogipoolist – isegi vett, mahlast, õllest, veinist ja kangemast kraamist rääkimata – peab toidutaldriku juurde lisaraha eest muretsema. Ja veepudeli eest küsitakse silma pilgutamata 27 krooni. Kõik see tundus masendav ja nukker, niisiis kobisin ma varakult kajutisse ja lugesin öö läbi raamatut.
Õnneks tõi mind Rootsist tagasi Tallinki uhiuus parvlaev Victoria I, mis erineb Regina Balticast umbes nagu Viru hotell Kopli võõrastemajast. Isegi kui oleks pidanud olude sunnil kajutis passima, oleks see olnud tunduvalt meeldivam kogemus – ruumid on armsad ja mugavad (ja ei mingeid ahistavaid narivoodeid, vähemalt mitte kahekohalistes!), seal on sohva ja televiisor ja piisavalt ruumi ümber keeramiseks. Ja last but not least – oma raamatut saad rahuga lugeda kas või laeva baaris kokteiliklaasi taga. Keegi ei kipu vägisi sõbraks.
Reisikulud kattis Tallink
