Aho ots lätt leeväteoga likõss
Seto Kuninglik Leeväküdsäjä Maria Kala astub õue, tulijaile vastu. “No teist päeva näeme päikest!”
Maria pistab käe Kütiorul jahvatatud jahu sisse. “Soe jahu. Ilus jahu. Aga ma sain kohe aru, et teist sorti jahu.”
Kuninglik Leevaküdsäjä soovitab teri mitte jahvatusel koorida, nagu Kütioru mölder Ale on teinud, vaid rukkiterad tervenisti jahuks jahvatada. “Roovimata leib on tervisele kasulikum. Seal on koor ja koore all on kõik. See on vanaajaline tarkus.”
Edasi arenevad asjad Maria köögis, neljakümneliitrises emailkastrulis, kus kokku saavad soe vesi, sool, eelmisest leivateost jäänud juuretis ja jahu.
Linnalastele on ehk huvitav teada, et “leeväküdsämine võtt Setomaal aiga kats päävä”. Esimese päeva õhtuks valmib kohetus ja teise päeva pärastlõunaks leib.
“Nüüd on Obinitsa rahvas siin,” teatab Maria, käsipidi potis.
Uksest vajuvad sisse Setu kultuuri kandjad, kirjamees Aapo Ilves ja kunstnik Evar Riitsaar, ning nende sabas rodu lapsi ja noorikuid. Nemadki tahavad leivateo imet kaeda, aga ukse peavad nad enda järel kohe kõvasti kinni tõmbama - muidu ei pruugi leivast asja saada.
“Uks kinni!” hüüab Maria leivateo kestel mitmeid ja mitmeid kordi. Mariat peab tõsiselt võtma, ta tunneb asja. Toa seinal raamis on tunnistus: “Maria Kala on osa võtnuq Seto kuninga Peko aus peetüs leeväküdsämise võistlusõst ja tulnu sääl võitjas ja om Seto Kuninga LEEVÄKÜDSÄJÄ.”
Kohetus peab öö otsa rätiku all käärima. Lepime kokku, et tuleme järgmisel hommikul kell üksteist tagasi.
Juba pool üksteist kõlistab Maria Setumaa poole vuravatele lehetsuradele: “Kas te ei arva, et meil läheb leib hapuks ära?”
Spidomeetriosuti võpatab ja külatee lööb rataste all tolmama.
Kui Maria oli tüdruk, pani ema ta leiba sõtkuma (setu keeles “kastma”) ja ütles: “Latsõkõ, kasta seni, kuni aho ots likõ!”
Ja läks ise ära põllu peale. Maria sõtkus, vahepeal vaatas ahju otsa. “Mina kastan ja kastan, üleni märg juba, aga ahju ots ikka kuiv.”
Ema tuli tuppa: “Oi, tütreke, küllalt juba!”
Ahju ots tähendas selles Setu loos inimese otsaesist.
Maria otsib kapist kaks kirjut rätti, et karvad leiva sisse ei satuks. “Juuksed tuleb kinni panna.”
Tänapäeva inimene pole füüsilise tööga harjunud, tema ahju ots läheb märjaks juba väikese sõtkumise järel, aga pääsu meil pole, tainas peab saama korralikult läbi segatud.
“Ega füüsiline töö ei tapa, teda peab tegema,” annab Maria sõnadega hoogu juurde.
“Peaks tulema hea leib, kui nii palju inimesi on.”
Obinitsa rahvas on ka kohal, Kauksi Ülle ja Merca tütred võtavad ahju leso peal vaateplatsid sisse. Potist tõuseb käärinud leiva hapukat lõhna.
Tainas sõtkutud, jääb see, ristimärk peal, rätiku all ootama. Maria paneb tule alla, puid on ahjus rohkem kui üks sületäis. Kui toas peaks liiga kuumaks minema, võib ju laka peale magama heita.
“Kats aastat katsakümnest puudu”, võtab Maria ootamatult üles karjalaste vana kivikimängu, viie kivi õhkuviskamise ja pihkupüüdmise mängu. Peab ütlema, et Maria väärib Kuningriigi diplomit ka kivikimängus. Ta lööb Obinitsa inimesi pika puuga.
Siis saab mäng otsa, leib ahjus pole aga veel ikka valmis. “Kas vanast' aega oll või mitte, leeväküdsätämiseks pidi aega jaguma,” innustab Maria ja valab pitsid kanget marjaveini täis.
“Kas kõlbas Kuningriiki viia?”
Vein tõuseb leivategijatel mühinal pähe, Obinitsa rahva põsed hakkavad punetama. Kõlbas küll!
Seejärel turgutab Maria külalisi võilillemeega. “Kui palju on võililli maal! Kõik põllud on kollased!”
Igale leivaküpsetajale pistab Maria ühe lusikatäie magusat suhu. “Nagu armulaual."
Pätsid on ahjus pooleteise tunniga korralikult paisunud. Maria sikutab neid välja nagu ämmaemand sünnitustoas lapsi. Pidulikult. Neli kolmekilost pätsi.
Aga ega leivategu veel lõppenud pole. Veel poolteist tundi kulub, kuni pätsid ahju ees pingil jahtuvad.
Maria muudkui räägib. Obinitsa tee-ehitusest ja bussiliiklusest ning kahekümneaastasest koorist, kus Helbi naised laulmas käivad. “Lapsed räägivad, et nüüd tuleb uutmoodi mõtelda ja uutmoodi teha – laulud ei lähe enam samamoodi edasi, kui meie oma emadelt kuulsime.”
Soe leib rätiku all lõhnab isuäratavalt.
Manni leiba ei saa ühestki Tallinna restoranist. Soolast maavõid peale ja külma piima kõrvale.
Kui ise oled küünarnukkideni tainas sõtkunud, ei oskagi paremat tahta.
